Alternating Wallpaper

esmaspäev, 25. aprill 2011

Hanna (2011)

Raske on hoolida filmidest, mille ainus defineeritud eesmärk näib olevat matkida mõne teise, õnnestunuma filmitegija tööd. Kõnealune Hanna on üks selliseid filme. Sest nii avalikult kui varjatult näib režii eest vastutav Joe Wright ahvivat David Lynchi. Kuid erinevalt Lynchist on Hanna kulg tüütu ja väsitav, olles kindlasti mitte stimuleeriv või ahvatlev.

Peategelane filmi avastseenis, omas elemendis jahti pidamas.

Erik Heller (Eric Bana) elab ühes oma tütre Hannaga (Saoirse Ronan) kaugel polaarjoone ligidal, elatub metsast jahitavast ja koolitab tüdrukust maailma parimat mõrtsukat. Sest kaugel tsivilisatsioonis on keskluureagentuuri agent Marissa Wiegler (Cate Blanchett), kes kunagi Hanna ema maha laskis ja nüüd tahab Erik, et Hanna tolle maha lööks. Ning kui aeg on küps, siis antaksegi sündmustele kulg, mille kohaselt Hanna oma ema mõrvarit jahtima hakkab. Jant, mis siit edasi läheb, on üheülbaline ja tuim, ragistamine on loid ja tüütu. Lõpuks muidugi tapetakse enamus tegelasi maha ja tüdruk saab viimaks ka oma ema tapjale otsa peale teha.

Bana järjekordselt ebaõnnestunud rollis.

Hanna ainus kvaliteetne külg peitub selles, kuidas autor kuvab tüdruku isolatsioonist väljumist ja kohanemist teiste inimestega. Olles kasvanud üles absoluutses üksinduses ühes oma isaga, ammutades teadmisi vaid raamatutest ja sellest piskust, mis lumistel nõlvadel vastu kaigub, on tütarlapse maailm mõistetavalt mustvalge. Kuid seegi liin solgitakse üsna kiiresti ära ja nõnda jääb teosest alles kakofooniliselt kõlav rida stseene ja kaadreid. Kõige koledamatel hetkedel omandab kaameratöö sõna otseses mõttes närvihaige dimensiooni. Olustikud ja stseenid on totrad ja naeruväärsed, erinevad kõrvalised tegelased läbi mõtlemata ja puudulikud. Tegelased on õhemad kui paber, nende motivatsioon ja taust praktiliselt olematud. Tabasin ennast korduvalt mõttelt, et ekraanile jõudnud sõnnik võis olla mõttelaadi 'sina mine seisa sinna, sina mine kükita seal, vaatame, mis välja tuleb' tulemus. Isegi kui selle lödi sisemusse on ehitatud mingi kandev konstruktsioon ja loo sisuline kaar sellele vastab, siis kogu lihasmudel selle ümber on nagu kretiini küpsuskirjandi ajal pastakast välja imetud. Samas on ekraanil toimuva jälgimine väga kurnav, nagu oleks kaamera fookusest väljas või operaatoril süda paha. Hanna on parimal juhul puudulik ja sihitu, halvimal juhul hallollust hambapastaks muutev ekskrement.

0 viimaseid kommentaare: