Alternating Wallpaper

teisipäev, 3. mai 2011

Thor (2011)

Nii kaua, kui ma oskan mäletada, on mind paelunud muistse Skandinaavia müüdid ja pärimuslood. Vanem Edda sai lapsena varakult raamaturiiulist välja otsitud, isegi enne Kalevipoega. Kuigi ajalooliselt puutusin ma Kreeka legendidega veel varem kokku, kahvatusid nendest leitud valitsejad viimaks oma ringi hooramise ja väiklusega. Põhjamaade karged ja karmid jumalused loomulikult hoorasid ja laiasid sarnaselt, aga nende üldmulje jäi alati kraadi võrra auväärsemaks. Aastaid hiljem sai selle maailmaga uuesti kohtutud ja seda põhjalikumalt uuritud. Tundub, et enamus populaarse kultuuri alustalasid, mis põhjamaiste usunditega kokku puutuvad või mida selle müütiliste taustaga täiendatakse, saavad nende läbi rikkamaks. Skandinaavia vägevad esindasid jooni, misläbi ühtviisi hinnati tugevust ja põhimõttelisust, aga ka tarkust, headust ja ausust. Ilma pikemasse religioossesse puntrasse takerdumata võib lihtsalt nimetada, et iidsete skandinaavlaste polüteism oli inimeste jaoks, kes ootasid tugevust ja olid seeläbi ise tugevamad. Alles hiljem tuli kolinal kokku kukkunud impeeriumite seest mingi lödiselt ebalev uskumus, mis mõõgaga ka endistele paganatele kurku topiti. Aga see kõik selleks. Kes tahab veel põhjamaise maiguga filmidest lugeda, siis heitke pilk peale nendele artiklitele: Valhalla Rising, Outlander, Centurion, Robin Hood jne.

Thor (Chris Hemsworth) oma paguluse kibedust needmas.

Jane Foster (Natalie Portman) ühes Erik Selvigi (vana hea Stellan Skarsgård) ja mingi tudengiplikaga uurivad New Mexico kõrbes erinevaid torme. Suur on nende üllatus, kui korraga eimiskist karva kasvanud mees välja ilmub ja auto alla jääb. Siit edasi hakatakse näitama eellugu. Thor, kellest peaks saama Asgardi uus valitseja, läheb ilma tegeliku kuninga Odini (Anthony Hopkins) loata kättemaksuretkele jäähiiglaste vastu. Selle tulemusena otsustabki Odin pojalt jumala väe ära võtta ja pagendada mehe õppetunniks maa peale. Samas loeb Odin Mjöllnirile võlusõnad peale ja viskab ka selle maa suunas. Võlusõnade järgi ei tohi haamrit kasutada keegi, kes selleks vääriline pole. Niipea, kui Thor maa peal toibub, läheb ta haamri järele. Kuid suur on peategelase pettumus, kui ka tema ise vägevat tapariista kergitada ei suuda. Lööduna langeb mees esiotsa kohalike kätte vangi, ent kuna sõbrad ka selles maailmas juba olemas on, pääseb peatselt vabadusse. Vaikselt susiseb armulugu noore teadlasepreiliga, aga kaugel kodumaailmas on toimunud võimuvahetus ja muud koledat. Loomulikult on erinevates riugastes oma osa mängida noorel Lokil (Tom Hiddleston). Igaks juhuks ei hakka kogu lugu kõigi nende keerdkäikudega siia kirja panema, film on piisavalt tore, et seda ise kinno vaatama ronida.

Masendunud jumal ülekuulamisel. Küsitleja rollis varasematest teostest tuttav Clark Gregg.

Thor oma tooruse ja mõneti aeglase energiaga on suurepärane kangelane. Veelgi enam: läbi Branagh lavastuse on see müstiline tegelane leidnud oma tee arusaadava ja nauditava meediumina kinolinale. Käsikiri laenab sisuelemente erinevatest koomiksiraamatutest: siin on tuttavad olukorrad Odini ja Thori vahel, nagu need toodi esile koomiksitest tuttava kangelase alguses. Koomiksites küll saatis Odin oma poja kuulekuse ja vaoshoituse õppimiseks ühes mälukaotusega pooleldi invaliidist tudengi kehasse, kes siis hiljem haamriga uuesti kokku puutudes oma tegeliku mina taasavastas. Samamoodi on Loki ja Destroyer koomiksite lugejatele väga tuttavad ja korduvalt esinevad tegelased. Tore on näha, et kuigi filmis tuuakse esile uued olukorrad ja vaadatakse asjadele teisest nurgast, siis on viiteid koomiksitele enam kui küll. Oma tee leiavad ekraanile vihjed teistele Marveli tegelastele ja filmidele, mõned gamma-kiirgust uurivad teadlased ja teised. Homaaž on esitatud maitsekalt ja mõnusasti, mitte mingeid teemasid liialt vaatajale näkku surumata. Ainus ebaõnnestunud stseen terve filmi jooksul oli minu jaoks noorte Thori ja Loki õppetund aardekambris, nood noorukesed näitlejad ei olnud antud rollidesse just kõige sobilikumad.

Isa ja poeg. Odini rollis Anthony Hopkins, keda ekraanil siiski üsna palju näha saab.

Mida siis sellest järjekordsest Marveli filmist arvata? Minu hinnangul on Thor oma olemuselt ja veidrustelt võrdne esimese Raudmehe filmiga. Kohmakas, ent kohane kirjeldus oleks: rumal, aga see-eest lõbus. Ülesehitus loogilise jadana on samuti nimetatud Favreau teose moodi. Filmi tempo ja rütm on praktiliselt peatamatu ilmega: iga stseen ja iga kaader omab sisu ja mitte kordagi ei teki tunne, justkui miskit venitataks. Mis on hea. Thor ei pinguta realismiga, ent on siiski toimiv kahe maailma esitus. Näitlejate valik on õnnestunud, kostüümid ja efektid on tasemel ja mainimist väärib ka üle keskmise muusikaline taust. Soovitan kõnealust filmi kõigile lastele ja lapsemeelsetele.

Salakaval Loki (Tom Hiddleston) intriige punumas.

Kinoelamust rikkus samas tugevasti nigel 3D, esiteks nende sitaste prillidega, mida kohalik kinosaal vaatajatele jagab ja mis juba praegu on inetult ära kulunud, ja teiseks puhtalt selle võrra, et tegemist on selle lahjema 3D-ga. Ehk siis, film võeti linti ikkagi tavaliste vahenditega, aga siis töödeldi teatud stseene ja kaadreid, et saavutada ruumilisuse efekt. Selle tulemus: vaataja jaoks lükatakse fookusesse kellegi pea või keha, taust ja sellest kaugemale jääv on kõik hägune ja udune. Mina jään pikisilmi ootama korralikku 2D sinikiireplaati, et film siis uuesti korralikult ära vaadata, iga piksli ja detaili teravust nautides.

0 viimaseid kommentaare: