Alternating Wallpaper

pühapäev, 10. aprill 2011

VF-27ɣ Lucifer Brera Sterne 1/72

Märkus: ajaveebi autor mõistab, et plastikust robotite mudelite ehitamine on erakordselt melvinlik tegevus ning et igaüks, kes millegi taolisega tegeleda julgeb, on automaatselt rikutud kaup. Edasi peaksid lugema ainult need, kes teema vastu tegelikku huvi tunnevad ning kellel ajaveebi autori suhtes mitte mingit lugupidamist nagunii ei ole. Tänan tähelepanu eest.

Pärast ükssarve esmast komplekteerimist vaatasin ringi sellele mudelile ehitatud lisaseadmete seas ja olin üsna kurb, sest kõige andekamaid komponente - gatlinguid - pole enam kusagilt saada. Küllap oli nonde algne tiraaž samuti piisavalt õhuke, et kollektsionääre innustada. Seega panin selle hirmsasti läikiva valge luige kõrvale ja astusin elu suurt pilti vaadates põgusalt sammu tagasi. Hetkel on keeruline öelda, kas ükssarve ehituspäeviku teine pool läheb eetrisse enne või pärast käesoleva artikli ilmumist.

Kollaaž Frontier'i masinatest. VF-27ɣ vasakul ääres.

Jällegi on ees põnevad ajad. Saab teha teataval määral kokkuvõtteid isikliku arengu ehk siis taandarengu osas, vaadata üle sellesse aastasse jäävad väljakutsed või siis uute kutsumuste otsimine. Eks mõneti kurblik ole minna kolmekümnenda aastapäeva suunas selliste kahtluste ja kõhklustega, ikka veel ennast tõestades ja erinevates foobiates kinni olles. Ent see kõik selleks. Gundamid on toredad, aga nende ehitamine ühte jutti tekitab alates mingist punktist ükskõiksust. Tõsi küll, oskus ja töö kvaliteet lähevad ühteviisi paremaks, aga päris nii kõrget kvaliteeti, mille üle uhke olla, ei näi kusagilt juurde tiksuvat. Probleemiks on pigem see, et individuaalselt on iga mudel väga tore, aga enamus neist on pärit väga erinevatest universumitest, erinevate disainerite sulest ja seega kipub kakofoonia valjuks kiskuma. Ükssarve ja Sinanju kannatab veel kõrvuti asetada, aga näiteks Sinanju ja Aile Strike'i? Mitte mingil juhul. Aga see kõik selleks.

Mudeli karbi esikülg ühes eepiliste plahvatuste disainiga.

Macross on üks vanemaid ja auväärsemaid ulme-teemalisi anime- ja manga sarju. Kuigi ma olen suuteline erinevatest sarjadest ja nendes sisalduvate masinate disainist ogaruseni vestlema, võib igaüks sellega ise netiavarustes tegeleda. Kel tekib selle sissekande lugemise lõpuks vastupandamatu soov mõnda Macrossi kogeda, siis soovitan alustada visuaalselt kõige viimistletumast: Macross Zero. Mudel, millest ülejäänud jutt aga käib, on pikemast ja uuemast sarjas nimega Macross Frontier.

VF-27ɣ esmase komplekteerimise lõpuks.

Nüüd, kui see masin koos on, pean ma tunnistama, et selle ehitamine oli ühtviisi väljakannatamatu ja nauditav. Kust siis alustada? VF-27ɣ on masin, mis sarnaselt kõigile Macrossi aparaatidele on suuteline transformeeruma kolme oleku vahel: harjumuspärane hävitaja, gerwalk ja humanoidne kahejalgne mecha. Gerwalk on nende kahe vahepealne konfiguratsioon. Masina ehitamise lõpptulemuseks on tavalise lennuki faas ja sealt edasi saab siis omanik ise plastikut soovitud kujule... väänata. VF-27ɣ mudelis on kasutatud ligemale kolme kardinaalselt erinevate plastmassitooni ja nende sees veel erineva tekstuuri ja tugevusega materjale. Kiiduväärt on nentida, et materjalid on üle keskmise kvaliteediga ning et tugistruktuurid õigetes kohtades tunduvalt vastupidavamalt valmistatud. Samas on plastik üldiselt siiski meeldivalt pehme ja sellest annab ilma suuremate probleemideta lõike- ja stressijälgi välja masseerida. Mis puutub erinevatesse paneelireljeefidesse, siis selle mudeli pinnaviimistlus annab kohati tavapärasele master grade mudelile silmad ette. Siin ja seal on erinevad õnarused ja kontuurid välja lõigatud piinlikkust tekitava täpsuse ja hoolega. See on ka oluline ses mõttes, et läbi transformatsiooni paljastuvad kord ühed, kord teised rakursid. Tänuväärt on siis seegi, et kõik need paljastuvad sisepaneelid samaväärselt detailsed on.

Kabiini sektsioon.

Skeemi järgi ehitamine alustab ninast ehk siis kabiinist, mille esimesed komponendid kokku panduna ei anna veel mitte mingit aimu sellest, mis lõpuks toimima peaks. See ütelus käib terve ülejäänud ehituse kohta. Liigendkohti ja erinevaid lükka-tõmba liugureid on nii palju, et lõppkonstruktsiooni jäigana hoidmine praktiliselt võimatu tundub. Ometi läheb asi tasapisi etemaks ja kui juba päris nina juurde välja jõuda, on tunda juba geniaalset kätt disaini juures. Erinevad lukud ja muud nükked võimaldavad üht või teist laadi kujundeid väga hästi välja joonistada. Kabiinist veel nii palju, et kurvastuseks on läbipaistev kabiiniklaas küll korrektne, aga kabiini alusosa on disainitud koos pilootide jalgadega. Ehk siis, kui ma sooviks teha vanameistri kombel tühja kabiini, siis peaks siin üsna palju pahtli ja kirvega mäkerdama hakkama. Kuna see oli minu esimene - ehkki mitte küll viimane - seda tüüpi mudel, siis ei hakanud ma sellega oma rasvunud peakolu halliks ajama. Kabiinist edasi tuleb ehitamisele päevakorra järgi masina käed ja jalad, aga mina vaatasin neist kiirelt üle ja ehitasin lõpuni hoopis pea ja selgroo/tiibade osad. Pea, mis on tegelikult väga laheda disainiga, jääb selle mudeli lennuki faasis ebameeldivalt keskkohast välja tolgendama. Seda oleks saanud minu arvates paremini lahendada, eriti võttes arvesse seda, kui viletsasti terve see keskkoht ilma massiivse murdmiseta kokku sobitub. Selgroog omakorda kinnitub kabiini ja ninaosa külge kergelt lõdva hingega. Mehhanism, mille järgi mudeli pea peaks ilmuma ja keresse kaduma, on joonistel üsna nukra kvaliteediga esitatud, ent susserdamisega saab selle siiski paika. Esimene suurem vandumine leidis aset tiibade kinnitamise juures ülejäänud korpuse külge. Kuna tiivad ise kaaluvad suhteliselt palju (kaks tiivasektsiooni, nende vahel lisasektsioon) ja peavad seejuures fikseeritult liikuma, siis on nende ühenduskohaks korpusega metallpulgad. Ning kuna need metallpulgad peavad väga tihedasti kinni saama, siis on nende sisse lükkamine situatsioonis, kus tegelikult väga hästi juurdepääsu ei ole, eranditult ebameeldiv. Kui ma selle toiminguga viimaks valmis sain, olid pöidlad suhteliselt sinised ja soov edasi ehitada üsna väike. Õnneks tundub mulle, et töö samas oli kvaliteetne, sest senini toimib tiibade liikumine edukalt ja suuremat disainerite konstruktsioonile selles osas ette heita ei ole.

Käte ja jalgade ehitamisega asi nii nobedalt ei läinud. Kuigi käte ehitamine oli pealtnäha lihtne, siis jällegi tuli komistuskiviks nende ühendamine ülejäänud korpuse külge. Esmalt pidi selleks käed pahupidi keerama ja siis jällegi tigedaks ajavalt kitsas kohas pikemate ühendusvarraste otsa ajama. Jällegi sama loogika: konstruktsioon on valmistatud mõttega, mille juures see oleks maksimaalselt vastupidav. Ent selle jäikuse juures ollakse täpselt selles situatsioonis, kus mudel esiotsa masendavalt raskelt käib ja plastik meeletu surve all on, ent hiljem tilbendab kõik niisama lahtiselt. Lisaks on siin liigendkohtade kinni katmiseks spetsiaalsed pealispaneelid, mis aga kuidagi ei taha ülejäänud pealispinda sulanduda, olles kord ühe, kord teise mannetu nurga all. Kui tegu oleks tegelikult aerodünaamilise masinaga, siis selline liitekoht keeraks selle kaadervärgi nii kiiresti upakile, et isegi naljakas ei oleks. Ent isegi käte juures ei olnud mul nii palju peavalu, kui viimaks jalgadega. Esmalt on jalad mudeliga proportsioonis, mis aga jätab kummaliselt hiiglasliku mulje. Teiseks on jalgade disain säherdune, et sisemine pool alati lahtisena jääb tunduma. Ning veel eriti kibestunult peab tunnistama, et kõigi liikuvate osade juures ei suutnudki ma ühte kahest jalast saada sellisesse konditsiooni, kus see oleks sujuv ja monoliitne välja näha. Mis veelgi hullem, kogu ehitus tundus olevat kuidagi vildakas, aga seda mitte minu töö tõttu. Kergelt praaki sellest mudelist karta ei oleks tahtnud,aga midagi jäi igatahes soovida. Tigedaks ajas ka jalgade lõplik kinnitamine korpuse külge, sest siinkohal ilmnes vajadus plastikut päris tigedasti murdma hakata. Ühenduskohtade ja lukkude kinnitamiseks tuli ikka päris kõvasti ragistada ning viimaks oli konstruktsioon küll koos, aga tiivade liikumisel hakkasid need käima üle paneelikohtade, viimaseid kergelt muljudes.

Kabiini külgvaade ja konarused paneelides.

Nagu fotodelt näha võib, siis pole ma veel kleebistega algust teinud. Võib täitsa vabalt juhtuda, et jätangi masina sellisele kujule.

Mudeli alumine pool ei näe selles faasis just kuigi innustav välja.

Mida siis kokkuvõtteks selle masina ja mudeli ehituse kohta öelda. Kahtlemata väga uudne emotsioon, erinevalt tavalisest mechast pole siin alguses vähimatki arusaama, mis ehitatavast komponendist viimaks välja peaks tulema. Eks see suurendab ehitamist emotsiooni teatud moel. Müts maha väga hea plastiku valimise puhul, eriti mis puudutab enam liikuvaid komponente. Kahjuks aga on disaineritel masina mecha ja mitte lennuki faas rohkem sihtmärgiks olnud. Sest kui suure robotina näeb disain väga hea välja ja kõik justkui töötab nagu ette nähtud, siis lenhttp://www.blogger.com/img/blank.gifnukina on kast kobakas ja kuidagi robustne. Halvas mõttes robustne. Teatud paneelid ei tule mitte kunagi päris nii palju kokku, tõenäoliselt võiks neid ogaruseni maha lihvida, kuni see juhtuma hakkab, aga miks peaks muidu geniaalne disain seda eeldama? Ehk siis, teatud mööndusi annab veel teha. Siiski on tegemist suhteliselt unikaalse ehitamisega ja puhtalt huvi poolest võib seda vahelduseks igale gunpla meistrile soovitada.

Kõige raskemini kokku sobituv sektsioon ja sellest tuleneval suured lüngad paneelide vahel.

Kui kellelgi tekkis huvi oma kätt ülal arvustatud mudeli kallal proovida, siis hetkel veel on VF-27ɣ müügil HLJ poes hinnaga ¥5,500 (selle artikli kirjutamise hetkel veelgi odavamalt). Sinna juurde võib kalkuleerida veel saatmiskulud ja tolli maanteeröövi, mis kokku moodustavad veel circa 30% mudeli maksumusest (või veel rohkem, kuna tollis töötavad haiged värdjad).

0 viimaseid kommentaare: