Alternating Wallpaper

esmaspäev, 4. aprill 2011

Source Code (2011)

Duncan Jones. Kui see nimi tuttavalt ei kõla, siis pole sellest veel hullu midagi. Kes aga ulmemaiam omnivoor kipub olema, see vaatas kindlasti ära mõni aasta tagasi ilmunud tagasihoidliku ulmedraama nimega Moon. Mis väärib ära märkimist just seepärast, et Duncan Jones selle režii eest vastutav oli. Ning oma teise täispika filmina on nüüd siis kinodes Source Code. Kel Moon veel värskelt silma ees on, see leiab uuest teosest palju võrreldavat ja sarnast. Kuid sellest kõigest pärastpoole.

Igat võimalikku ja võimatut stsenaariumit läbi mängides.

Colter Stevens (Jake Gyllenhaal) leiab endid võõra mehe kehast, rongis teel Chicagosse. Riided, mida ta kannab, pole tema enda omad. Kaasa reisiv kaunitar (Michelle Monaghan, tuttav ennekõike kolmandast võimatust missioonist) on võõras ning nii peeglist kui passi vahelt vaatab vastu võõras nägu. Napilt kaheksa minuti möödudes toimub rongis tugev plahvatus ja peategelane ärkab kummalises kambris, kust välisilmaga suhtlemine toimub vaid videomonitoride kaudu. Nagu instrueeriv Colleen Goodwin (alati sümpaatne Vera Farmiga) mehele kiirelt selgeks teeb, osaleb too hetkel eriskummalises eksperimendis, mille puhul mees saadetakse keerukal moel ajas tagasi juba surnud rongil sõitja viimaseid minuteid läbi elama. Rong, mis on juba õhku lastud, on nimelt terroristide esimene sihtmärk, järgmine samm on tuumapommi õhkimine suurlinna südames ja nõnda on peategelase ülesanne kaheksa minutiga välja selgitada, kes rongile paigaldatud pommi eest vastutav on, lootes sedaviisi veel suuremat katastroofi ennetada. Ülesanne ei ole kergemate killast, aga õnneks on eksperimendi käigus võimalik meest üha uuesti ja uuesti samasse algpunkti saata. Seekord jätan hea meelega lugejale võimaluse film ise lõpuni näha, teos on piisavalt hea, et sellele oma aega kulutada. Samuti oleks igasugune lisatud loo analüüs ehk antiproduktiivne ja vähendaks elamuse tooni. Lubada võin vaid nii palju, et lugu fantaasia poolest sugugi vaesemate hulgast ei ole ja et keerdkäike piisavalt ette tuleb.

Kontrollruumist juhitakse eksperimendi kulgu halastamatu täpsusega.

Kellele eelmist lõiku lugedes Groundhog Day (1993) meelde tuli, siis jah - sarnasus on tõepoolest olemas. Kui inimesele on antud võimalus samas situatsioonis korduvalt eksisteerida, on tema valikud ja teod kahtlemata erinevad ning annavad alust nii intelligentsele kui ka lihtsalt tobedale huumorile. Õnneks Source Code huumoriga üle ei paku. Film pakub andekat, kui ehk eelnevalt ära proovitud (Twilight Zone, Quantum Leap) valemit pseudo-ajas reisimisele ja selle lahendus on toodud väga andekas võtmes. Film on taibukas ja hoogne, kuid hoiab alles väga inimlikud kvaliteedid. Nii suhe peategelase ja tema reisikaaslase kui suhe Goodwini ja Colteri vahel on oma loomult väga inimlikud, andes ka vaatajale filmi lõppedes südamlikult mõtestatud enesetunde. Film on ennekõike siiski kurvas võtmes lindile võetud ja seega jääb vaataja enese otsustada, kas antud lõpp sellesse kooslusesse sobib või pigem mitte. Sarnaselt Mooniga on siingi palju rõhku pandud kordusele ja seeläbi ilmnevatele arengutele. Samalaadselt on ka seekord väga hästi õnnestunud näitlejate valik. Gyllenhaal annab peategelasele väga loomuliku pale, Farmiga omakorda toob enam esile emotsionaalsed väärtused ja kontrollmehhanismide jäiga teravuse. Toogu ülejäänud aasta mis ta toob: Source Code on väga meeldiv üllatus teadus-ulme vallast. Tugevalt soovitatud.

2 viimaseid kommentaare:

metsavana ütles ...

Lahe! ma just mõtlesin mornilt, et pole kinos absoluutselt mitte midagi vaadata. Eks võtame selle siis ette.

Mart ütles ...

Natuke võttis aega, aga mingi hetk ühendas mul peas ära, kus sarnane teema kord juba läbi on käinud.

Seven Days.