Alternating Wallpaper

esmaspäev, 11. juuli 2011

Space Battleship Yamato (2010)

Möödunud aastal (või ehk käesoleval aastal) mängiti sedasinast linateost mingil Jaapani filmide festivalil, aga olude sunnil ei saanud sinna ise kohale mindud. Nüüd, kui film viimaks tavalevis saadaval on, võtsin ühel higiselt palaval õhtul vaatamise ette ja mõtlesin, et kirjutan pisema arvustuse selle kohta. Film põhineb animé sarjal ja filmidel, mida näidati juba seitsmekümnendate keskpaigas. Kuigi mina ise pole kõiki algupäraseid sarju ja täispikke animatsioone näinud, siis võib kindel olla, et uus film nendest sisu poolest palju laenab, kuid ka omajagu välja jätab.

Avakosmose lahingristleja Yamato ehituse lõppjärgus.

Kaugemas tulevikus on maast saanud elutu kõrb ning inimkond on sunnitud oma elu jätkama pinnase all, kuhu pindmine radiatsioon ei ulatu. Kiirituses on süüdi tulnukate rass nimega Gamilas, kes pommitavad maapinda spetsiaalsete relvadega. Inimkond avaldab vastupanu tulnukatele ennekõike suurtes lahingutes avakosmoses, kus osalevad masinad meenutavad suuri ookeaniristlejaid. Kuid tundmatu vastase tehnika on inimeste omast üle, kaotused on suured ja välja suremine silme ees. Üllatuslikul kombel saabub avakosmosest kummaline infokapsel, mille sisuks on skeemid üle valguse kiiruse liikuva mootori jaoks ja koordinaadid, mis viivad planeedile nimega Iscandar. Ning meeleheite ajel otsustatakse teha viimane ennastsalgav reis, lootusega saada lootusetule olukorrale leevendust. Uus mootor paigaldatakse massiivsele alusele nimega Yamato (sellel nimel on jaapanlaste jaoks pikem ja keerulisem ajalugu, kui keskmine lugeja teab või kui palju film seda seletab), mille meeskond võtab ette peadpööritava reisi kaugele Magalhaes'i pilvede juurde. Alusel on loomulikult suur meeskond, nende vahel on eelnevalt olemas olnud ja uued tunded, konfliktid ja arusaamised. Tee peale jäävad lahingud ja kohtumised vaenlasega, miski ei näi päris edukalt kulgevat ja nii edasi.

Temperamentne ja tormakas Susumu Kodai (Takuya Kimura).

Erinevalt 26-st episoodist koosevast algsest sarjast ei võimalda filmi kondenseeritud mudel avada piisavalt tegelaste taustu ega seletada nendevahelisi suhteid. Seega jääb asjasse eelnevalt mitte pühendatud vaatajale arusaamatuks, miks kõik need madrused ja sõdurid teineteist kuskilt justkui juba tunnevad, miks nende vahel mingi keemia eksisteerib või miks peaks neist üleüldse hoolima. See ongi suurem probleem, mis filmis esildub. Sellest tulenevalt on praktiliselt kõik dialoogid esitatud ontlikul ja distantseeritud moel, vaataja ei pruugi lakoonilisest lähenemisest eriti hoolida ega seda edukalt järgida.

Vana kapten Jūzō Okita (Tsutomu Yamazaki) langeb peatselt pärast missiooni algust haigevoodisse.

Kosmoseristleja disain ja kvaliteet ilmselgelt puhtalt renderdatud kujul on muljetavaldav ja need suuremad lahingud, mis filmi jooksul maha peetakse, üsna värvikad. Kahjuks ei saa sama öelda tulnukate lennumasinate või tulnukate eneste disaini kohta. Kui nonde ründajate laevade puhul on kunstnik püüdnud vaatajat lihtsalt erakordse detailsusega tappa, siis tulnukad ise - kahejalgsed mõttetud kriipsujukud, kes peaks siis eriti kurjad välja nägema, on animeeritud viletsasti ja väheusutavalt. Suures osas roheliste taustade ees eteldud stseenid on samuti nigelavõitu kvaliteediga. Film, mis kõigi näitajate poolest peaks olema kvaliteedilt üle keskmise redelipulga, tundub venitatud lõpu ja uinutava lohisemise järel kohatu. Nii palju paremini oleks olnud võimalik terve lugu ära rääkida, kui sel oleks olemas olnud tegelik taust ja sisuline, agoniseeriv fatalism. Selle asemel näib siin esitatud eneseohverdus ja konarlik tempo võlts ja õõnes. Eelnevate versioonidega tuttavad vaatajad leiavad palju äratundmist ja viiteid ühele või teisele teemale, ent ettevalmistuseta vaatajaid ootab heade efektidega, õhuke ulmefilm.

2 viimaseid kommentaare:

Trash ütles ...

Vaatasin eile jusat 13 Assassinsi ära ja seal oli alguses selle filmi ning Gantz´i trailer, tekkis isu küll mõlemat näha.

Mart ütles ...

Gantz kannatas selle käes, et teine pool kukkus venima nagu liim ja ei lõppenud ega lõppenud normaalsel ajal otsa. See on see mure, kui film põhineb samaväärselt lohiseval sarjal.