Alternating Wallpaper

esmaspäev, 30. mai 2011

On Stranger Tides (2011)

Nende sõnade kirjutamise (ja ka lugemise) hetkel vaatavad sajad ja tuhanded silmapaarid üle maailma, erinevates kinodes, piraatide filmi neljandat osa. Susserdis on juba selleks hetkeks üsna kauni kopika tegijatele taskusse loksutanud ja pole hirmu, et hoog raugeks. Tegemist on ju klassikalise suvise kinofilmiga, mille pakku niiskete pihkudega tiinekad ühes saavad palavuse eest pageda. Võtkem niisiis tükike panna cotta't (mis ei ole jäätis) ehk siis tass törts kangemat kohvi saatjaks ja vaadelgem, mida endine antisemiitide filmistuudio seekord valmis on saanud. Ilma pikema sissejuhatuseta - Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides.

Jack Sparrow ja Hector Barbossa (Geoffrey Rush) uute igavate seikluste lävel.

Seekord leiab vaataja endid vanast maailmast ja Londoni linnast (the biggest city in the greater London area), kus algab kohtumõistmine legendaarse kapten Jack Sparrow (Johnny Depp) üle. Loomulikult on impeeriumi karistuseks piraatluse eest poomine, ent pidagem hoogu... Kas kohtualune on ikka ehtne varblaskapten? Ja kes on see kummaline kohtunik, kes otsuse kiirkorras ümber vaatab? Miskit kahtlast on teoksil ja kiiresti saab selgeks, et olgu identiteetidega kuidas jagub, aga keski võõras nimetab ennast vanas Londonis Sparrow'ks ja kogub selle nime all meeskonda kummalise retke jaoks. Pärast paari eksikäiku ja tagaajamisstseeni tutvub vaataja Angelica'ga (Penelope Cruz), kes nimetab endid olema maailma kõige kurjema piraadi Musthabeme (Ian McShane) tütreks. Varblasel ja mimmil on kusagil minevikus mingi fling olnud ja nõnda hakkab suhe taas omakorda üles soojenema. Pärast ühte ja teist keerdkäiku algab retk müstilise nooruse allika suunas. Musthabe, kes viimaks kulisside tagant esile ilmub, tahab allikavetega päästa endid ette kuulutatud suremisest, samal ajal on samas suunas teel ka brittide ja hispaanlaste laevad. Kahjuks ei ole nooruse allika vete niisama joomine piisav: antud puhul on tarvis ka kedagi, kes oma eluaastad ohverdaks, merineitsi pisaraid ja mingeid karikaid. Nõndapsi siis see killavoor ekraani peal kulgeb kuni oma klišeelise ja etteaimatava lahenduseni välja. Hamletit ei maksa siit vaatajal oodata, kuri saab oma teenitud palga ja mesimagus-imal lõpukeeris on nagu Hello Kitty suhkruvatt suulaes tülinaks.

Musthabe ehk Edward Teach (Ian McShane). Selle tegelase müstilisi jõude ei kiputa filmis eriti lahti seletama.

Allakirjutanul on kõigi kolme esimese filmi sinikiireplaadid sahtlis varuks ja paar korda ülegi vaadatud. Kõigil neist on oma sarmikus olemas, ehk mitte niiväga viimases osas oleval silmade pööritamisel, aga muidu läbivalt. Eelmistes filmides oli olemas ka mingi tajutav jutustus, mida siin kahjuks... Eriti ei ole. Ehk on viga minus endas, ehk on viga selles, et tuttavaid tegelasi on vähemaks jäänud ja kadunute asendused ei ole just teab kui head. McShane teeb küll hea esituse, aga peamine mure oligi selles, et Musthabe ei tundu kurjamina eriti ühtlane: säherdune kõikuv tigetsemine ja segane karakteri ülesehitus ei tekita temast usutavat tegelast. Veelgi enam: filmis ei ole kordagi isegi tunnet, et keegi oleks ohus. Peategelane hüpleb kaadrist kaadrisse Hanna Barbera jänese stiilis lustlikkusega, miski ei suuda teda hukata ega peatada. Kõrvaltegelased on naeruväärsed. Preester ja merineitsi, kelle vahel sädemeid lööma hakkab, on erakordselt paberõhukesed ja nendest on selle võrra praktiliselt võimatu hoolida. Penelope on kõike muud kui seksapiilne, keemia tema ja Deppi vahel on olematu. Muusika on varasema loomingu laisk taastöötlus, siin ja seal kuuleb kõrv paari uut nooti, aga üldiselt on see kõik kuidagi ära leierdatud ja tuim. Kogu vaatamine ongi seega üks suur deja vu trikk. Iga kaader, iga stseen on harukordselt tuttav, huumor on odava võitu ja kuidagi pingutatud. Paras vaatamine lapsikutele ja lapsemeelsetele, ehk isegi sobilik kellegi kabistamise taustaks, kuigi 3D-prillid seda takistada võivad. 3D on küll tasemel, aga selle kasutamine antud puhul mõttetu.

neljapäev, 19. mai 2011

Priest (2011)

Kuigi mingi aeg tagasi lubasin, et nüüd hoian oma lausrumala suu kinni ja kirjutan ainult mudelitest, siis nüüd mögisen jälle ühest viimati nähtud linateosest. Sain nimelt hiljuti erinevate asjade tulemusena teada, et olen vaimsete võimete poolest võrdne aiavooliku ehk siis kõrgema sordi katuseplekiga. Ning siis ringsõit Poolas kinnistas seda teadmist. Praegu olen suutnud kuidagi oma seljale viga teha - või siis on tegu jälle neerudega - ja selline suhteliselt valus kirjutamine saab see siin siis olema.

Preester (Paul Bettany) palub taevaselt isalt abi. Või siis paremaid filmirolle.

Preestri maailmas on kunagi toimunud sõda inimeste ja vampiiride vahel. Inimesed, nagu neile kombeks, on väetid ja igerikud, vampiirid see-eest ebainimlikud koletised, kellel pole silmi ja kelle hammustamise järel muutuvad tavalised inimesed sellisteks pooleldi kahvatu naha ja imelike silmadega värdjateks. Mingi aeg tagasi oli inimeste ja vampiiride vahel sõda ja inimesed said suuremalt jaolt piki päid ja jalgu. Alles hiljem hakkasid inimeste poolel võitlema preestrid - paranormaalsete võimetega sõdalased, kellel oli enamasti võime aja kulgu aeglustada ja seega efektiivsemalt vereimejaid rappida. Miks preestrid? Sest selles maailmas valitseb absoluutne teokraatia, usk jumalasse on vankumatu ja sellele on üles ehitatud terve ühiskond. Ning preestrid olid vannutatud tsölibaati. Sõja lõpuks vangistati alles jäänud vampiirid reservatsioonidesse, ent preester-sõdalased, kes ei suutnud kuidagi tavalise ühiskonna osaks saada, jäid niisama jalgu. Seega langesid nood inimkõntsa tasemele ja nõnda tegid erinevaid räpaseid ja mõttetuid töid. Teatud moel on see endiste sõdurite morjendav olukord sarnane Rambo süžeele. Inimkond aga asus elama suurtesse megalinnadesse, mis ekraanil meenutavad erakordselt teravalt Judge Dreddi või siis Blade Runneri stiilis megapoliseid. Terve see lühemat sorti eellugu on vaatajale ära räägitud keskmisest madalama animatsiooniga (mis erakordselt tugevalt sarnaneb oma stiililt ja teostuselt sellele kraamile).

Musta Kaabu kübarat kannab koomiksis tegelikult preester ise.

Nõnda siis kohtub vaataja peategelasest preestriga (järjekordses õnnetus rollis Paul Bettany), kes on oma aja ära elanud ja nüüd niisama hääbumas on. Kaugemas minevikus, sõja ajal, kaotas preester ühe oma kaasvõitlejatest vampiiride hordi. Ning nüüd korraga ründavad vampiirid taas linnast kaugemal väljas asuvat külakest. Kohalik noorukist kordnik Hicks (Cam Gigandet) otsib preestri üles ja ühes minnakse vampiiride pessa tõde taga ajama. Siit edasi selgub, et endine kamraad (Karl Urban), kelle preester sõja ajal arvas kaotanud olevat, elab edasi. Olles nüüd muutunud tigedaks supervampiiriks ja kandes nime Black Hat, kavatseb kurjam oma uue vampiiride armeega suurlinna tungida ja seal valitseva kiriku lõplikult hävitada. Siit edasi kulgeb lugu keskmist sorti madistamise tähe all. Kuigi film ei ületa tegelikult hea (ega isegi talutava) teose künnist, ei hakka ma sellegi poolest siin väga kergesti aimatavat lõppu lahti rääkima.

Lahingust räsitud preester oma leidu kirikuisadele esitlemas.

Priest on õnnetu ja ebaõnnestunud teos. Peale korduvate edasi lükkamiste ja siis veel selle mannetu 3D-ga kokku soperdamise on tegijatel jäänud puudu ka kunstilisest kontseptist. Film, mis peaks kasvõi mingil määral olema seotud või põhinema korealaste koomiksil, ei ole osanud sealt midagi kasulikku kopeerida. Mina, kes ma olen manhwa läbi lugenud, võiks nentida, et filmi tegijad vaatasid paari kaanepilti ja siis lasid suvalistel susserdajatel kirjutada mingi poolhäguse ulme-vampiiri-bleh-märuli. Kahju on Bettany'st, kahju on Plummerist. Natuke kahju on isegi Karl Urbanist, aga tema tegelane vähemalt oli tõhus (mees dirigeerib filmi keskel massimõrva Mozarti reekviemi muusika taustal). Samas on filmi enese muusika habras ja ei jää kõrva pidama. Ning see siin on järjekordne kohutav 3D töötlus. Film võeti linti tavaliste kaameratega. Siis aga hakkasid 3D kinod võimust võtma ja nõnda kästi ka seesinane ajaviide kolmandasse mõõtmesse punnitada. Tulemus on vilets. Kõige halvemates kaadrites on 3D seda teravam, mida kaugemal ruumiline objekt on. Tulles objektiivile lähemale muutub pilt häguseks jamaks. Samas on üldised efektid üsna head. Kuigi filmi lõpp viitab võimalikule järjele, ei oleks mina selle tulemises üldsegi nii kindel. Nii kassaedu kui kriitika poolest on Priest tänaseks päevaks flop.

teisipäev, 3. mai 2011

Thor (2011)

Nii kaua, kui ma oskan mäletada, on mind paelunud muistse Skandinaavia müüdid ja pärimuslood. Vanem Edda sai lapsena varakult raamaturiiulist välja otsitud, isegi enne Kalevipoega. Kuigi ajalooliselt puutusin ma Kreeka legendidega veel varem kokku, kahvatusid nendest leitud valitsejad viimaks oma ringi hooramise ja väiklusega. Põhjamaade karged ja karmid jumalused loomulikult hoorasid ja laiasid sarnaselt, aga nende üldmulje jäi alati kraadi võrra auväärsemaks. Aastaid hiljem sai selle maailmaga uuesti kohtutud ja seda põhjalikumalt uuritud. Tundub, et enamus populaarse kultuuri alustalasid, mis põhjamaiste usunditega kokku puutuvad või mida selle müütiliste taustaga täiendatakse, saavad nende läbi rikkamaks. Skandinaavia vägevad esindasid jooni, misläbi ühtviisi hinnati tugevust ja põhimõttelisust, aga ka tarkust, headust ja ausust. Ilma pikemasse religioossesse puntrasse takerdumata võib lihtsalt nimetada, et iidsete skandinaavlaste polüteism oli inimeste jaoks, kes ootasid tugevust ja olid seeläbi ise tugevamad. Alles hiljem tuli kolinal kokku kukkunud impeeriumite seest mingi lödiselt ebalev uskumus, mis mõõgaga ka endistele paganatele kurku topiti. Aga see kõik selleks. Kes tahab veel põhjamaise maiguga filmidest lugeda, siis heitke pilk peale nendele artiklitele: Valhalla Rising, Outlander, Centurion, Robin Hood jne.

Thor (Chris Hemsworth) oma paguluse kibedust needmas.

Jane Foster (Natalie Portman) ühes Erik Selvigi (vana hea Stellan Skarsgård) ja mingi tudengiplikaga uurivad New Mexico kõrbes erinevaid torme. Suur on nende üllatus, kui korraga eimiskist karva kasvanud mees välja ilmub ja auto alla jääb. Siit edasi hakatakse näitama eellugu. Thor, kellest peaks saama Asgardi uus valitseja, läheb ilma tegeliku kuninga Odini (Anthony Hopkins) loata kättemaksuretkele jäähiiglaste vastu. Selle tulemusena otsustabki Odin pojalt jumala väe ära võtta ja pagendada mehe õppetunniks maa peale. Samas loeb Odin Mjöllnirile võlusõnad peale ja viskab ka selle maa suunas. Võlusõnade järgi ei tohi haamrit kasutada keegi, kes selleks vääriline pole. Niipea, kui Thor maa peal toibub, läheb ta haamri järele. Kuid suur on peategelase pettumus, kui ka tema ise vägevat tapariista kergitada ei suuda. Lööduna langeb mees esiotsa kohalike kätte vangi, ent kuna sõbrad ka selles maailmas juba olemas on, pääseb peatselt vabadusse. Vaikselt susiseb armulugu noore teadlasepreiliga, aga kaugel kodumaailmas on toimunud võimuvahetus ja muud koledat. Loomulikult on erinevates riugastes oma osa mängida noorel Lokil (Tom Hiddleston). Igaks juhuks ei hakka kogu lugu kõigi nende keerdkäikudega siia kirja panema, film on piisavalt tore, et seda ise kinno vaatama ronida.

Masendunud jumal ülekuulamisel. Küsitleja rollis varasematest teostest tuttav Clark Gregg.

Thor oma tooruse ja mõneti aeglase energiaga on suurepärane kangelane. Veelgi enam: läbi Branagh lavastuse on see müstiline tegelane leidnud oma tee arusaadava ja nauditava meediumina kinolinale. Käsikiri laenab sisuelemente erinevatest koomiksiraamatutest: siin on tuttavad olukorrad Odini ja Thori vahel, nagu need toodi esile koomiksitest tuttava kangelase alguses. Koomiksites küll saatis Odin oma poja kuulekuse ja vaoshoituse õppimiseks ühes mälukaotusega pooleldi invaliidist tudengi kehasse, kes siis hiljem haamriga uuesti kokku puutudes oma tegeliku mina taasavastas. Samamoodi on Loki ja Destroyer koomiksite lugejatele väga tuttavad ja korduvalt esinevad tegelased. Tore on näha, et kuigi filmis tuuakse esile uued olukorrad ja vaadatakse asjadele teisest nurgast, siis on viiteid koomiksitele enam kui küll. Oma tee leiavad ekraanile vihjed teistele Marveli tegelastele ja filmidele, mõned gamma-kiirgust uurivad teadlased ja teised. Homaaž on esitatud maitsekalt ja mõnusasti, mitte mingeid teemasid liialt vaatajale näkku surumata. Ainus ebaõnnestunud stseen terve filmi jooksul oli minu jaoks noorte Thori ja Loki õppetund aardekambris, nood noorukesed näitlejad ei olnud antud rollidesse just kõige sobilikumad.

Isa ja poeg. Odini rollis Anthony Hopkins, keda ekraanil siiski üsna palju näha saab.

Mida siis sellest järjekordsest Marveli filmist arvata? Minu hinnangul on Thor oma olemuselt ja veidrustelt võrdne esimese Raudmehe filmiga. Kohmakas, ent kohane kirjeldus oleks: rumal, aga see-eest lõbus. Ülesehitus loogilise jadana on samuti nimetatud Favreau teose moodi. Filmi tempo ja rütm on praktiliselt peatamatu ilmega: iga stseen ja iga kaader omab sisu ja mitte kordagi ei teki tunne, justkui miskit venitataks. Mis on hea. Thor ei pinguta realismiga, ent on siiski toimiv kahe maailma esitus. Näitlejate valik on õnnestunud, kostüümid ja efektid on tasemel ja mainimist väärib ka üle keskmise muusikaline taust. Soovitan kõnealust filmi kõigile lastele ja lapsemeelsetele.

Salakaval Loki (Tom Hiddleston) intriige punumas.

Kinoelamust rikkus samas tugevasti nigel 3D, esiteks nende sitaste prillidega, mida kohalik kinosaal vaatajatele jagab ja mis juba praegu on inetult ära kulunud, ja teiseks puhtalt selle võrra, et tegemist on selle lahjema 3D-ga. Ehk siis, film võeti linti ikkagi tavaliste vahenditega, aga siis töödeldi teatud stseene ja kaadreid, et saavutada ruumilisuse efekt. Selle tulemus: vaataja jaoks lükatakse fookusesse kellegi pea või keha, taust ja sellest kaugemale jääv on kõik hägune ja udune. Mina jään pikisilmi ootama korralikku 2D sinikiireplaati, et film siis uuesti korralikult ära vaadata, iga piksli ja detaili teravust nautides.