Alternating Wallpaper

kolmapäev, 30. märts 2011

Sucker Punch (2011)

Hollywoodist on teada hulgim näiteid, kus edukas filmirežissöör alustab oma karjääri muusikavideode tegemisega. Teada on neidki situatsioone, kus juba ennast tõestanud režissöör võtab nõuks filmide kõrvalt mõne muusikaklipi valmis meisterdada (Martin Scorcese, Michael Bay). Mis puutub Zack Snyderisse... Näib, et tema areng muusikavideost filmi kulgeb praegu äraspidist rada pidi.

Ilus, aga loll.

Baby Doll (näitlejaks mingi ajudeta ja näitlemisoskuseta lapshoor) on alguses suhteliselt kurvas situatsioonis. Ema heidab avakaadrites hinge ja nõnda jääb tüdruk koos oma noorema õega kurja kasuisa kurja meelevalda. Otse loomulikult hakkab tige härra mõni minut pärast ema surma peategelast vägistama, too aga puikleb vastu ja nõnda läheb pereisa noorema õe kallale. Peategelane leiab kurat-teab-kust püstoli, laseb aga hiiglase kasvu mehest mööda, oma tillukese õe pihta ja nõnda topib kasuisa neiu hullumajja. Et kogu protseduur korrektne oleks, maksab kasuisa kohalikele altkäemaksu, mille tulemusena preilile viie päeva pärast lobotoomia tehakse. Siit hakkab pihta filmi kahepalgeline pool. Ühest küljest näeb vaataja neiu meeleheitlikku plaani hullumajast põgeneda ning selle erinevaid etappe. Mille formaat on suhteliselt sarnane, aga teostus erinev. Sest teisalt leiab iga etapi jooksul neiu peas aset justkui meelelahutuslik tõlgendus toimuvast. Olgu selleks siis samurai-deemonitega kaklemine, draakonite küttimine või esimese ilmasõja stiilis madistamine. Lugu on labiilsevõitu ja tüütu, mõned stseenid omavad küll kunstilist väärtust, kuid kokku valatuna on see sodi ebaühtlane ja vaimuvaene.

Pilguheit hullumeelsusesse.

Sucker Punch algab nagu halb, stereotüüpiline üheksakümnendate muusikavideo. Peale alguses üle tegevuse kostva jutustaja hääle ei ole filmi esimestes kaadrites sootuks dialoogi. See muutub üllatavalt kiiresti erakordselt tüütuks, sest esimesed kümme minutit on ekraanil kahtlase väärtusega proloog, mille taustaks lastakse vanu häid muusikapalu, aga need on esitatud mingis uues ja nilbevõitu võtmes. Näiteks lastakse siin vaatajale Pixies'i Where is My Mind (tuttav Fight Clubi lõpust), aga selle esitus on nagu zombie-siga lihapressi vahel. Sama kommentaar käib paljude helipalade kohta, mis filmi - jutumärkides - täiendavad. Ent heli, millega pilti püütakse lämmatada, on vaid pool ekraanilt kinosaali paiskuvast. Teose pildiline külg on kummastav mikstuur rohekaspruunist, süngest toonist ja selle vahele topitud klantsitud, poolheast arvutigraafikast. Mõned rakursid ja kaamervinklid annavad aimu, et tegijad püüdsid sihilikult konarlikke külgi ekraanile manada. Mis kord töötab, kord mitte. Aegluubis kuvatud stseenid on kohmakad ja liigselt välja peetud, ilma nendele omase emotsionaalse varjundita. Samas, mis emotsiooni on mõtet oodata, kui praktiliselt pool filmi aegluubis kulgeb. Kui takt vahepeal tardumusest virgub, on efekt peaaegu hirmutav. Kokku lõigatuna on kogu teos erakordselt võlts ja väär. Veel valusamaks teevad hoobi näitlejannad, kes kurat-teab-kust talendikonkursi läbikukkunutest välja on otsitud. Näidelda ei oska siit mitte keegi.

Tehke nüüd kõik sama poosi, mis Scarlett.

Suhtelise vastikustundega toppisin hiljem kodus Watchmeni sinikiire masinasse ja vaatasin paremad hetked tollest filmist uuesti üle. Tuju läks paremaks, kuid mitte sedavõrd, et Sucker Punchi kibedat maiku suust pühkida. Näib, et pool-filmilik stiil, millega Watchmen linti on võetud, sobib koomiksimaailmaga paremini. See uus soperdis laenab vildakalt ja oskamatult Sin City'st, ent sealsed tegelased on vähemasti välja arendatud ja arusaadavad, mitte suvalised ja poolearulised tõmblejad. Omal moel annab Watchmeni kvaliteet ja selle puudumine Sucker Punchis mulle lootust, et Superman siiski üle keskmise tootena ilmavalgust näeb. Lootus sureb viimasena.

1 viimaseid kommentaare:

Soprano ütles ...

hehe see Scarlett'i poos on täppi, teadsin et olin seda kuskil varem näinud. Sama võiks öelda tegelikult terve filmi kohta, et laenati igaltpoolt, aga kokkuvõttes midagi originaalset ega meeldejäävat ei tehtud.

Samas poleks selles laenamises midagi halba, sest Everything is a Remix, aga oleks siis film natukenegi emotsioone tekitanud vms. Ainult tühi kargamine kahjuks. Kohati muidugi lahe karglemine, aga siiski.

Superman'l vaatab õnneks Chris Nolan tal üle õla ega luba lollusi teha, loodetavasti.