Alternating Wallpaper

pühapäev, 13. märts 2011

Drive Angry (2011)

Mis on põrgu? Minu jaoks on see tõenäoliselt katkematu jada Nicolas Cage'i filme, mis kestab läbi igaviku. Või on see ehk hoopis paradiis, sest ma naudiks seda pasakahurit teatud moel? Oh, modernselt kristlik dualism, kuidas see mind eksitab. Ent vahest kõnnib põrgu ka elavate riigis.

John Miltonil ei ole just parim päev.

Paadunud lugejad teavad minu suhtumist Cage'i filmidesse ning seda arvesse võttes on mul hea meel tõdeda, et Drive Angry nende sedavõrd halb, et teatud kombel hea paremikku kuulub. Ning pole tarvis kolmandat mõõdet, et seda efektiivsemalt edasi kanda. Nüüd siis põgusalt süžeest. Ühe kodumaise suurema kino kodulehel oli teosele sisututvustus, kus oli kirjas: peategelane põgeneb vanglast, et päästa oma tütar sekti liikmete käest. Ilmselt mingi aeg pärast seda võttis keegi vastutav isik ette filmi tegeliku vaatamise ja siis parandati teksti, mis nägi hiljem välja säherdune: peategelane põgeneb põrgust, et päästa oma tütre tütar satanistide käest. Muhelesin selle arengu peale, sest filmi esimestes kaadrites hüppab must ja läikiv muscle car laavaväljade keskel kummaliselt sillalt teejupile ja kihutab siis helgiheitjate vihkudes silmapiiri poole. Ning mõni aeg hiljem näeb vaataja, kuidas seltskond maakaid veoautos sama läikiva masina eest põgeneb. Kõik saab muidugi oodatud lahenduse, kangelane nimega John Milton laseb kõik kurjamid sodiks ja viimaks ka autod õhku. Jalutab seejärel võidukalt minema ja tema taustal lükatakse kolmanda dimensiooniga filmi pealkiri vaatajale nii kõvasti näkku, et silmamunad söögitorusse kukuvad. Nüüd siis segatakse sündmustesse ettekandjast Piper (Amber Heard), kes paari keerdkäigu järel ühes Miltoniga sekti tigedat juhti jälitama hakkab. Paarikese kannul on ka eriliste võimetega raamatupidaja (Accountant, William Fichtner), kelle tegelik eesmärk alles filmi lõpus selgeks saab. Võin kindel olla, et keegi minu soovituse peale seda juustu vaatama ei tõtta, ent teadkem seda: umbes kolmandiku peal tulistatakse peategelast revolvrist näkku. Pärast kerget puhkepausi tõuseb mees aga uuesti üles, laseb kõik kohalolijad tükkideks ja jätkab oma jälitussõitu. Kes tahab, võib oma silmaga soperdise üle kaeda, mina luban kerget meelelahutust veel rohke kihutamise, ilusate autode, ohtralt väänlevate alasti kehade ja rämeda vägivalla näol.

Enamus filmi toredaid masinaid aetakse varem või hiljem puruks.

Filmile tagasi mõeldes hakkas kohati meenuma Machete (2010). Loomulikult ei ole siin nii silmnähtavalt head juhendamist, nagu tolles filmis, aga kämpväärtus on sarnane. Drive Angry on toredasti ajuvaba jant selliste keskmisest viletsamate eriefektidega. Isegi kui film esiotsa endid tõsiselt näib võtvat, laguneb see mentaliteet kulgedes kenasti koost ja lõpustseenides nauditakse mängu sellele kohase huumoriga. Kui lõputiitrite ajal vana hea Meat Loaf mürisema hakkab, on selle filmi eneseväärtus viimaks paika loksunud. Peategelase nimevalik ei ole samuti juhuslik: kadunud paradiisi kontsept inimhinge potentsiaalist on siin määndunud kujul selgelt olemas. Lootusetult kiireks muutunud elus kõigi oma teravuste ja stressiga on Drive Angry aus ja sihitu meelelahutaja, võttes korraks hoo maha ja pagendades vaataja lihtsamatesse oludesse.

0 viimaseid kommentaare: