Alternating Wallpaper

neljapäev, 19. mai 2011

Priest (2011)

Kuigi mingi aeg tagasi lubasin, et nüüd hoian oma lausrumala suu kinni ja kirjutan ainult mudelitest, siis nüüd mögisen jälle ühest viimati nähtud linateosest. Sain nimelt hiljuti erinevate asjade tulemusena teada, et olen vaimsete võimete poolest võrdne aiavooliku ehk siis kõrgema sordi katuseplekiga. Ning siis ringsõit Poolas kinnistas seda teadmist. Praegu olen suutnud kuidagi oma seljale viga teha - või siis on tegu jälle neerudega - ja selline suhteliselt valus kirjutamine saab see siin siis olema.

Preester (Paul Bettany) palub taevaselt isalt abi. Või siis paremaid filmirolle.

Preestri maailmas on kunagi toimunud sõda inimeste ja vampiiride vahel. Inimesed, nagu neile kombeks, on väetid ja igerikud, vampiirid see-eest ebainimlikud koletised, kellel pole silmi ja kelle hammustamise järel muutuvad tavalised inimesed sellisteks pooleldi kahvatu naha ja imelike silmadega värdjateks. Mingi aeg tagasi oli inimeste ja vampiiride vahel sõda ja inimesed said suuremalt jaolt piki päid ja jalgu. Alles hiljem hakkasid inimeste poolel võitlema preestrid - paranormaalsete võimetega sõdalased, kellel oli enamasti võime aja kulgu aeglustada ja seega efektiivsemalt vereimejaid rappida. Miks preestrid? Sest selles maailmas valitseb absoluutne teokraatia, usk jumalasse on vankumatu ja sellele on üles ehitatud terve ühiskond. Ning preestrid olid vannutatud tsölibaati. Sõja lõpuks vangistati alles jäänud vampiirid reservatsioonidesse, ent preester-sõdalased, kes ei suutnud kuidagi tavalise ühiskonna osaks saada, jäid niisama jalgu. Seega langesid nood inimkõntsa tasemele ja nõnda tegid erinevaid räpaseid ja mõttetuid töid. Teatud moel on see endiste sõdurite morjendav olukord sarnane Rambo süžeele. Inimkond aga asus elama suurtesse megalinnadesse, mis ekraanil meenutavad erakordselt teravalt Judge Dreddi või siis Blade Runneri stiilis megapoliseid. Terve see lühemat sorti eellugu on vaatajale ära räägitud keskmisest madalama animatsiooniga (mis erakordselt tugevalt sarnaneb oma stiililt ja teostuselt sellele kraamile).

Musta Kaabu kübarat kannab koomiksis tegelikult preester ise.

Nõnda siis kohtub vaataja peategelasest preestriga (järjekordses õnnetus rollis Paul Bettany), kes on oma aja ära elanud ja nüüd niisama hääbumas on. Kaugemas minevikus, sõja ajal, kaotas preester ühe oma kaasvõitlejatest vampiiride hordi. Ning nüüd korraga ründavad vampiirid taas linnast kaugemal väljas asuvat külakest. Kohalik noorukist kordnik Hicks (Cam Gigandet) otsib preestri üles ja ühes minnakse vampiiride pessa tõde taga ajama. Siit edasi selgub, et endine kamraad (Karl Urban), kelle preester sõja ajal arvas kaotanud olevat, elab edasi. Olles nüüd muutunud tigedaks supervampiiriks ja kandes nime Black Hat, kavatseb kurjam oma uue vampiiride armeega suurlinna tungida ja seal valitseva kiriku lõplikult hävitada. Siit edasi kulgeb lugu keskmist sorti madistamise tähe all. Kuigi film ei ületa tegelikult hea (ega isegi talutava) teose künnist, ei hakka ma sellegi poolest siin väga kergesti aimatavat lõppu lahti rääkima.

Lahingust räsitud preester oma leidu kirikuisadele esitlemas.

Priest on õnnetu ja ebaõnnestunud teos. Peale korduvate edasi lükkamiste ja siis veel selle mannetu 3D-ga kokku soperdamise on tegijatel jäänud puudu ka kunstilisest kontseptist. Film, mis peaks kasvõi mingil määral olema seotud või põhinema korealaste koomiksil, ei ole osanud sealt midagi kasulikku kopeerida. Mina, kes ma olen manhwa läbi lugenud, võiks nentida, et filmi tegijad vaatasid paari kaanepilti ja siis lasid suvalistel susserdajatel kirjutada mingi poolhäguse ulme-vampiiri-bleh-märuli. Kahju on Bettany'st, kahju on Plummerist. Natuke kahju on isegi Karl Urbanist, aga tema tegelane vähemalt oli tõhus (mees dirigeerib filmi keskel massimõrva Mozarti reekviemi muusika taustal). Samas on filmi enese muusika habras ja ei jää kõrva pidama. Ning see siin on järjekordne kohutav 3D töötlus. Film võeti linti tavaliste kaameratega. Siis aga hakkasid 3D kinod võimust võtma ja nõnda kästi ka seesinane ajaviide kolmandasse mõõtmesse punnitada. Tulemus on vilets. Kõige halvemates kaadrites on 3D seda teravam, mida kaugemal ruumiline objekt on. Tulles objektiivile lähemale muutub pilt häguseks jamaks. Samas on üldised efektid üsna head. Kuigi filmi lõpp viitab võimalikule järjele, ei oleks mina selle tulemises üldsegi nii kindel. Nii kassaedu kui kriitika poolest on Priest tänaseks päevaks flop.

0 viimaseid kommentaare: