Alternating Wallpaper

neljapäev, 28. aprill 2011

Neighbors (1981)

John Belushi lühikeseks jäänud elu viimaseks filmiks sai kõnealune Neighbors, mis nägi ilmavalgust vaid mõni kuu pärast minu sündi. Ühtekokku jõudis John pärast SNList lahkumist osaleda neljas filmis, kolmes nendest koos oma pikaajalise sõbra ja kolleegi Dan Aykroydiga. Kuigi Neighbors on oma olemuselt nendest neljast viletsaim, pidasin vajalikuks selle kohta natuke kirjutada. Järgmise aasta märtsis möödub John Belushi surmast 30 aastat.

Peategelane teel hullumisse.

Earl Keese (Belushi) elab ühes oma abikaasa Enidiga (Kathryn Walker) äärelinna piirimaal üksluist ja igavat elu. Naabermaja on tühi ja kõle, kõrgepingeliinid surisevad majade vahel ja kogu see olesklemine on säherdune trööstitu. Kõik keeratakse pea peale, kui tühja naabermajja kolivad eriskummalised Vic (Dan Aykroyd) ja Ramona (Cathy Moriarty). Üsna kiiresti leiab Earl naabrimehe naise oma voodist, uputab pooleldi kogemata uute elanike auto sohu ja kõige selle juures tundub, et ainult tema tajub naabrite kummalisust. Tõmblemine kestab niimoodi ligemale tunni, piinlikkust tekitavad situatsioonid ja kaheti mõistetavad olukorrad järgnevad teineteisele ning kogu see sodi on kuidagi väsitav. Filmi lõpus läheb Earl viimaks ka ise hulluks, ent selle väljapeetus ja etlemine on hingetu ja kohmakas.

Naabrite ja tütrega (Lauren-Marie Taylor) õhtusöögi ajal.

Neighbors on halb ja tüütu pettumus. Enamus muidu andekaid komöödianäitlejaid taanduvad olukorra piiratud ogaruse ja nadi dialoogi najal lurri moodi sürrealismi. Tegelaste interaktsioon on muidugi äratuntav: kõigi toetavate karakterite ülesanne on peategelast pidevalt ärritada ja raputada, aga selle tulemusena ei juhtu väga pikka aega mitte midagi. Film venib ja samal ajal toimub suurem osa sellest väga piiratud ajaühiku sees. Kahtlemata võiks lennukama fantaasia korral siia sisse lugeda sotsiaalset kriitikat äärelinna elanike äärelinnaliku hullumise kohta, aga sedavõrd isoleeritud näitena ei tundu seegi toimivat. Omamoodi põntsu paneb teosele eriskummalise muusika tausta kasutamine, mille tulemusena kogu ettevõte otsekui animeeritud lastefilmi mõõtme omandab. Kurb on mõelda, et just selle teosega peategelase kinokarjäär otsa sai.

esmaspäev, 25. aprill 2011

Hanna (2011)

Raske on hoolida filmidest, mille ainus defineeritud eesmärk näib olevat matkida mõne teise, õnnestunuma filmitegija tööd. Kõnealune Hanna on üks selliseid filme. Sest nii avalikult kui varjatult näib režii eest vastutav Joe Wright ahvivat David Lynchi. Kuid erinevalt Lynchist on Hanna kulg tüütu ja väsitav, olles kindlasti mitte stimuleeriv või ahvatlev.

Peategelane filmi avastseenis, omas elemendis jahti pidamas.

Erik Heller (Eric Bana) elab ühes oma tütre Hannaga (Saoirse Ronan) kaugel polaarjoone ligidal, elatub metsast jahitavast ja koolitab tüdrukust maailma parimat mõrtsukat. Sest kaugel tsivilisatsioonis on keskluureagentuuri agent Marissa Wiegler (Cate Blanchett), kes kunagi Hanna ema maha laskis ja nüüd tahab Erik, et Hanna tolle maha lööks. Ning kui aeg on küps, siis antaksegi sündmustele kulg, mille kohaselt Hanna oma ema mõrvarit jahtima hakkab. Jant, mis siit edasi läheb, on üheülbaline ja tuim, ragistamine on loid ja tüütu. Lõpuks muidugi tapetakse enamus tegelasi maha ja tüdruk saab viimaks ka oma ema tapjale otsa peale teha.

Bana järjekordselt ebaõnnestunud rollis.

Hanna ainus kvaliteetne külg peitub selles, kuidas autor kuvab tüdruku isolatsioonist väljumist ja kohanemist teiste inimestega. Olles kasvanud üles absoluutses üksinduses ühes oma isaga, ammutades teadmisi vaid raamatutest ja sellest piskust, mis lumistel nõlvadel vastu kaigub, on tütarlapse maailm mõistetavalt mustvalge. Kuid seegi liin solgitakse üsna kiiresti ära ja nõnda jääb teosest alles kakofooniliselt kõlav rida stseene ja kaadreid. Kõige koledamatel hetkedel omandab kaameratöö sõna otseses mõttes närvihaige dimensiooni. Olustikud ja stseenid on totrad ja naeruväärsed, erinevad kõrvalised tegelased läbi mõtlemata ja puudulikud. Tegelased on õhemad kui paber, nende motivatsioon ja taust praktiliselt olematud. Tabasin ennast korduvalt mõttelt, et ekraanile jõudnud sõnnik võis olla mõttelaadi 'sina mine seisa sinna, sina mine kükita seal, vaatame, mis välja tuleb' tulemus. Isegi kui selle lödi sisemusse on ehitatud mingi kandev konstruktsioon ja loo sisuline kaar sellele vastab, siis kogu lihasmudel selle ümber on nagu kretiini küpsuskirjandi ajal pastakast välja imetud. Samas on ekraanil toimuva jälgimine väga kurnav, nagu oleks kaamera fookusest väljas või operaatoril süda paha. Hanna on parimal juhul puudulik ja sihitu, halvimal juhul hallollust hambapastaks muutev ekskrement.

neljapäev, 14. aprill 2011

Blues Brothers (1980)

Kuigi minu elu on tühi nagu pakk piima, millest on piim ära joodud ja pakk seeläbi tühjaks on saanud, olen ma siiski suutnud mõned filmid algusest lõpuni pähe õppida. Nende seas on ka Blues Brothers. See film nägi ilmavalgust aasta enne minu sündi ja oma mõttetult sihitu kolmekümne aasta jooksul olen ma suutnud seda filmi endale viis korda osta (kõik need korrad DVD peal). Kuna tegemist on sedavõrd geniaalse, elurõõmsa ja piiritult andeks andva teosega, siis olen ma kolmel korral selle filmi plaati kasutanud kingitusena. Neljas kord ostsin enesele siiski jäädava koopia riiulisse. Mõni nädal tagasi sattusin poes peale metallkarpi pakendatud aastapäeva eriväljaandele ning pikemalt mõtlemata lunastasin ka selle oma kollektsiooni tarbeks kaupmehelt välja. Minu arvates oleks küll juba ammu aeg selle filmi sinikiir välja anda, ent mingitel põhjustel on seda ainult lubatud, aga mitte veel tehtud.

Tegelikult ei olnud Jake ja Elwood vennad.

Filmi avakaadrites lendab kaamera üle varahommikuse industriaalmaastiku ja jääb viimaks pidama suuremat sorti vangla müüride kohal. Filmimise ajal arvasid tegelikult aktiivse vangla valvur-töötajad, et kopter skaudib vangla struktuurseid nõrkusi ja avasid filmijate pihta tule. Kongi seinte vahel kohtub vaataja esimest korda ühega filmi kahest peategelasest: "Joliet" Jake Blues (kadunud John Belushi). Kinnipeetu talutatakse eskordiga vabastamisametniku juurde, kes tagastab mehele tema tagasihoidliku varanduse. Esimese märgina mehe taustast jääb vaatajale silmi see, et paberitele kirjutatakse allkirja asemel suur rist. Kuni vanglamüüride vahelt väljumiseni ei näe vaataja kordagi Jake'i nägu. Teispool suurt ja kolisevat väravat ootab rehabiliteeritut tema vend, Elwood Blues (Dan Aykroyd). Viimane on oma vennale vastu tulnud vana kordnike patrullautoga. Jake kõnnib vanglamüüride vahelt vabadusse justkui teispoolsusest naastes. Vennad embavad sõnagi lausumata, istuvad autosse ja kruusa krigisedes läheb seiklus lahti. Alles nüüd algab dialoog, alles nüüd saab esimest korda kuulda tegelate vahel verbaalset interaktsiooni ja nende mannerisme seejuures.

Kõrgema seltskonna söögikohta reostamas.

Kuigi filmi süžee pole teab mis auhindu vääriv, on selle kiire kokkuvõte järgnev: vennakesed peavad oma lapsepõlvekodu - kristliku lastekodu - päästmiseks koguma viis tuhat dollarit. Kuna asutust juhtiv nunn ei nõustu varastatud rahaga arveldama (mis on Jake'i esimene ja justkui iseenesest mõistetav lahendus asjade kulgu arvestades), siis otsustatakse ilmutuse järel kadunud bluusivendade suurbänd uuesti kokku ajada ja püüda vajalik summa esinedes välja teenida. Protsess, millega sinna välja jõutakse, on okkaline. Enamus bändi endisi liikmeid on ammuilma enesele muud elatist leidnud, kes muusikutena, kes mujal. Bluusivendadele tõmbub kõikvõimalikku politseid ja äpardusi külge nagu magnetiga, samal ajal jahivad vendi Illinois linna natsipartei, tigedad kantrimehed ja tundmatu mõrvarlik naisterahvas (Carrie Fisher). Jant on üsna oma ajastu nägu, raha ja vahendeid filmi tegemise jaoks oli sellel ameeriklaste järjekordse kuldaja lõppfaasil ilmselt jalaga segada.

Kadunud Ray Charles ja filmi üks paremaid muusikapalu.

Bänd ja tegelased, kes said alguse Saturday Night Live'i koomikute seast, omavad sedavõrd positiivset väljavaadet muul moel erakordselt nigelale elule, et selle kõrval kõik muu kahvatuna näib. Kui Aykroyd ja Belushi alustasid oma sooviga kaduma kippuvale muusikažanrile taas elu sisse puhuda, saatis neid nii õnn kui ebaedu. Film, mis on tehtud ennekõike armastuse ja hoolivusega, aga ka ohtrate meelemürkide ja oma aja kohta suurima hulga autovrakkidega, elustas küll vana head rhythm and blues kultuuri, aga selle pikaajalisem mõju jäi olemata. Sellele vaatamata ei saa eitada filmis üles astuva kaadri fenomenaalsust ja selle koosluse koosmõju.

Kantribänd, mis oskas esitada ainult kahte kantrilugu.

Blues Brothers oli ja jääb üheks minu läbi ajaloo armastatumaks linateoseks ning kui peaks lugejate seas leiduma kedagi, kes pole seda toredat komöödiat ära näinud, soovitan soojalt selle ära vaatamist. Sama soovitusega palun vältida ebaõnnestunud järge nimega Blues Brothers 2000, mis mingil moel oma eelkäijaga sammu ei suuda käia.

pühapäev, 10. aprill 2011

VF-27ɣ Lucifer Brera Sterne 1/72

Märkus: ajaveebi autor mõistab, et plastikust robotite mudelite ehitamine on erakordselt melvinlik tegevus ning et igaüks, kes millegi taolisega tegeleda julgeb, on automaatselt rikutud kaup. Edasi peaksid lugema ainult need, kes teema vastu tegelikku huvi tunnevad ning kellel ajaveebi autori suhtes mitte mingit lugupidamist nagunii ei ole. Tänan tähelepanu eest.

Pärast ükssarve esmast komplekteerimist vaatasin ringi sellele mudelile ehitatud lisaseadmete seas ja olin üsna kurb, sest kõige andekamaid komponente - gatlinguid - pole enam kusagilt saada. Küllap oli nonde algne tiraaž samuti piisavalt õhuke, et kollektsionääre innustada. Seega panin selle hirmsasti läikiva valge luige kõrvale ja astusin elu suurt pilti vaadates põgusalt sammu tagasi. Hetkel on keeruline öelda, kas ükssarve ehituspäeviku teine pool läheb eetrisse enne või pärast käesoleva artikli ilmumist.

Kollaaž Frontier'i masinatest. VF-27ɣ vasakul ääres.

Jällegi on ees põnevad ajad. Saab teha teataval määral kokkuvõtteid isikliku arengu ehk siis taandarengu osas, vaadata üle sellesse aastasse jäävad väljakutsed või siis uute kutsumuste otsimine. Eks mõneti kurblik ole minna kolmekümnenda aastapäeva suunas selliste kahtluste ja kõhklustega, ikka veel ennast tõestades ja erinevates foobiates kinni olles. Ent see kõik selleks. Gundamid on toredad, aga nende ehitamine ühte jutti tekitab alates mingist punktist ükskõiksust. Tõsi küll, oskus ja töö kvaliteet lähevad ühteviisi paremaks, aga päris nii kõrget kvaliteeti, mille üle uhke olla, ei näi kusagilt juurde tiksuvat. Probleemiks on pigem see, et individuaalselt on iga mudel väga tore, aga enamus neist on pärit väga erinevatest universumitest, erinevate disainerite sulest ja seega kipub kakofoonia valjuks kiskuma. Ükssarve ja Sinanju kannatab veel kõrvuti asetada, aga näiteks Sinanju ja Aile Strike'i? Mitte mingil juhul. Aga see kõik selleks.

Mudeli karbi esikülg ühes eepiliste plahvatuste disainiga.

Macross on üks vanemaid ja auväärsemaid ulme-teemalisi anime- ja manga sarju. Kuigi ma olen suuteline erinevatest sarjadest ja nendes sisalduvate masinate disainist ogaruseni vestlema, võib igaüks sellega ise netiavarustes tegeleda. Kel tekib selle sissekande lugemise lõpuks vastupandamatu soov mõnda Macrossi kogeda, siis soovitan alustada visuaalselt kõige viimistletumast: Macross Zero. Mudel, millest ülejäänud jutt aga käib, on pikemast ja uuemast sarjas nimega Macross Frontier.

VF-27ɣ esmase komplekteerimise lõpuks.

Nüüd, kui see masin koos on, pean ma tunnistama, et selle ehitamine oli ühtviisi väljakannatamatu ja nauditav. Kust siis alustada? VF-27ɣ on masin, mis sarnaselt kõigile Macrossi aparaatidele on suuteline transformeeruma kolme oleku vahel: harjumuspärane hävitaja, gerwalk ja humanoidne kahejalgne mecha. Gerwalk on nende kahe vahepealne konfiguratsioon. Masina ehitamise lõpptulemuseks on tavalise lennuki faas ja sealt edasi saab siis omanik ise plastikut soovitud kujule... väänata. VF-27ɣ mudelis on kasutatud ligemale kolme kardinaalselt erinevate plastmassitooni ja nende sees veel erineva tekstuuri ja tugevusega materjale. Kiiduväärt on nentida, et materjalid on üle keskmise kvaliteediga ning et tugistruktuurid õigetes kohtades tunduvalt vastupidavamalt valmistatud. Samas on plastik üldiselt siiski meeldivalt pehme ja sellest annab ilma suuremate probleemideta lõike- ja stressijälgi välja masseerida. Mis puutub erinevatesse paneelireljeefidesse, siis selle mudeli pinnaviimistlus annab kohati tavapärasele master grade mudelile silmad ette. Siin ja seal on erinevad õnarused ja kontuurid välja lõigatud piinlikkust tekitava täpsuse ja hoolega. See on ka oluline ses mõttes, et läbi transformatsiooni paljastuvad kord ühed, kord teised rakursid. Tänuväärt on siis seegi, et kõik need paljastuvad sisepaneelid samaväärselt detailsed on.

Kabiini sektsioon.

Skeemi järgi ehitamine alustab ninast ehk siis kabiinist, mille esimesed komponendid kokku panduna ei anna veel mitte mingit aimu sellest, mis lõpuks toimima peaks. See ütelus käib terve ülejäänud ehituse kohta. Liigendkohti ja erinevaid lükka-tõmba liugureid on nii palju, et lõppkonstruktsiooni jäigana hoidmine praktiliselt võimatu tundub. Ometi läheb asi tasapisi etemaks ja kui juba päris nina juurde välja jõuda, on tunda juba geniaalset kätt disaini juures. Erinevad lukud ja muud nükked võimaldavad üht või teist laadi kujundeid väga hästi välja joonistada. Kabiinist veel nii palju, et kurvastuseks on läbipaistev kabiiniklaas küll korrektne, aga kabiini alusosa on disainitud koos pilootide jalgadega. Ehk siis, kui ma sooviks teha vanameistri kombel tühja kabiini, siis peaks siin üsna palju pahtli ja kirvega mäkerdama hakkama. Kuna see oli minu esimene - ehkki mitte küll viimane - seda tüüpi mudel, siis ei hakanud ma sellega oma rasvunud peakolu halliks ajama. Kabiinist edasi tuleb ehitamisele päevakorra järgi masina käed ja jalad, aga mina vaatasin neist kiirelt üle ja ehitasin lõpuni hoopis pea ja selgroo/tiibade osad. Pea, mis on tegelikult väga laheda disainiga, jääb selle mudeli lennuki faasis ebameeldivalt keskkohast välja tolgendama. Seda oleks saanud minu arvates paremini lahendada, eriti võttes arvesse seda, kui viletsasti terve see keskkoht ilma massiivse murdmiseta kokku sobitub. Selgroog omakorda kinnitub kabiini ja ninaosa külge kergelt lõdva hingega. Mehhanism, mille järgi mudeli pea peaks ilmuma ja keresse kaduma, on joonistel üsna nukra kvaliteediga esitatud, ent susserdamisega saab selle siiski paika. Esimene suurem vandumine leidis aset tiibade kinnitamise juures ülejäänud korpuse külge. Kuna tiivad ise kaaluvad suhteliselt palju (kaks tiivasektsiooni, nende vahel lisasektsioon) ja peavad seejuures fikseeritult liikuma, siis on nende ühenduskohaks korpusega metallpulgad. Ning kuna need metallpulgad peavad väga tihedasti kinni saama, siis on nende sisse lükkamine situatsioonis, kus tegelikult väga hästi juurdepääsu ei ole, eranditult ebameeldiv. Kui ma selle toiminguga viimaks valmis sain, olid pöidlad suhteliselt sinised ja soov edasi ehitada üsna väike. Õnneks tundub mulle, et töö samas oli kvaliteetne, sest senini toimib tiibade liikumine edukalt ja suuremat disainerite konstruktsioonile selles osas ette heita ei ole.

Käte ja jalgade ehitamisega asi nii nobedalt ei läinud. Kuigi käte ehitamine oli pealtnäha lihtne, siis jällegi tuli komistuskiviks nende ühendamine ülejäänud korpuse külge. Esmalt pidi selleks käed pahupidi keerama ja siis jällegi tigedaks ajavalt kitsas kohas pikemate ühendusvarraste otsa ajama. Jällegi sama loogika: konstruktsioon on valmistatud mõttega, mille juures see oleks maksimaalselt vastupidav. Ent selle jäikuse juures ollakse täpselt selles situatsioonis, kus mudel esiotsa masendavalt raskelt käib ja plastik meeletu surve all on, ent hiljem tilbendab kõik niisama lahtiselt. Lisaks on siin liigendkohtade kinni katmiseks spetsiaalsed pealispaneelid, mis aga kuidagi ei taha ülejäänud pealispinda sulanduda, olles kord ühe, kord teise mannetu nurga all. Kui tegu oleks tegelikult aerodünaamilise masinaga, siis selline liitekoht keeraks selle kaadervärgi nii kiiresti upakile, et isegi naljakas ei oleks. Ent isegi käte juures ei olnud mul nii palju peavalu, kui viimaks jalgadega. Esmalt on jalad mudeliga proportsioonis, mis aga jätab kummaliselt hiiglasliku mulje. Teiseks on jalgade disain säherdune, et sisemine pool alati lahtisena jääb tunduma. Ning veel eriti kibestunult peab tunnistama, et kõigi liikuvate osade juures ei suutnudki ma ühte kahest jalast saada sellisesse konditsiooni, kus see oleks sujuv ja monoliitne välja näha. Mis veelgi hullem, kogu ehitus tundus olevat kuidagi vildakas, aga seda mitte minu töö tõttu. Kergelt praaki sellest mudelist karta ei oleks tahtnud,aga midagi jäi igatahes soovida. Tigedaks ajas ka jalgade lõplik kinnitamine korpuse külge, sest siinkohal ilmnes vajadus plastikut päris tigedasti murdma hakata. Ühenduskohtade ja lukkude kinnitamiseks tuli ikka päris kõvasti ragistada ning viimaks oli konstruktsioon küll koos, aga tiivade liikumisel hakkasid need käima üle paneelikohtade, viimaseid kergelt muljudes.

Kabiini külgvaade ja konarused paneelides.

Nagu fotodelt näha võib, siis pole ma veel kleebistega algust teinud. Võib täitsa vabalt juhtuda, et jätangi masina sellisele kujule.

Mudeli alumine pool ei näe selles faasis just kuigi innustav välja.

Mida siis kokkuvõtteks selle masina ja mudeli ehituse kohta öelda. Kahtlemata väga uudne emotsioon, erinevalt tavalisest mechast pole siin alguses vähimatki arusaama, mis ehitatavast komponendist viimaks välja peaks tulema. Eks see suurendab ehitamist emotsiooni teatud moel. Müts maha väga hea plastiku valimise puhul, eriti mis puudutab enam liikuvaid komponente. Kahjuks aga on disaineritel masina mecha ja mitte lennuki faas rohkem sihtmärgiks olnud. Sest kui suure robotina näeb disain väga hea välja ja kõik justkui töötab nagu ette nähtud, siis lenhttp://www.blogger.com/img/blank.gifnukina on kast kobakas ja kuidagi robustne. Halvas mõttes robustne. Teatud paneelid ei tule mitte kunagi päris nii palju kokku, tõenäoliselt võiks neid ogaruseni maha lihvida, kuni see juhtuma hakkab, aga miks peaks muidu geniaalne disain seda eeldama? Ehk siis, teatud mööndusi annab veel teha. Siiski on tegemist suhteliselt unikaalse ehitamisega ja puhtalt huvi poolest võib seda vahelduseks igale gunpla meistrile soovitada.

Kõige raskemini kokku sobituv sektsioon ja sellest tuleneval suured lüngad paneelide vahel.

Kui kellelgi tekkis huvi oma kätt ülal arvustatud mudeli kallal proovida, siis hetkel veel on VF-27ɣ müügil HLJ poes hinnaga ¥5,500 (selle artikli kirjutamise hetkel veelgi odavamalt). Sinna juurde võib kalkuleerida veel saatmiskulud ja tolli maanteeröövi, mis kokku moodustavad veel circa 30% mudeli maksumusest (või veel rohkem, kuna tollis töötavad haiged värdjad).

esmaspäev, 4. aprill 2011

Source Code (2011)

Duncan Jones. Kui see nimi tuttavalt ei kõla, siis pole sellest veel hullu midagi. Kes aga ulmemaiam omnivoor kipub olema, see vaatas kindlasti ära mõni aasta tagasi ilmunud tagasihoidliku ulmedraama nimega Moon. Mis väärib ära märkimist just seepärast, et Duncan Jones selle režii eest vastutav oli. Ning oma teise täispika filmina on nüüd siis kinodes Source Code. Kel Moon veel värskelt silma ees on, see leiab uuest teosest palju võrreldavat ja sarnast. Kuid sellest kõigest pärastpoole.

Igat võimalikku ja võimatut stsenaariumit läbi mängides.

Colter Stevens (Jake Gyllenhaal) leiab endid võõra mehe kehast, rongis teel Chicagosse. Riided, mida ta kannab, pole tema enda omad. Kaasa reisiv kaunitar (Michelle Monaghan, tuttav ennekõike kolmandast võimatust missioonist) on võõras ning nii peeglist kui passi vahelt vaatab vastu võõras nägu. Napilt kaheksa minuti möödudes toimub rongis tugev plahvatus ja peategelane ärkab kummalises kambris, kust välisilmaga suhtlemine toimub vaid videomonitoride kaudu. Nagu instrueeriv Colleen Goodwin (alati sümpaatne Vera Farmiga) mehele kiirelt selgeks teeb, osaleb too hetkel eriskummalises eksperimendis, mille puhul mees saadetakse keerukal moel ajas tagasi juba surnud rongil sõitja viimaseid minuteid läbi elama. Rong, mis on juba õhku lastud, on nimelt terroristide esimene sihtmärk, järgmine samm on tuumapommi õhkimine suurlinna südames ja nõnda on peategelase ülesanne kaheksa minutiga välja selgitada, kes rongile paigaldatud pommi eest vastutav on, lootes sedaviisi veel suuremat katastroofi ennetada. Ülesanne ei ole kergemate killast, aga õnneks on eksperimendi käigus võimalik meest üha uuesti ja uuesti samasse algpunkti saata. Seekord jätan hea meelega lugejale võimaluse film ise lõpuni näha, teos on piisavalt hea, et sellele oma aega kulutada. Samuti oleks igasugune lisatud loo analüüs ehk antiproduktiivne ja vähendaks elamuse tooni. Lubada võin vaid nii palju, et lugu fantaasia poolest sugugi vaesemate hulgast ei ole ja et keerdkäike piisavalt ette tuleb.

Kontrollruumist juhitakse eksperimendi kulgu halastamatu täpsusega.

Kellele eelmist lõiku lugedes Groundhog Day (1993) meelde tuli, siis jah - sarnasus on tõepoolest olemas. Kui inimesele on antud võimalus samas situatsioonis korduvalt eksisteerida, on tema valikud ja teod kahtlemata erinevad ning annavad alust nii intelligentsele kui ka lihtsalt tobedale huumorile. Õnneks Source Code huumoriga üle ei paku. Film pakub andekat, kui ehk eelnevalt ära proovitud (Twilight Zone, Quantum Leap) valemit pseudo-ajas reisimisele ja selle lahendus on toodud väga andekas võtmes. Film on taibukas ja hoogne, kuid hoiab alles väga inimlikud kvaliteedid. Nii suhe peategelase ja tema reisikaaslase kui suhe Goodwini ja Colteri vahel on oma loomult väga inimlikud, andes ka vaatajale filmi lõppedes südamlikult mõtestatud enesetunde. Film on ennekõike siiski kurvas võtmes lindile võetud ja seega jääb vaataja enese otsustada, kas antud lõpp sellesse kooslusesse sobib või pigem mitte. Sarnaselt Mooniga on siingi palju rõhku pandud kordusele ja seeläbi ilmnevatele arengutele. Samalaadselt on ka seekord väga hästi õnnestunud näitlejate valik. Gyllenhaal annab peategelasele väga loomuliku pale, Farmiga omakorda toob enam esile emotsionaalsed väärtused ja kontrollmehhanismide jäiga teravuse. Toogu ülejäänud aasta mis ta toob: Source Code on väga meeldiv üllatus teadus-ulme vallast. Tugevalt soovitatud.