Alternating Wallpaper

neljapäev, 14. juuli 2011

X-Men: First Class (2011)

Marveli suutlikkus toota väga suure raha eest väga erineva tasemega filme on kohati kummastav. Iga uue teose välja tulles võib jälle kaartide või kuu seisu või chupacabra sisikonna põhjal ennustada, kas tegu on totaalse käkiga või millegi muuga. First Class saatis valmimise käigus erinevaid imelikke signaale, ühelt poolt oli mingi totaalselt ebaõnnestunud posterite jada, teisalt lekkisid või lekitati fotosid võtetelt, mis fännid lausa hüppama pani. Lõpptulemuse mõistmiseks võib huviline kinno lipata või siis järgnevad lõigud läbi lugeda. Ahjaa, üks asi veel: sellesinase loo panen suuremalt jaol kirja esimest korda oma tuliuut MacBook Pro'd kasutades. Tore riistapuu.

Suured pead neile hiljem omaseks saanud malelaua ääres maailma asju arutamas.

First Class alustab suhteliselt samade nootidega, mis esimene X-Men film üheteist aasta eest. Keskendutakse taas kord noorele Ericule, kes oma võime metalle kontrollida läbi - ütleme et traagiliste - olude avastab. Kuid sealt, kus vana film edasi tulevikku hüppas, näitab uus teos juudilaagrit edasi. Ning me näeme, et Sebastian Shaw (Kevin Bacon) tuvastab noore mutandi võimeid ja üritab teda miskit moodi aktiveerida. Situatsioon võtab kurva mõõtme ja sealt edasi jääb kahe mutandi vahele igipõline vimm. Samal ajal näeb vaataja esimest korda ka noort Xavieri, kes miskipärast elab kokku Mystique'ga (mingi mõttetu memm). Ei maksa arvata, et sealt miskit looma hakkab. Tasapisi aga hakkab mutantide olemus tähtsamatele ninadele oluliseks saama ja nendest tulenev oht samaväärselt. Sellest hoolimata on algne suhtumine pigem uudishimulik-positiivne, mitte karistav ja vangistav. Kulisside tagant naaseb pilti ka nüüd mõnevõrra vanem Eric, kes püüab iga hinna eest vana tuttavat Shaw'd leida, et toda siis maha lüüa. Üht või teist rada pidi saab seltskond kokku ning saab ka selgeks, et Shaw ühes oma kurjamite pundiga püüab ehitada globaalset konflikti ja nii edasi ja muud säärast. Head ja ameerikameelsed mutandid koonduvad ühise lipu alla ning hakkavad tasahilju ka lisajõude otsima. Nõnda liitub selle puhkpilliansabmliga ridamisi mõttetuid ja igavaid mutante, kes kõik arvavad, et nad moodustavad nüüd mingi erivõimetega inimeste klubi, aga välja tuleb midagi Lady Gaga fännklubi sarnast. Noored tuuakse kõvema pauguga tagasi maa peale siis, kui Shaw ühes oma saatjaskonnaga valitsuse mutantide büroosse tungib ja tee laipadega sillutab. Edasi läheb jant oma üht jalga lonkavat rada pidi, lõppude lõpuks muidugi päästetakse maailm ja kuri saab teenitud palga, tulevik aga ei näi teab mis helge.

Võttes arvesse, kui vähe Emma Frost terve filmi vältel sõna saab, oleks võinud sellesse rolli kasvõi Heidi Montagi värvata.

Tigedamaid asju tahaks öelda valitud näitlejate kaadri pihta. Kuid esmalt nendest, kes seekord nagu valatult ekraanile sobivad. Kevin Bacon teeb üllatavalt toreda, kuigi ehk kahemõõtmelise esituse. Viimase ninakirtsutamise kirjutan pigem käsikirja autorite kapsaaeda - nagu võiks seda teha paljude nüanssidega. Bacon pursib isegi hämmastavalt hästi saksa keelt, mis tema tegelaskujule mingi õeluseussi varju omistab (vaadake siis, kui edukas propagandamootor sakslaste vastu on). Hugh Jackman, kes on ekraanil sõna otseses mõttes loetud arv sekundeid ja kelle ainus dialoogirida koosneb sõnadest fuck off, on samuti nauditavalt omas elemendis. Edasi läheb kõik juba kolinal allamäge. Peategelastena ekraanile astuvad James McAvoy ja Michael Fassbender on mõlemid küll talutavad, aga esimene hakkab oma jõllitamisega kiiremini vastu, kui karta oskasin. Fassbender on tunduvalt tärinam omal käel ringi madistama ning sel juhul on tema jälgimine väga nauditav (taust märulifilmidest annab tunda), aga kui kaadrisse satub ka McAvoy, siis on kogu stseen ära lörtsitud. Mõlema peategelase kohta on ette teada, mis juhtuma hakkab, seega lähenevad mõlemad oma osatäitmisele mingi äraspidise fatalismiga. Mis lugu kõvasti ära lörtsib. Kuid sealt edasi läheb lugu veel viletsamaks. Nicholas Hoult mängib sinist tooni metsloomaks muteeruvat geniaalset teadlast, kes jätab ekraanil kohmetu ja saamatu mulje. Kui transformatsioon viimaks toimub, siis on tegelase disain lihtsalt nii inetu ja igav, et selle kõrval isegi Kelsey Grammer parem tundub. Mystique'i osatäitja Jennifer Lawrence on kõike muud kui sobilik antud osatäitjaks. Kuid kõige solvamaks osutub January Jones valge kuninganna Emma Frosti rollis. Jones on tegelikult väga võimekas ja tuntavalt oskuslik näitleja (Mad Men), aga siin jalutab see tegelane kaadrist kaadrisse nagu halvasti õpetatud pesumodell või siis vähem kulunud muumia. Null emotsiooni, ei mingit teravust. Teadmine, et osatäitjateks kaaluti ja prooviti saada ka Sarah Hardingut ja Alice Eve'i, paneb peaga vastu seina taguma, sest antud puhul valiti kõigist variantidest kõige viletsam. Kes koomikseid paremini teab, see oskab väärtustada Frosti tegelaskuju kui mõjuvõimsat ja rabavat, mitte kui tuimalt kaamerasse vaatavat, kramplikku prouat. Pärast filmi kinodesse tulekut lekkisid netti mõned pildid sellest, millistena kavandati kurjamite disaine algselt. Ning nende alusel võib nimetada, et kui oleks mindud toda ja mitte valitud teed pidi, siis oleks film olnud peaaegu midagi del Toro stiilis.

Märk tulevastest lugudest. Kuna First Class alustas tegelikult Magneto saamisloona, siis on tema tähtsustatus võrreldest teiste tegelastega selgelt tunda.

First Class on seega käest lastud võimalus. Lörtsitud algus ja lõpp, sihitult tobedad kolmanda järgu mutandid ja tarbetult kammitsetud kurjamite kaader. Ainsana võib hea sõnaga nimetada filmi keskkohta ja paari etüüdi siit ja sealt, aga üldiselt on tegu kriiskavalt keskpärase käkerdisega. On tarbetu püüda filmi analüüsida puhtalt filmiliku kvaliteedi poolest: kui on olemas sedavõrd kirju taust ja ajalugu juba aastakümneid trükitud koomiksite näol, siis ei ole filmi tegijatel mitte mingit vabandust selle kohta, miks võimekad tegelased on asendatud mingite ketside ja pliiatsitega.

0 viimaseid kommentaare: