Alternating Wallpaper

esmaspäev, 28. märts 2011

Limitless (2011)

Inimaju: keerukaim teadusele teada olev organ. Täiskasvanud inimese aju kaalub napilt alla pooleteise kilogrammi ja erinevate mõõtmistulemuste alusel on arvata, et homo sapiens kasutab oma peaaju tegelikust potentsiaalist vaid fraktsiooni. Kuid mida see tähendab: on siis alust arvata, et kui inimene oleks suuteline rakendama kogu temale antud aju massi, oleks tema väljavaated või mõttevõime radikaalselt teistsugused? Ehk vastab tõele seegi, et aju täie võimsusega tööle panemine võimaldab ekstrasensoorseid võimeid - telepaatiat, telekineesi? Miks on harvad juhused näidanud, et erinevate peavigastuste juures inimese käitumine ja harjumused muutuvad? Meditsiin on dokumenteerinud pretsedendi, mille puhul ühe ajupoolkera kaotamine kannatanule mitte mingisugust mõju ei avaldanud. Teised legendaarsed näited sisaldavad situatsioone, kus mingi ajupiirkonna vigastamine inimese käitumist radikaalselt muutis. Milleks kogu see jutt ajust?

Geniaalsuse viljad.

Eddie Morra (Bradley Cooper) on pooledukas kirjanik. Kuigi tellimus uue raamatu jaoks on sees, pole mehel paberile veel ridagi pandud. Süveneva frustratsiooni ajel veedab mees oma aega niisama ringi jõlkudes, baarides endid unustusse juues või niisama oma räpases kodus ringi vahtides. Lõpuks jõuab asi nii kaugele, et pikaajaline tüdruksõbergi mehe maha jätab. Ning siis trehvab senini kurblik peategelane endist tuttavat, kellest nüüd narkokaubitseja on saanud. Õlleklaasi taga kurdab kirjanik oma nukrat olukorda ja sõber pakub talle lahendust illegaalse meditsiini näol: tilluke tablett nimega NZT. Esiotsa küll kõheldes, kuid viimaks alla andes taipab mees kiiresti, kuidas ravim tema maailmatunnetust muuta suudab. Tableti mõju all olles on mehele korraga kättesaadav kogu tema teadmiste pagas. Pärast kiirkorras naabrineiuga magamist ja tolle koolitööd kirjutamist koristab mees oma korteri ära ja kirjutab oma raamatule väärilise avangu. Kuid hommikul ärgates on loidumus tagasi ja huvi midagi teha pole. Siiski, kirjutustöö on paberil ja kui mees selle oma kirjastajale lugeda viib, on reaktsioon erkordselt positiivne. Nüüd saab mees aru, et raamatu lõpetamiseks on ajustimulant hädavajalik ja nii läheb ta sõbra käest lisa otsima. Sõber, kellel on keegi vahepeal silmnäo üles tagunud, saab olukorrast kiiresti aru ja laseb peategelasel poest endale vajalikke asju tooma minna. Naastes aga leiab kirjaniku-ullike, et tema äraoldud aja jooksul on keegi sõbrale kuuli pähe täristanud. Õnneks leiab mees üles diileri tablettide varu ja pääseb esiotsa ka mõrvasüüdistusest. Siitpeale hakkab kõik minema justkui ülesmäge: mees kirjutab oma raamatu paari päevaga lõpuni, opereerib enneolematult kõrgel tasemel, õpib uusi keeli käigu pealt ja hakkab viimaks börsil mängides raha teenima. Et aga algkapitali saada, laenab mees suurema summa kurjalt gängsterilt.

Halastamatu ärihai ja isehakanu.

Peatselt jääb mehe poolt uskumatuna näiv raha teenimise kiirus suurematele kaladele silma ja suurärimees Carl Van Loon (Robert De Niro) hakkab peategelast omakasu eesmärgil värbama. Siitmaalt hakkab pihta filmi igavam poole, kus peategelasel kord rohud otsa saavad, kord vaenlased kallale kipuvad ja muidu ärajäämisnähud ilmnema hakkavad. Mida lõpule lähemal, seda enam laiali kogu jant valgub ja kuigi enamus jooni viimaks kokku tõmmatakse, on kulminatsioon mannetu. Film kaldub raamatust paaris võtmekohas üsna kaugele. Nii lõpp kui tähendus on selle võrra linateoses üsna erinevad. Kuigi film avanguna üle keskmise noote tabab, vajub teine pool ära ja ükski jutustuselement ei tundu seal enam nii paeluv. Siin ja seal on kasutusel head, muusikavideo stiilis efektid ja võtted. Mõned neist on seejuures enam väsitavad kui teised. Viimaks on teos siiski kevadiselt kiiresti ununev märul kerge tvistiga, ehkki eeldused olla midagi enamat olid olemas.

Ergastunud gängster valmistub tapatööks.

Mis võiks jääda kõlama NZT ja käesoleva filmi raames, on inimaju võimekus luua seoseid. Kognitivism, mida ma hobi korras olen juba pikemat aega uurinud (loe: enam-vähem see kraam, mida lootsin kõrghariduse käigus enam omandada, aga mida nii madala astme müürlastele veel ei paljastata) ja selle ühenduskoht mäluga on üks äraütlemata põnev ala. Olen alati teoretiseerinud, et n-ö sisemine monoloog oma ideaalkujul tegelikult totrus on ning et tegelik abstraktne mõttevõime enam erinevate sensoorsete mälestustega seotud on. Aga mida tean mina sitavares muusikast.

0 viimaseid kommentaare: