Alternating Wallpaper

reede, 15. juuli 2011

Werner - Eiskalt! (2011)

Kaua oodatud (loe siit) kaunike viies Werneri film andis endi järel passida nagu naisterahvas enne linna peale minekut. Ehk siis seitse aastat. Nüüd on ootamine otsa saanud ja uus film sakste maal kinolinal. Kuid juba alguseks tuleb ära öelda, et oodatu ei ole seitset aastat väärt ja targem mees oleks seda ette teades lilled üle aia visanud ja jooksu pannud. Kasvõi näiteks koju vanemaid Werneri filme vaatama ja rahulikult õlut libistama. Vähemalt esimest neist kahest kavatsen mina oma algava puhkuse ajal teha.

Juba noorest peast on kamraadid suured võidusõitjad. Vasakul Holgi, paremal Werner.

Niisiis. Kuidas see kõik kiiva kiskus ja ära mädanes, sellest film algabki. Vaataja näeb vana Bröselit (Rötger Feldmann), kellele uus maailm imelik ja võõrastav näib. Mees elab oma lemmiktegelaste keskel, aga on nii ilmelt kui ihult kulunud ja lihtsalt vanaks jäänud. Tema loodud Werneri tegelaskuju ja stiil ei ole samuti mangadest läbi imbunud maailmas enam sobilik ja nõnda otsustab murtud mees minna Korsikale puhkama, nagu ka neljandas filmis tehti. Kuid juba esimese vettehüppe järel läheb vanamees looja karja. Mis on kurb. Selle loo vahele näidatakse ka animeeritud lõike Werneri nooruspõlvest ja sellest, kuidas poisil juba lapseeast oli võistlusvaim oma tuttava, aga miskipärast varasemates filmides tähelepanuta jäänud Holgiga. Nõnda poisid siis võistlevad üha suuremates ja kiiremates masinates, kusjuures Werner näeb alatasa rivaali tagatulesid. Aga see selleks. Nüüd, kui peategelane ise on lusika nurka visanud - või kas ikka on - lähevad tema sõbrad, baikerid, surnukeha võõrast riigist ära tooma. Mis aga vett vedama läheb, sest ühes laibaga ei lasta fritse enam tagasi kodumaale. Brösel/Werner toibub vahepeal, aga kahjuks ainult viivuks. Kogu tee taustaks jätkub erinevate animeeritud lugude maha mängimine, mis on aga nõrgalt raamitud ülejäänud looga ja mis pole ka eriti andekad. Viimaks muidugi jõutakse õnneliku lõpuni, vana mees saab veel kaeru ja kiire sääreväristajaga sõitu teha. Lool lõpp.

Politsei on Werneri mootorratta konfiskeerinud ja poiss longib järjekordsele kiirendusvõistlusele jalgsi.

Viies Werner on ühtviisi sarja kokku võttev kui ka plagieeriv teos. Väga palju on viiteid eelnenud filmidele, nii dialoogis kui pildis, kodus olles Brösel isegi vaatab telerist sarja esimest filmi, koerustükid sõprade ja vaenlaste arvelt on kuidagi tuttavlikud ja jutuvada justkui varem kuuldud. Päris elus toimuv on pehmelt öelda kole, sest enamus tegelasi on ausalt öelda keskmisest inetumad sakslased. Veel enam toob nende koledust esile filmi ilmselt täiesti suvaliselt palgatud Playboy modell Ivonne Schönherr, kelle partii nagu noaga ekraaniriiet lõikab. Animeeritud lõigud on läbisegi käsitsi üle käidud ja läbinisti 3D arvutigraafika. Esimese kannatab veel ära, aga selle kolmedimensionaalse cel-shaded kraamiga on suuremal ekraanil väga kehvad lood. Iga nurk ja vari näevad õõnsad välja, natuke tegelaste liigutamist on samuti sellega valmistatud ja see näeb eriti odav välja. Muusikaline taust on, nagu ülal nenditud, kopeeritud eelmistest filmidest ja seega pole seda mõtet kommenteerida. Filmi nimilugu on sedakorda tavapärase pehme roki asemel mingite joobnud lakardite surmakorin vastaval teemal, mida minu kõrvad üle pooleteise korra ei olnud nõus välja kannatama.

Järjekordne mootorleiutis on oma sisikonna välja köhinud. Taamal ikooniliselt saamatud kordnikud.

Sellised on siis lood viimase Werneri punnitusega. Kuid leinates ei maksa pikalt itkeda selle üle, kui vedelaks kadunuke viimase keeruga läks. Kasutagem seda juhust parem varem ilmunud, toredate ja lõbusate linateoste meenutamiseks: mis seda viimast nähes justkui veel paremaks on muutunud.

neljapäev, 14. juuli 2011

X-Men: First Class (2011)

Marveli suutlikkus toota väga suure raha eest väga erineva tasemega filme on kohati kummastav. Iga uue teose välja tulles võib jälle kaartide või kuu seisu või chupacabra sisikonna põhjal ennustada, kas tegu on totaalse käkiga või millegi muuga. First Class saatis valmimise käigus erinevaid imelikke signaale, ühelt poolt oli mingi totaalselt ebaõnnestunud posterite jada, teisalt lekkisid või lekitati fotosid võtetelt, mis fännid lausa hüppama pani. Lõpptulemuse mõistmiseks võib huviline kinno lipata või siis järgnevad lõigud läbi lugeda. Ahjaa, üks asi veel: sellesinase loo panen suuremalt jaol kirja esimest korda oma tuliuut MacBook Pro'd kasutades. Tore riistapuu.

Suured pead neile hiljem omaseks saanud malelaua ääres maailma asju arutamas.

First Class alustab suhteliselt samade nootidega, mis esimene X-Men film üheteist aasta eest. Keskendutakse taas kord noorele Ericule, kes oma võime metalle kontrollida läbi - ütleme et traagiliste - olude avastab. Kuid sealt, kus vana film edasi tulevikku hüppas, näitab uus teos juudilaagrit edasi. Ning me näeme, et Sebastian Shaw (Kevin Bacon) tuvastab noore mutandi võimeid ja üritab teda miskit moodi aktiveerida. Situatsioon võtab kurva mõõtme ja sealt edasi jääb kahe mutandi vahele igipõline vimm. Samal ajal näeb vaataja esimest korda ka noort Xavieri, kes miskipärast elab kokku Mystique'ga (mingi mõttetu memm). Ei maksa arvata, et sealt miskit looma hakkab. Tasapisi aga hakkab mutantide olemus tähtsamatele ninadele oluliseks saama ja nendest tulenev oht samaväärselt. Sellest hoolimata on algne suhtumine pigem uudishimulik-positiivne, mitte karistav ja vangistav. Kulisside tagant naaseb pilti ka nüüd mõnevõrra vanem Eric, kes püüab iga hinna eest vana tuttavat Shaw'd leida, et toda siis maha lüüa. Üht või teist rada pidi saab seltskond kokku ning saab ka selgeks, et Shaw ühes oma kurjamite pundiga püüab ehitada globaalset konflikti ja nii edasi ja muud säärast. Head ja ameerikameelsed mutandid koonduvad ühise lipu alla ning hakkavad tasahilju ka lisajõude otsima. Nõnda liitub selle puhkpilliansabmliga ridamisi mõttetuid ja igavaid mutante, kes kõik arvavad, et nad moodustavad nüüd mingi erivõimetega inimeste klubi, aga välja tuleb midagi Lady Gaga fännklubi sarnast. Noored tuuakse kõvema pauguga tagasi maa peale siis, kui Shaw ühes oma saatjaskonnaga valitsuse mutantide büroosse tungib ja tee laipadega sillutab. Edasi läheb jant oma üht jalga lonkavat rada pidi, lõppude lõpuks muidugi päästetakse maailm ja kuri saab teenitud palga, tulevik aga ei näi teab mis helge.

Võttes arvesse, kui vähe Emma Frost terve filmi vältel sõna saab, oleks võinud sellesse rolli kasvõi Heidi Montagi värvata.

Tigedamaid asju tahaks öelda valitud näitlejate kaadri pihta. Kuid esmalt nendest, kes seekord nagu valatult ekraanile sobivad. Kevin Bacon teeb üllatavalt toreda, kuigi ehk kahemõõtmelise esituse. Viimase ninakirtsutamise kirjutan pigem käsikirja autorite kapsaaeda - nagu võiks seda teha paljude nüanssidega. Bacon pursib isegi hämmastavalt hästi saksa keelt, mis tema tegelaskujule mingi õeluseussi varju omistab (vaadake siis, kui edukas propagandamootor sakslaste vastu on). Hugh Jackman, kes on ekraanil sõna otseses mõttes loetud arv sekundeid ja kelle ainus dialoogirida koosneb sõnadest fuck off, on samuti nauditavalt omas elemendis. Edasi läheb kõik juba kolinal allamäge. Peategelastena ekraanile astuvad James McAvoy ja Michael Fassbender on mõlemid küll talutavad, aga esimene hakkab oma jõllitamisega kiiremini vastu, kui karta oskasin. Fassbender on tunduvalt tärinam omal käel ringi madistama ning sel juhul on tema jälgimine väga nauditav (taust märulifilmidest annab tunda), aga kui kaadrisse satub ka McAvoy, siis on kogu stseen ära lörtsitud. Mõlema peategelase kohta on ette teada, mis juhtuma hakkab, seega lähenevad mõlemad oma osatäitmisele mingi äraspidise fatalismiga. Mis lugu kõvasti ära lörtsib. Kuid sealt edasi läheb lugu veel viletsamaks. Nicholas Hoult mängib sinist tooni metsloomaks muteeruvat geniaalset teadlast, kes jätab ekraanil kohmetu ja saamatu mulje. Kui transformatsioon viimaks toimub, siis on tegelase disain lihtsalt nii inetu ja igav, et selle kõrval isegi Kelsey Grammer parem tundub. Mystique'i osatäitja Jennifer Lawrence on kõike muud kui sobilik antud osatäitjaks. Kuid kõige solvamaks osutub January Jones valge kuninganna Emma Frosti rollis. Jones on tegelikult väga võimekas ja tuntavalt oskuslik näitleja (Mad Men), aga siin jalutab see tegelane kaadrist kaadrisse nagu halvasti õpetatud pesumodell või siis vähem kulunud muumia. Null emotsiooni, ei mingit teravust. Teadmine, et osatäitjateks kaaluti ja prooviti saada ka Sarah Hardingut ja Alice Eve'i, paneb peaga vastu seina taguma, sest antud puhul valiti kõigist variantidest kõige viletsam. Kes koomikseid paremini teab, see oskab väärtustada Frosti tegelaskuju kui mõjuvõimsat ja rabavat, mitte kui tuimalt kaamerasse vaatavat, kramplikku prouat. Pärast filmi kinodesse tulekut lekkisid netti mõned pildid sellest, millistena kavandati kurjamite disaine algselt. Ning nende alusel võib nimetada, et kui oleks mindud toda ja mitte valitud teed pidi, siis oleks film olnud peaaegu midagi del Toro stiilis.

Märk tulevastest lugudest. Kuna First Class alustas tegelikult Magneto saamisloona, siis on tema tähtsustatus võrreldest teiste tegelastega selgelt tunda.

First Class on seega käest lastud võimalus. Lörtsitud algus ja lõpp, sihitult tobedad kolmanda järgu mutandid ja tarbetult kammitsetud kurjamite kaader. Ainsana võib hea sõnaga nimetada filmi keskkohta ja paari etüüdi siit ja sealt, aga üldiselt on tegu kriiskavalt keskpärase käkerdisega. On tarbetu püüda filmi analüüsida puhtalt filmiliku kvaliteedi poolest: kui on olemas sedavõrd kirju taust ja ajalugu juba aastakümneid trükitud koomiksite näol, siis ei ole filmi tegijatel mitte mingit vabandust selle kohta, miks võimekad tegelased on asendatud mingite ketside ja pliiatsitega.

esmaspäev, 11. juuli 2011

Space Battleship Yamato (2010)

Möödunud aastal (või ehk käesoleval aastal) mängiti sedasinast linateost mingil Jaapani filmide festivalil, aga olude sunnil ei saanud sinna ise kohale mindud. Nüüd, kui film viimaks tavalevis saadaval on, võtsin ühel higiselt palaval õhtul vaatamise ette ja mõtlesin, et kirjutan pisema arvustuse selle kohta. Film põhineb animé sarjal ja filmidel, mida näidati juba seitsmekümnendate keskpaigas. Kuigi mina ise pole kõiki algupäraseid sarju ja täispikke animatsioone näinud, siis võib kindel olla, et uus film nendest sisu poolest palju laenab, kuid ka omajagu välja jätab.

Avakosmose lahingristleja Yamato ehituse lõppjärgus.

Kaugemas tulevikus on maast saanud elutu kõrb ning inimkond on sunnitud oma elu jätkama pinnase all, kuhu pindmine radiatsioon ei ulatu. Kiirituses on süüdi tulnukate rass nimega Gamilas, kes pommitavad maapinda spetsiaalsete relvadega. Inimkond avaldab vastupanu tulnukatele ennekõike suurtes lahingutes avakosmoses, kus osalevad masinad meenutavad suuri ookeaniristlejaid. Kuid tundmatu vastase tehnika on inimeste omast üle, kaotused on suured ja välja suremine silme ees. Üllatuslikul kombel saabub avakosmosest kummaline infokapsel, mille sisuks on skeemid üle valguse kiiruse liikuva mootori jaoks ja koordinaadid, mis viivad planeedile nimega Iscandar. Ning meeleheite ajel otsustatakse teha viimane ennastsalgav reis, lootusega saada lootusetule olukorrale leevendust. Uus mootor paigaldatakse massiivsele alusele nimega Yamato (sellel nimel on jaapanlaste jaoks pikem ja keerulisem ajalugu, kui keskmine lugeja teab või kui palju film seda seletab), mille meeskond võtab ette peadpööritava reisi kaugele Magalhaes'i pilvede juurde. Alusel on loomulikult suur meeskond, nende vahel on eelnevalt olemas olnud ja uued tunded, konfliktid ja arusaamised. Tee peale jäävad lahingud ja kohtumised vaenlasega, miski ei näi päris edukalt kulgevat ja nii edasi.

Temperamentne ja tormakas Susumu Kodai (Takuya Kimura).

Erinevalt 26-st episoodist koosevast algsest sarjast ei võimalda filmi kondenseeritud mudel avada piisavalt tegelaste taustu ega seletada nendevahelisi suhteid. Seega jääb asjasse eelnevalt mitte pühendatud vaatajale arusaamatuks, miks kõik need madrused ja sõdurid teineteist kuskilt justkui juba tunnevad, miks nende vahel mingi keemia eksisteerib või miks peaks neist üleüldse hoolima. See ongi suurem probleem, mis filmis esildub. Sellest tulenevalt on praktiliselt kõik dialoogid esitatud ontlikul ja distantseeritud moel, vaataja ei pruugi lakoonilisest lähenemisest eriti hoolida ega seda edukalt järgida.

Vana kapten Jūzō Okita (Tsutomu Yamazaki) langeb peatselt pärast missiooni algust haigevoodisse.

Kosmoseristleja disain ja kvaliteet ilmselgelt puhtalt renderdatud kujul on muljetavaldav ja need suuremad lahingud, mis filmi jooksul maha peetakse, üsna värvikad. Kahjuks ei saa sama öelda tulnukate lennumasinate või tulnukate eneste disaini kohta. Kui nonde ründajate laevade puhul on kunstnik püüdnud vaatajat lihtsalt erakordse detailsusega tappa, siis tulnukad ise - kahejalgsed mõttetud kriipsujukud, kes peaks siis eriti kurjad välja nägema, on animeeritud viletsasti ja väheusutavalt. Suures osas roheliste taustade ees eteldud stseenid on samuti nigelavõitu kvaliteediga. Film, mis kõigi näitajate poolest peaks olema kvaliteedilt üle keskmise redelipulga, tundub venitatud lõpu ja uinutava lohisemise järel kohatu. Nii palju paremini oleks olnud võimalik terve lugu ära rääkida, kui sel oleks olemas olnud tegelik taust ja sisuline, agoniseeriv fatalism. Selle asemel näib siin esitatud eneseohverdus ja konarlik tempo võlts ja õõnes. Eelnevate versioonidega tuttavad vaatajad leiavad palju äratundmist ja viiteid ühele või teisele teemale, ent ettevalmistuseta vaatajaid ootab heade efektidega, õhuke ulmefilm.

reede, 8. juuli 2011

Kung Fu Panda 2 (2011)

Meeldiva üllatusena on vahepeal valmis saanud järg 2008. aasta animeeritud seiklusele Kung Fu Panda. Kes kogu seda kinoanimatsioonide ja 3D virrvarri rohkem jälgivad, on kindlasti tuttavad DreamWorksi ja Pixari vahelise vägikaikaveoga, kus Dreamworks alati alla näib jäävat. Seal, kus Pixar ehitab iseloomuga tegelasi ja hingestatud süžeed, taandub Dreamworks pigem rumalate nägude tegemise peale ning nende 3D lihtsalt ei ole alati nii hea. Rõõm on nentida, et Kung Fu Panda 2 seda arvamust natuke murendab.

Leidlaps Po oma kasuisa nuudlipoes.

Lugu jätkab suuremal või vähemal määral sealt, kus esimene film ära lõppes. Kõik on elu ja tervise juures (v.a Tai Lung), panda Po (Jack Black) on nüüd kangelane ja tegeleb tavapäraste bandiitide segamini peksmisega. Kuid kohe alguses näidatakse selle teose suurt kurjamit - paabulinnust lord Sheni (Gary Oldman oma tavapärases kvaliteedis), kelle minevik peategelasega seotud on. Nimelt ennustati linnule, et tema hukatuseks saab valget ja musta värvi sõdalane ning seepeale võttis Shen nõuks kõik pandakarud sootuks hävitada. Kuid vaatajale nüüd juba tuttav panda pääseb ühel või teisel viisil pagema ning nüüd, kui Shen võimule on naasemas, ilmutab must ja valge kangelane end taas. Sheni võimule tuleku abivahendiks on suurtüki leiutamine - hiinlastele omase tulevärgi stiilis. Sellega teeb lind sünnilinnas kohalikele kung fu meistritele üks-null ära ning nõnda jääb tigeda viie ja Po ülesandeks õiglus taas kord jalule seada ja kung fu olemus hukatusest ja unustusest päästa.

Meister Shifu (Dustin Hoffman) murelike uudistega.

Midagi vapustavat ega maailma muutvat sellest filmist oodata pole mõtet, tegu on lihtsalt kvaliteetse ja vaimuka multifilmiga palavasse suvepäeva. Ometi tuleb ära nimetada, et film arutab mõõdukalt Po päritolu teemadel ja seda üldsegi mitte halvas võtmes. Hea sõnaga tuleb tunnustada ka pigem kunstilist joonistusstiili, millega minevikku jäänud sündmusi maha mängitakse. See pole küll päris Disney voolavuse või animé kvaliteediga, aga meeldiv vahepala karvasele renderdusele, mis filmi põhiosa enda alla võtab. Hans Zimmer (põline lemmik) ja John Powell on kokku kirjutanud taas kord toreda muusikalise tausta. Kuidas filmi viimase stseeni sisusse suhtuda, see jäägu juba iga vaataja enese otsustada.

Lustakas tagaajamisstseen Gongmeni linnas.

Soovitatud kõigile lastele ja lapsemeelsetele kung fu sõpradele, kes esimest filmi nautisid.

neljapäev, 7. juuli 2011

Transformers: Dark of the Moon (2011)

Carly Spencer (Rosie Huntington-Whiteley) lähivaates, pilk suunatud taevakõrgustesse.

Carly Spencer (Rosie Huntington-Whiteley) väljub autost (Mercedes SLS AMG). Pilk suunatud kaugusesse.

Carly Spencer (Rosie Huntington-Whiteley) profiilis, pilk suunatud kergelt vasakule.

Carly Spencer (Rosie Huntington-Whiteley) eemalt, taamal on plahvatavad asjad.

Carly Spencer (Rosie Huntington-Whiteley) poseerib. Silmad suletud.

Ning autod muutuvad robotiteks. Midagi muud selles filmis tegelikult jälle ei ole.

Super 8 (2011)

Vahepeal olin oma ajaveebi sootuks unarusse jätnud, kuigi filmide ja seriaalide vaatamine tavapärasest suurema hooga jätkus. Süüdistan mõlemis teravust, palavust ja depressiooni. Nüüd, ulmeliidu iga-aastase kogunemise eel, kirjutan aga põgusalt paarist uuemast ulmefilmist, nagu noid paremal olevas loetelus ja kinosaalides näha saab. Alustuseks nüüd juba mõnda aega võikalt võitatud maisi järele lehkavates hangaarides näha olnud Super 8.

Charles ja Joe uudistavad kogemata filmilindile jäänud külalist ilmaruumist.

Väike Joe (mingi esialgu suvaline lapsnäitleja) elab oma tavapärast väikelinnaelu päevani, mil tema ema tööõnnetuses surma saab. Siitpeale jookseb lõhe poisi ja tema isa (Kyle Chandler) vahele, kusjuures viimane elab naise surma veel raskeminigi üle. Olgu elu kui raske tahes, edasi ta peab minema ja nõnda surub poiss ühes sõpradega madalseisust läbi. Joe lähem sõber Charles väntab vabast ajast ebasurnute filmi, Joe aitab oma kunstilise poolega kaasa meigi ja mudelite ehitamise poolelt. Pundi ülejäänud liikmete sekka kuuluvad püromaanist Cary, Martin ja Preston. Pärast mõningat veenmist liitub filmitrupiga ka nooruke Alice (Elle Fanning). Joe ja Alice'i vahel hakkab üsna pea sädemeid lendama. Öisel filmivõttel näeb seltskond seega pealt, kuidas laste bioloogiaõpetaja kaubarongile otsa sõidab ja sellest tulenevalt terve rong rööbastelt maha jookseb. Noored pagevad pärast katastroofi kus seda ja teist, aga enne seda veel jääb ümber kukkunud kaamerasilma ette stseen, kus tigeda metslooma mõõtu tulnukas rongist välja murrab ja ööpimedusse kaob.

Noored armunud.

Loomulikult on kohe platsis tigedad armee esindajad, eesotsas kolonel Nelec (Noah Emmerich). Pagenud külalise kinni püüdmisel ei hoiduta millestki tagasi, kohalikele võimuorganitele ei räägita aga midagi. Linnast aga jooksevad ära koerad, kaovad inimesed ja esemed, valitseb paanika ja teadmatuse kaos. Kuidas kogu see jant kokku tõmmatakse, jäägu iga lugeja enese avastada.

Filmi viimases vaatuses lastakse pool väikelinna muidugi vastu taevast.

Film, mille üldisem teostus, näitlejad ja kunstiline lahendus on laitmatud, kannatab sisulise fookuse paigast nihkumise käes. Ehk siis: kinosaalist väljudes võib vaataja mõista, et äsja nähtu üks igavesti tore tükk oli; aga hilisem analüüs paneb kukalt kratsima, sest seesinane kino pole ei lind ega kala. Kõik need erinevad süžeeliinid - mida ei ole isegi nii palju - karglevad alateadvuses, pürgides esimeste sekka, ent mäherdune neist siis väärib kohta poodiumil? Oli see siin pigem meheikka jõudmise, andestamise, tulnukajahi, kodu kaotamise ja leidmise, leppimise, noore armastuse või hea ja kurja lugu? Paratamatuks jääb, et ulmeteema ja koletisliku tulnuka sisse toomine oleks võinud sootuks olemata jääda ja film oleks oma tiinekadraamana töötanud sama edukalt. Ehk koguni paremini. Maapõues ringi roomav olend on seega siin ainult narratiivi kokku segamise lusikas. Film kannatab lisaks natuke ka selle käes, et kõik lahtised otsad on ikka ilmtingimata vaja kokku tõmmata, mis võib ehk pakkuda rahuldust kretiinidest tavavaatajatele, aga mis allakirjutanut põrmugi õnnelikumaks ei teinud.

Super 8 võib olla esmajärguline noortedraama, ent kahjuks ainult teisejärguline ulmefilm.

The Fisher King (1991)

Terry Gilliam on üks äraütlemata põnev lavastaja. Ning kuigi tema tegelikku tähelendu on alati varjutanud erinevad finantsfiaskod, on iga tema käe all valminud teos väärtuste komplekt omaette. Nagu liiv kellas ühte otsa kokku voolab, nõnda olen ma valdava enamuse kord ja jälle välja otsinud ning neid siis vaadanud. Viimati Tartus olles tuli kusagilt mingi alateadlik signaal või ühenduskoht, mis vaikselt pakitses ja siis viimaks skeemi kokku ühendas. Seega otsisin Le roi pêcheur taas välja ning ühel varajasel hommikutunnil vaatasin taas kord üle. Viimati nägin filmi enam kui nelja aasta eest.

Kummaline paar.

Jeff Bridges astub üles õlise ja libeda raadiodžoki Jack Lucas'e rollis. Jackil on oma nimega raadiosaade, keskmisest kõrgem laup, glamuurne elamine ja lõtv väljavaade elule. Oma öises raadiosaates annab mees teistele suurlinlastele nõu, kuidas oma armueluga järje peale saada. Sealhulgas on ka ohtralt inimeste pikalt ja ropult saatmist, laussõimu ja teravmeelitsemist. Kuulajatele meeldib, Jack ise ei pea oma öeldu üle väga pikalt järele mõtlema. Ent mehe maailmapilt muutub kardinaalselt, kui ühe teravmeelselt agiteeriva kuulaja kõne tulemusena helistaja populaarsesse ööklubisse pumppüssi ühes võtab ja seal veresauna korraldab. Loomulikult tõmmatakse vaimutseva saatejuhi nimi saatekavast maha ja kaamera naaseb mehe juurde mõned aastad hiljem. Selle aja peale on Jack allakäiguspiraali madalamate pulkade juures, töötades tagasihoidlikus videolaenutuses, vihates kõike ja kõiki, olles alkoholilembene ja muidu kasimata. Minevik kummitab meest senini ja masenduse ning joomise nõiaring ei taha kuidagi katkeda. Ometi on mees enese kõrvale leidnud naise, kes temast tõeliselt hoolib, kuid kelle tähelepanuvajadusele mehe teod ei vasta. Kui depressiooni haripunktis viinalained pea kohal jälle kokku löövad, leiab mees endid silla alt, tellised raskuseks jalgade külge seotud, peaaegu et vette hüppamas. Kuid olukord dikteerib teisiti ja nõnda kohtub peategelane segase kodutu Parry'ga (Robin Williams). Mida rohkem asotsiaal oma suud paotab, seda rohkem hakkab Jack mõistma, et mees on läbinisti hull. Kuid sõgeda pealispinna all on peidus pikem ajalugu ja nõnda saab endine raadiomees teada, et Parry hullumeelsuse alguseks oli sama püssimees, kes tema enese karjäärile otsa peale tegi. Ning sedasi hakkab pihta kahe mehe suhe. Mõlemal on omad deemonid kukil, kuid vähemasti ei kujuta endine saatejuht endale ette, et ta on rüütel, kes otsib püha graali. Mida Parry tegelikult arvab. Jack tunneb, et oma hoomamatu karmavõla kustutamise jaoks peab ta püüdma vähemalt seda eksinud hinge kuidagi-gi aidata, et seeläbi endid paremaks teha. Edasine on juba ajalooraamatutesse kirjutatud. Kuigi ma olen täiesti veendunud, et kõik minu nigela ajaveebi lugejad on sellsinase filmi ammuilma ja korduvalt ära näinud, soovitan ma seda siiski uuesti ja uuesti teha.

Pestud Parry valmis oma kohtinguks.

Gilliam on siinsesse teosesse peitnud draama, mille sees on peidus romantiline komöödia, mille sees omakorda on peidus tragöödia, milles on omakorda peidus draama. Ning peale selle kihtiderohke virrvarri on kogu teos kastetud pooleldi lavastaja ebatavalise kastme sisse. Olemas on kohaselt kohmakad ja kummalised kostüümid, kaameravinklid ja helitaust. Suurlinn näib oma olemuselt lämmatavat, inimesed on tuimad ja tüütud ning viibides taolises keskkonnas nende hullumeelsetega, kellega peategelane peab rinda pistma, hakkab nõdrameelsus normaalsena tunduma.

Jack on oma loomuselt intelligentne, aga kalestunud ja üdini egoistlik tegelane. Üks põnevamaid etüüde on mehe toimimine vahetult pärast seda pikemat perioodi, mil kaamera tema elu ei näita. Mees on muutunud sedavõrd sotsiofoobseks, sedavõrd enesesse tõmbunuks, et kõik teised tema ümber olevad tühised ja rumalad näivad. Mees vihkab samamoodi teleekraanilt nõrguvat ila, mis pole ei naljakas ega stimuleeriv. Rehabilitatsioon tegelikkuse tuimestavasse vaakumisse on pikaldane ja eksirännakutega. Parry on heasüdamlik, õilis, kahtlemata häiritud mõistusega, ent oma soovidelt ja kavatsustelt puhas (kord ja jälle peaaegu vastandudes Jacki tegelaskujule). Williams teeb meeldiva rolli tõusude ja mõõnadega, kuid lõppude lõpuks on Bridges see, kes sellest teosest meelde jääb.

The Fisher King on kadunud aja kummaline film, millele lunaatilist võrdset kusagilt pole võtta. Üks neid hirm-harve juhuseid, mil maailma näidatakse selle puuduste ja vigadega läbi pigem eriskummalise spektrumi, samas hinnates selles peituvat - isegi kui seda ei märgata - seda enam.