Alternating Wallpaper

neljapäev, 7. juuli 2011

Super 8 (2011)

Vahepeal olin oma ajaveebi sootuks unarusse jätnud, kuigi filmide ja seriaalide vaatamine tavapärasest suurema hooga jätkus. Süüdistan mõlemis teravust, palavust ja depressiooni. Nüüd, ulmeliidu iga-aastase kogunemise eel, kirjutan aga põgusalt paarist uuemast ulmefilmist, nagu noid paremal olevas loetelus ja kinosaalides näha saab. Alustuseks nüüd juba mõnda aega võikalt võitatud maisi järele lehkavates hangaarides näha olnud Super 8.

Charles ja Joe uudistavad kogemata filmilindile jäänud külalist ilmaruumist.

Väike Joe (mingi esialgu suvaline lapsnäitleja) elab oma tavapärast väikelinnaelu päevani, mil tema ema tööõnnetuses surma saab. Siitpeale jookseb lõhe poisi ja tema isa (Kyle Chandler) vahele, kusjuures viimane elab naise surma veel raskeminigi üle. Olgu elu kui raske tahes, edasi ta peab minema ja nõnda surub poiss ühes sõpradega madalseisust läbi. Joe lähem sõber Charles väntab vabast ajast ebasurnute filmi, Joe aitab oma kunstilise poolega kaasa meigi ja mudelite ehitamise poolelt. Pundi ülejäänud liikmete sekka kuuluvad püromaanist Cary, Martin ja Preston. Pärast mõningat veenmist liitub filmitrupiga ka nooruke Alice (Elle Fanning). Joe ja Alice'i vahel hakkab üsna pea sädemeid lendama. Öisel filmivõttel näeb seltskond seega pealt, kuidas laste bioloogiaõpetaja kaubarongile otsa sõidab ja sellest tulenevalt terve rong rööbastelt maha jookseb. Noored pagevad pärast katastroofi kus seda ja teist, aga enne seda veel jääb ümber kukkunud kaamerasilma ette stseen, kus tigeda metslooma mõõtu tulnukas rongist välja murrab ja ööpimedusse kaob.

Noored armunud.

Loomulikult on kohe platsis tigedad armee esindajad, eesotsas kolonel Nelec (Noah Emmerich). Pagenud külalise kinni püüdmisel ei hoiduta millestki tagasi, kohalikele võimuorganitele ei räägita aga midagi. Linnast aga jooksevad ära koerad, kaovad inimesed ja esemed, valitseb paanika ja teadmatuse kaos. Kuidas kogu see jant kokku tõmmatakse, jäägu iga lugeja enese avastada.

Filmi viimases vaatuses lastakse pool väikelinna muidugi vastu taevast.

Film, mille üldisem teostus, näitlejad ja kunstiline lahendus on laitmatud, kannatab sisulise fookuse paigast nihkumise käes. Ehk siis: kinosaalist väljudes võib vaataja mõista, et äsja nähtu üks igavesti tore tükk oli; aga hilisem analüüs paneb kukalt kratsima, sest seesinane kino pole ei lind ega kala. Kõik need erinevad süžeeliinid - mida ei ole isegi nii palju - karglevad alateadvuses, pürgides esimeste sekka, ent mäherdune neist siis väärib kohta poodiumil? Oli see siin pigem meheikka jõudmise, andestamise, tulnukajahi, kodu kaotamise ja leidmise, leppimise, noore armastuse või hea ja kurja lugu? Paratamatuks jääb, et ulmeteema ja koletisliku tulnuka sisse toomine oleks võinud sootuks olemata jääda ja film oleks oma tiinekadraamana töötanud sama edukalt. Ehk koguni paremini. Maapõues ringi roomav olend on seega siin ainult narratiivi kokku segamise lusikas. Film kannatab lisaks natuke ka selle käes, et kõik lahtised otsad on ikka ilmtingimata vaja kokku tõmmata, mis võib ehk pakkuda rahuldust kretiinidest tavavaatajatele, aga mis allakirjutanut põrmugi õnnelikumaks ei teinud.

Super 8 võib olla esmajärguline noortedraama, ent kahjuks ainult teisejärguline ulmefilm.

0 viimaseid kommentaare: