Alternating Wallpaper

teisipäev, 8. märts 2011

The Adjustment Bureau (2011)

Kas vaba tahe on illusioon? Või on kõigile hingestatud olevustele ette määratud vankumatu saatus, mille eest ei põgene ega eksi? Küsimused, millele inimajaloo tegusamad filosoofid on püüdnud kord ja jälle, seejuures õnnestudes ja ebaõnnestudes, tulevad ka kõnealuses linateoses esiplaanile. Kahjuks aga on loo jutustamiseks valitud toon ja vahendid rabedad ja iganenud. Mõnevõrra paremaid vahendeid nende ja teiste küsimuste analüüsimiseks leiab äsja avatud De Civitate portaalist, kus mõned sõbrad-tuttavad samuti sulge teritavad.

Saatuslik kohtumine.

Vaataja leiab teose keskmest noorpoliitiku nimega David Norris (Damon), kes loodab pääseda senatisse, ent valimistepäevale eelnenud meediafiasko tulemusena lükkub see lootus kaugemale tulevikku. Juhuse tahtel kohtab mees tantsijannat nimega Elise (Blunt) ning noorte vahel tekib säde. Kahjuks aga ei vahetata kontaktandmeid ja seega näib põgus kohtumine jäävat viimaseks. Nüüd lisanduvad loosse kohandamisbüroo agendid, kellest ühe ülesandeks on väikse, pealtnäha täiesti ebaolulise muudatusega sättida sündmuste kulgu nii, et David ja Elise uuesti ei kohtuks. Ent agent jääb juhust oodates tukkuma, magab oma võimaluse maha ja nii trehvavad noored teineteist uuesti. Seekord jõutakse ka telefoninumbriteni. Kuid seegi õnn jääb üürikeseks. Kui David viimaks töökohale jõuab, leiab ta eest ajas tardunud kolleegid ja kummalistes kostüümides tegelased, kes peategelase ülemust mingite masinatega töötlevad. Lootusetu tagaajamisstseeni järel leiab David ennast suurest laoruumist, kus kohandamisbüroo vanemspetsialist Richardson (Mad Menist tuttav John Slattery) temale olukorda seletab. Peategelane saab teada, et temale pole ette nähtud leitud naisterahvaga rohkem kokku saada ning suure vaevaga saadud telefoninumber võetakse ka ära. Samuti ähvardatakse meest aju kustutamisega, kui ta peaks kellelegi büroo olemasolust rääkima. Ent mehe tunded tantsijanna vastu on tugevamad kui agendid arvatagi oskasid ja nii sõidab mees kolm aastast järjest sama bussiga, kus preilit teist korda kohtas. Ja ühel päeval kohtuvad nad taas. Loomulikult on kohe platsis ka büroo töötajad, kes noori igal võimalikul viisil lahutada püüavad. Siit algab teose jandilisem pool, kus paarike kord koos, kord lahus olema peab. Agendid seletavad Davidile, et temale on ette nähtud saada presidendiks ja et Elise tulevikku jääb tantsijannakarjäär - ning et kui noored kokku jäävad, ei saavuta kumbki neile ette antud potentsiaali. Kuidas see nukravõitu situatsioon kokku võetakse, jäägu vaataja avastada.

Tegelikkuse tagamaid seletamas.

Kohandamisbüroo töötajad on filmis isegi rohkem inglitena defineeritud kui lühijutus. See tekitab ebalevaid momente, sest nende tegelaste ingellikkus päädib pigem deemonliku enesepildiga. Jutt käib jumalusest kui kõigi inimeste jaoks ette nähtud plaanide koostajast, kel aga näib olevat ainuvõim selles sfääris. Veelgi enam: sellele jumalusele näib olevat omane elu ja surma üle valitsevates otsustes muudatuste tegemine ilma kellelegi tegelikult teada andmata. Ning kui keegi üleloomulike võimetega isend sootuks ühendriikide presidenti troonile püüab upitada, siis kahtlustan mina selles pigem saatanlikke, mitte taevaseid jõude.

Kurjad inglid kaabudega.

Võtsin Kohandamisbüroo (ametlik eestikeelne tõlge näib olevat Saatuse Büroo) vaatamise ette kerge soojendusena Hereafteri (2010) vaatamise jaoks. Kuigi lootsin filmist midagi etemat, tuleb tunnistada minu pettumust. Lõtv ja pigem vääradest kohtadest Philip K. Dicki kirjtaööd puudutav ekraniseering kukub ei lind, ei kala obskuursesse sügavusse. Ometi on kõik edukuse valemi komponendid siin reas olemas: head näitlejad heades rollides, keskmisest etem kaameratöö ja mõned peadpööritavad üleminekuefektid. Ometi kukub kogu teos oma lapsiku kulminatsiooniga ninuli, suutmata välja kanda tegelikult olulisi momente selles ebakõlade jadas. Meelsasti tõmbaksin paralleele maatriksi esimese filmiga, kus samuti saatus ja ettemääratus kandvad teemad olid. Ent selle asemel, et nentida inimeste enda võimu ja mitte ettemääratuse valu, koperdab siinne teos kohmakalt üle primitiivsete tõdemuste ja tõmbab otsad viimaks kokku siirupiselt läiges solgiämbris.

0 viimaseid kommentaare: