Alternating Wallpaper

reede, 8. juuli 2011

Kung Fu Panda 2 (2011)

Meeldiva üllatusena on vahepeal valmis saanud järg 2008. aasta animeeritud seiklusele Kung Fu Panda. Kes kogu seda kinoanimatsioonide ja 3D virrvarri rohkem jälgivad, on kindlasti tuttavad DreamWorksi ja Pixari vahelise vägikaikaveoga, kus Dreamworks alati alla näib jäävat. Seal, kus Pixar ehitab iseloomuga tegelasi ja hingestatud süžeed, taandub Dreamworks pigem rumalate nägude tegemise peale ning nende 3D lihtsalt ei ole alati nii hea. Rõõm on nentida, et Kung Fu Panda 2 seda arvamust natuke murendab.

Leidlaps Po oma kasuisa nuudlipoes.

Lugu jätkab suuremal või vähemal määral sealt, kus esimene film ära lõppes. Kõik on elu ja tervise juures (v.a Tai Lung), panda Po (Jack Black) on nüüd kangelane ja tegeleb tavapäraste bandiitide segamini peksmisega. Kuid kohe alguses näidatakse selle teose suurt kurjamit - paabulinnust lord Sheni (Gary Oldman oma tavapärases kvaliteedis), kelle minevik peategelasega seotud on. Nimelt ennustati linnule, et tema hukatuseks saab valget ja musta värvi sõdalane ning seepeale võttis Shen nõuks kõik pandakarud sootuks hävitada. Kuid vaatajale nüüd juba tuttav panda pääseb ühel või teisel viisil pagema ning nüüd, kui Shen võimule on naasemas, ilmutab must ja valge kangelane end taas. Sheni võimule tuleku abivahendiks on suurtüki leiutamine - hiinlastele omase tulevärgi stiilis. Sellega teeb lind sünnilinnas kohalikele kung fu meistritele üks-null ära ning nõnda jääb tigeda viie ja Po ülesandeks õiglus taas kord jalule seada ja kung fu olemus hukatusest ja unustusest päästa.

Meister Shifu (Dustin Hoffman) murelike uudistega.

Midagi vapustavat ega maailma muutvat sellest filmist oodata pole mõtet, tegu on lihtsalt kvaliteetse ja vaimuka multifilmiga palavasse suvepäeva. Ometi tuleb ära nimetada, et film arutab mõõdukalt Po päritolu teemadel ja seda üldsegi mitte halvas võtmes. Hea sõnaga tuleb tunnustada ka pigem kunstilist joonistusstiili, millega minevikku jäänud sündmusi maha mängitakse. See pole küll päris Disney voolavuse või animé kvaliteediga, aga meeldiv vahepala karvasele renderdusele, mis filmi põhiosa enda alla võtab. Hans Zimmer (põline lemmik) ja John Powell on kokku kirjutanud taas kord toreda muusikalise tausta. Kuidas filmi viimase stseeni sisusse suhtuda, see jäägu juba iga vaataja enese otsustada.

Lustakas tagaajamisstseen Gongmeni linnas.

Soovitatud kõigile lastele ja lapsemeelsetele kung fu sõpradele, kes esimest filmi nautisid.

0 viimaseid kommentaare: