Alternating Wallpaper

neljapäev, 7. juuli 2011

The Fisher King (1991)

Terry Gilliam on üks äraütlemata põnev lavastaja. Ning kuigi tema tegelikku tähelendu on alati varjutanud erinevad finantsfiaskod, on iga tema käe all valminud teos väärtuste komplekt omaette. Nagu liiv kellas ühte otsa kokku voolab, nõnda olen ma valdava enamuse kord ja jälle välja otsinud ning neid siis vaadanud. Viimati Tartus olles tuli kusagilt mingi alateadlik signaal või ühenduskoht, mis vaikselt pakitses ja siis viimaks skeemi kokku ühendas. Seega otsisin Le roi pêcheur taas välja ning ühel varajasel hommikutunnil vaatasin taas kord üle. Viimati nägin filmi enam kui nelja aasta eest.

Kummaline paar.

Jeff Bridges astub üles õlise ja libeda raadiodžoki Jack Lucas'e rollis. Jackil on oma nimega raadiosaade, keskmisest kõrgem laup, glamuurne elamine ja lõtv väljavaade elule. Oma öises raadiosaates annab mees teistele suurlinlastele nõu, kuidas oma armueluga järje peale saada. Sealhulgas on ka ohtralt inimeste pikalt ja ropult saatmist, laussõimu ja teravmeelitsemist. Kuulajatele meeldib, Jack ise ei pea oma öeldu üle väga pikalt järele mõtlema. Ent mehe maailmapilt muutub kardinaalselt, kui ühe teravmeelselt agiteeriva kuulaja kõne tulemusena helistaja populaarsesse ööklubisse pumppüssi ühes võtab ja seal veresauna korraldab. Loomulikult tõmmatakse vaimutseva saatejuhi nimi saatekavast maha ja kaamera naaseb mehe juurde mõned aastad hiljem. Selle aja peale on Jack allakäiguspiraali madalamate pulkade juures, töötades tagasihoidlikus videolaenutuses, vihates kõike ja kõiki, olles alkoholilembene ja muidu kasimata. Minevik kummitab meest senini ja masenduse ning joomise nõiaring ei taha kuidagi katkeda. Ometi on mees enese kõrvale leidnud naise, kes temast tõeliselt hoolib, kuid kelle tähelepanuvajadusele mehe teod ei vasta. Kui depressiooni haripunktis viinalained pea kohal jälle kokku löövad, leiab mees endid silla alt, tellised raskuseks jalgade külge seotud, peaaegu et vette hüppamas. Kuid olukord dikteerib teisiti ja nõnda kohtub peategelane segase kodutu Parry'ga (Robin Williams). Mida rohkem asotsiaal oma suud paotab, seda rohkem hakkab Jack mõistma, et mees on läbinisti hull. Kuid sõgeda pealispinna all on peidus pikem ajalugu ja nõnda saab endine raadiomees teada, et Parry hullumeelsuse alguseks oli sama püssimees, kes tema enese karjäärile otsa peale tegi. Ning sedasi hakkab pihta kahe mehe suhe. Mõlemal on omad deemonid kukil, kuid vähemasti ei kujuta endine saatejuht endale ette, et ta on rüütel, kes otsib püha graali. Mida Parry tegelikult arvab. Jack tunneb, et oma hoomamatu karmavõla kustutamise jaoks peab ta püüdma vähemalt seda eksinud hinge kuidagi-gi aidata, et seeläbi endid paremaks teha. Edasine on juba ajalooraamatutesse kirjutatud. Kuigi ma olen täiesti veendunud, et kõik minu nigela ajaveebi lugejad on sellsinase filmi ammuilma ja korduvalt ära näinud, soovitan ma seda siiski uuesti ja uuesti teha.

Pestud Parry valmis oma kohtinguks.

Gilliam on siinsesse teosesse peitnud draama, mille sees on peidus romantiline komöödia, mille sees omakorda on peidus tragöödia, milles on omakorda peidus draama. Ning peale selle kihtiderohke virrvarri on kogu teos kastetud pooleldi lavastaja ebatavalise kastme sisse. Olemas on kohaselt kohmakad ja kummalised kostüümid, kaameravinklid ja helitaust. Suurlinn näib oma olemuselt lämmatavat, inimesed on tuimad ja tüütud ning viibides taolises keskkonnas nende hullumeelsetega, kellega peategelane peab rinda pistma, hakkab nõdrameelsus normaalsena tunduma.

Jack on oma loomuselt intelligentne, aga kalestunud ja üdini egoistlik tegelane. Üks põnevamaid etüüde on mehe toimimine vahetult pärast seda pikemat perioodi, mil kaamera tema elu ei näita. Mees on muutunud sedavõrd sotsiofoobseks, sedavõrd enesesse tõmbunuks, et kõik teised tema ümber olevad tühised ja rumalad näivad. Mees vihkab samamoodi teleekraanilt nõrguvat ila, mis pole ei naljakas ega stimuleeriv. Rehabilitatsioon tegelikkuse tuimestavasse vaakumisse on pikaldane ja eksirännakutega. Parry on heasüdamlik, õilis, kahtlemata häiritud mõistusega, ent oma soovidelt ja kavatsustelt puhas (kord ja jälle peaaegu vastandudes Jacki tegelaskujule). Williams teeb meeldiva rolli tõusude ja mõõnadega, kuid lõppude lõpuks on Bridges see, kes sellest teosest meelde jääb.

The Fisher King on kadunud aja kummaline film, millele lunaatilist võrdset kusagilt pole võtta. Üks neid hirm-harve juhuseid, mil maailma näidatakse selle puuduste ja vigadega läbi pigem eriskummalise spektrumi, samas hinnates selles peituvat - isegi kui seda ei märgata - seda enam.

0 viimaseid kommentaare: