Alternating Wallpaper

neljapäev, 14. aprill 2011

Blues Brothers (1980)

Kuigi minu elu on tühi nagu pakk piima, millest on piim ära joodud ja pakk seeläbi tühjaks on saanud, olen ma siiski suutnud mõned filmid algusest lõpuni pähe õppida. Nende seas on ka Blues Brothers. See film nägi ilmavalgust aasta enne minu sündi ja oma mõttetult sihitu kolmekümne aasta jooksul olen ma suutnud seda filmi endale viis korda osta (kõik need korrad DVD peal). Kuna tegemist on sedavõrd geniaalse, elurõõmsa ja piiritult andeks andva teosega, siis olen ma kolmel korral selle filmi plaati kasutanud kingitusena. Neljas kord ostsin enesele siiski jäädava koopia riiulisse. Mõni nädal tagasi sattusin poes peale metallkarpi pakendatud aastapäeva eriväljaandele ning pikemalt mõtlemata lunastasin ka selle oma kollektsiooni tarbeks kaupmehelt välja. Minu arvates oleks küll juba ammu aeg selle filmi sinikiir välja anda, ent mingitel põhjustel on seda ainult lubatud, aga mitte veel tehtud.

Tegelikult ei olnud Jake ja Elwood vennad.

Filmi avakaadrites lendab kaamera üle varahommikuse industriaalmaastiku ja jääb viimaks pidama suuremat sorti vangla müüride kohal. Filmimise ajal arvasid tegelikult aktiivse vangla valvur-töötajad, et kopter skaudib vangla struktuurseid nõrkusi ja avasid filmijate pihta tule. Kongi seinte vahel kohtub vaataja esimest korda ühega filmi kahest peategelasest: "Joliet" Jake Blues (kadunud John Belushi). Kinnipeetu talutatakse eskordiga vabastamisametniku juurde, kes tagastab mehele tema tagasihoidliku varanduse. Esimese märgina mehe taustast jääb vaatajale silmi see, et paberitele kirjutatakse allkirja asemel suur rist. Kuni vanglamüüride vahelt väljumiseni ei näe vaataja kordagi Jake'i nägu. Teispool suurt ja kolisevat väravat ootab rehabiliteeritut tema vend, Elwood Blues (Dan Aykroyd). Viimane on oma vennale vastu tulnud vana kordnike patrullautoga. Jake kõnnib vanglamüüride vahelt vabadusse justkui teispoolsusest naastes. Vennad embavad sõnagi lausumata, istuvad autosse ja kruusa krigisedes läheb seiklus lahti. Alles nüüd algab dialoog, alles nüüd saab esimest korda kuulda tegelate vahel verbaalset interaktsiooni ja nende mannerisme seejuures.

Kõrgema seltskonna söögikohta reostamas.

Kuigi filmi süžee pole teab mis auhindu vääriv, on selle kiire kokkuvõte järgnev: vennakesed peavad oma lapsepõlvekodu - kristliku lastekodu - päästmiseks koguma viis tuhat dollarit. Kuna asutust juhtiv nunn ei nõustu varastatud rahaga arveldama (mis on Jake'i esimene ja justkui iseenesest mõistetav lahendus asjade kulgu arvestades), siis otsustatakse ilmutuse järel kadunud bluusivendade suurbänd uuesti kokku ajada ja püüda vajalik summa esinedes välja teenida. Protsess, millega sinna välja jõutakse, on okkaline. Enamus bändi endisi liikmeid on ammuilma enesele muud elatist leidnud, kes muusikutena, kes mujal. Bluusivendadele tõmbub kõikvõimalikku politseid ja äpardusi külge nagu magnetiga, samal ajal jahivad vendi Illinois linna natsipartei, tigedad kantrimehed ja tundmatu mõrvarlik naisterahvas (Carrie Fisher). Jant on üsna oma ajastu nägu, raha ja vahendeid filmi tegemise jaoks oli sellel ameeriklaste järjekordse kuldaja lõppfaasil ilmselt jalaga segada.

Kadunud Ray Charles ja filmi üks paremaid muusikapalu.

Bänd ja tegelased, kes said alguse Saturday Night Live'i koomikute seast, omavad sedavõrd positiivset väljavaadet muul moel erakordselt nigelale elule, et selle kõrval kõik muu kahvatuna näib. Kui Aykroyd ja Belushi alustasid oma sooviga kaduma kippuvale muusikažanrile taas elu sisse puhuda, saatis neid nii õnn kui ebaedu. Film, mis on tehtud ennekõike armastuse ja hoolivusega, aga ka ohtrate meelemürkide ja oma aja kohta suurima hulga autovrakkidega, elustas küll vana head rhythm and blues kultuuri, aga selle pikaajalisem mõju jäi olemata. Sellele vaatamata ei saa eitada filmis üles astuva kaadri fenomenaalsust ja selle koosluse koosmõju.

Kantribänd, mis oskas esitada ainult kahte kantrilugu.

Blues Brothers oli ja jääb üheks minu läbi ajaloo armastatumaks linateoseks ning kui peaks lugejate seas leiduma kedagi, kes pole seda toredat komöödiat ära näinud, soovitan soojalt selle ära vaatamist. Sama soovitusega palun vältida ebaõnnestunud järge nimega Blues Brothers 2000, mis mingil moel oma eelkäijaga sammu ei suuda käia.

0 viimaseid kommentaare: