Alternating Wallpaper

esmaspäev, 30. mai 2011

On Stranger Tides (2011)

Nende sõnade kirjutamise (ja ka lugemise) hetkel vaatavad sajad ja tuhanded silmapaarid üle maailma, erinevates kinodes, piraatide filmi neljandat osa. Susserdis on juba selleks hetkeks üsna kauni kopika tegijatele taskusse loksutanud ja pole hirmu, et hoog raugeks. Tegemist on ju klassikalise suvise kinofilmiga, mille pakku niiskete pihkudega tiinekad ühes saavad palavuse eest pageda. Võtkem niisiis tükike panna cotta't (mis ei ole jäätis) ehk siis tass törts kangemat kohvi saatjaks ja vaadelgem, mida endine antisemiitide filmistuudio seekord valmis on saanud. Ilma pikema sissejuhatuseta - Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides.

Jack Sparrow ja Hector Barbossa (Geoffrey Rush) uute igavate seikluste lävel.

Seekord leiab vaataja endid vanast maailmast ja Londoni linnast (the biggest city in the greater London area), kus algab kohtumõistmine legendaarse kapten Jack Sparrow (Johnny Depp) üle. Loomulikult on impeeriumi karistuseks piraatluse eest poomine, ent pidagem hoogu... Kas kohtualune on ikka ehtne varblaskapten? Ja kes on see kummaline kohtunik, kes otsuse kiirkorras ümber vaatab? Miskit kahtlast on teoksil ja kiiresti saab selgeks, et olgu identiteetidega kuidas jagub, aga keski võõras nimetab ennast vanas Londonis Sparrow'ks ja kogub selle nime all meeskonda kummalise retke jaoks. Pärast paari eksikäiku ja tagaajamisstseeni tutvub vaataja Angelica'ga (Penelope Cruz), kes nimetab endid olema maailma kõige kurjema piraadi Musthabeme (Ian McShane) tütreks. Varblasel ja mimmil on kusagil minevikus mingi fling olnud ja nõnda hakkab suhe taas omakorda üles soojenema. Pärast ühte ja teist keerdkäiku algab retk müstilise nooruse allika suunas. Musthabe, kes viimaks kulisside tagant esile ilmub, tahab allikavetega päästa endid ette kuulutatud suremisest, samal ajal on samas suunas teel ka brittide ja hispaanlaste laevad. Kahjuks ei ole nooruse allika vete niisama joomine piisav: antud puhul on tarvis ka kedagi, kes oma eluaastad ohverdaks, merineitsi pisaraid ja mingeid karikaid. Nõndapsi siis see killavoor ekraani peal kulgeb kuni oma klišeelise ja etteaimatava lahenduseni välja. Hamletit ei maksa siit vaatajal oodata, kuri saab oma teenitud palga ja mesimagus-imal lõpukeeris on nagu Hello Kitty suhkruvatt suulaes tülinaks.

Musthabe ehk Edward Teach (Ian McShane). Selle tegelase müstilisi jõude ei kiputa filmis eriti lahti seletama.

Allakirjutanul on kõigi kolme esimese filmi sinikiireplaadid sahtlis varuks ja paar korda ülegi vaadatud. Kõigil neist on oma sarmikus olemas, ehk mitte niiväga viimases osas oleval silmade pööritamisel, aga muidu läbivalt. Eelmistes filmides oli olemas ka mingi tajutav jutustus, mida siin kahjuks... Eriti ei ole. Ehk on viga minus endas, ehk on viga selles, et tuttavaid tegelasi on vähemaks jäänud ja kadunute asendused ei ole just teab kui head. McShane teeb küll hea esituse, aga peamine mure oligi selles, et Musthabe ei tundu kurjamina eriti ühtlane: säherdune kõikuv tigetsemine ja segane karakteri ülesehitus ei tekita temast usutavat tegelast. Veelgi enam: filmis ei ole kordagi isegi tunnet, et keegi oleks ohus. Peategelane hüpleb kaadrist kaadrisse Hanna Barbera jänese stiilis lustlikkusega, miski ei suuda teda hukata ega peatada. Kõrvaltegelased on naeruväärsed. Preester ja merineitsi, kelle vahel sädemeid lööma hakkab, on erakordselt paberõhukesed ja nendest on selle võrra praktiliselt võimatu hoolida. Penelope on kõike muud kui seksapiilne, keemia tema ja Deppi vahel on olematu. Muusika on varasema loomingu laisk taastöötlus, siin ja seal kuuleb kõrv paari uut nooti, aga üldiselt on see kõik kuidagi ära leierdatud ja tuim. Kogu vaatamine ongi seega üks suur deja vu trikk. Iga kaader, iga stseen on harukordselt tuttav, huumor on odava võitu ja kuidagi pingutatud. Paras vaatamine lapsikutele ja lapsemeelsetele, ehk isegi sobilik kellegi kabistamise taustaks, kuigi 3D-prillid seda takistada võivad. 3D on küll tasemel, aga selle kasutamine antud puhul mõttetu.

0 viimaseid kommentaare: