Alternating Wallpaper

reede, 15. juuli 2011

Werner - Eiskalt! (2011)

Kaua oodatud (loe siit) kaunike viies Werneri film andis endi järel passida nagu naisterahvas enne linna peale minekut. Ehk siis seitse aastat. Nüüd on ootamine otsa saanud ja uus film sakste maal kinolinal. Kuid juba alguseks tuleb ära öelda, et oodatu ei ole seitset aastat väärt ja targem mees oleks seda ette teades lilled üle aia visanud ja jooksu pannud. Kasvõi näiteks koju vanemaid Werneri filme vaatama ja rahulikult õlut libistama. Vähemalt esimest neist kahest kavatsen mina oma algava puhkuse ajal teha.

Juba noorest peast on kamraadid suured võidusõitjad. Vasakul Holgi, paremal Werner.

Niisiis. Kuidas see kõik kiiva kiskus ja ära mädanes, sellest film algabki. Vaataja näeb vana Bröselit (Rötger Feldmann), kellele uus maailm imelik ja võõrastav näib. Mees elab oma lemmiktegelaste keskel, aga on nii ilmelt kui ihult kulunud ja lihtsalt vanaks jäänud. Tema loodud Werneri tegelaskuju ja stiil ei ole samuti mangadest läbi imbunud maailmas enam sobilik ja nõnda otsustab murtud mees minna Korsikale puhkama, nagu ka neljandas filmis tehti. Kuid juba esimese vettehüppe järel läheb vanamees looja karja. Mis on kurb. Selle loo vahele näidatakse ka animeeritud lõike Werneri nooruspõlvest ja sellest, kuidas poisil juba lapseeast oli võistlusvaim oma tuttava, aga miskipärast varasemates filmides tähelepanuta jäänud Holgiga. Nõnda poisid siis võistlevad üha suuremates ja kiiremates masinates, kusjuures Werner näeb alatasa rivaali tagatulesid. Aga see selleks. Nüüd, kui peategelane ise on lusika nurka visanud - või kas ikka on - lähevad tema sõbrad, baikerid, surnukeha võõrast riigist ära tooma. Mis aga vett vedama läheb, sest ühes laibaga ei lasta fritse enam tagasi kodumaale. Brösel/Werner toibub vahepeal, aga kahjuks ainult viivuks. Kogu tee taustaks jätkub erinevate animeeritud lugude maha mängimine, mis on aga nõrgalt raamitud ülejäänud looga ja mis pole ka eriti andekad. Viimaks muidugi jõutakse õnneliku lõpuni, vana mees saab veel kaeru ja kiire sääreväristajaga sõitu teha. Lool lõpp.

Politsei on Werneri mootorratta konfiskeerinud ja poiss longib järjekordsele kiirendusvõistlusele jalgsi.

Viies Werner on ühtviisi sarja kokku võttev kui ka plagieeriv teos. Väga palju on viiteid eelnenud filmidele, nii dialoogis kui pildis, kodus olles Brösel isegi vaatab telerist sarja esimest filmi, koerustükid sõprade ja vaenlaste arvelt on kuidagi tuttavlikud ja jutuvada justkui varem kuuldud. Päris elus toimuv on pehmelt öelda kole, sest enamus tegelasi on ausalt öelda keskmisest inetumad sakslased. Veel enam toob nende koledust esile filmi ilmselt täiesti suvaliselt palgatud Playboy modell Ivonne Schönherr, kelle partii nagu noaga ekraaniriiet lõikab. Animeeritud lõigud on läbisegi käsitsi üle käidud ja läbinisti 3D arvutigraafika. Esimese kannatab veel ära, aga selle kolmedimensionaalse cel-shaded kraamiga on suuremal ekraanil väga kehvad lood. Iga nurk ja vari näevad õõnsad välja, natuke tegelaste liigutamist on samuti sellega valmistatud ja see näeb eriti odav välja. Muusikaline taust on, nagu ülal nenditud, kopeeritud eelmistest filmidest ja seega pole seda mõtet kommenteerida. Filmi nimilugu on sedakorda tavapärase pehme roki asemel mingite joobnud lakardite surmakorin vastaval teemal, mida minu kõrvad üle pooleteise korra ei olnud nõus välja kannatama.

Järjekordne mootorleiutis on oma sisikonna välja köhinud. Taamal ikooniliselt saamatud kordnikud.

Sellised on siis lood viimase Werneri punnitusega. Kuid leinates ei maksa pikalt itkeda selle üle, kui vedelaks kadunuke viimase keeruga läks. Kasutagem seda juhust parem varem ilmunud, toredate ja lõbusate linateoste meenutamiseks: mis seda viimast nähes justkui veel paremaks on muutunud.

0 viimaseid kommentaare: