Alternating Wallpaper

kolmapäev, 30. märts 2011

Sucker Punch (2011)

Hollywoodist on teada hulgim näiteid, kus edukas filmirežissöör alustab oma karjääri muusikavideode tegemisega. Teada on neidki situatsioone, kus juba ennast tõestanud režissöör võtab nõuks filmide kõrvalt mõne muusikaklipi valmis meisterdada (Martin Scorcese, Michael Bay). Mis puutub Zack Snyderisse... Näib, et tema areng muusikavideost filmi kulgeb praegu äraspidist rada pidi.

Ilus, aga loll.

Baby Doll (näitlejaks mingi ajudeta ja näitlemisoskuseta lapshoor) on alguses suhteliselt kurvas situatsioonis. Ema heidab avakaadrites hinge ja nõnda jääb tüdruk koos oma noorema õega kurja kasuisa kurja meelevalda. Otse loomulikult hakkab tige härra mõni minut pärast ema surma peategelast vägistama, too aga puikleb vastu ja nõnda läheb pereisa noorema õe kallale. Peategelane leiab kurat-teab-kust püstoli, laseb aga hiiglase kasvu mehest mööda, oma tillukese õe pihta ja nõnda topib kasuisa neiu hullumajja. Et kogu protseduur korrektne oleks, maksab kasuisa kohalikele altkäemaksu, mille tulemusena preilile viie päeva pärast lobotoomia tehakse. Siit hakkab pihta filmi kahepalgeline pool. Ühest küljest näeb vaataja neiu meeleheitlikku plaani hullumajast põgeneda ning selle erinevaid etappe. Mille formaat on suhteliselt sarnane, aga teostus erinev. Sest teisalt leiab iga etapi jooksul neiu peas aset justkui meelelahutuslik tõlgendus toimuvast. Olgu selleks siis samurai-deemonitega kaklemine, draakonite küttimine või esimese ilmasõja stiilis madistamine. Lugu on labiilsevõitu ja tüütu, mõned stseenid omavad küll kunstilist väärtust, kuid kokku valatuna on see sodi ebaühtlane ja vaimuvaene.

Pilguheit hullumeelsusesse.

Sucker Punch algab nagu halb, stereotüüpiline üheksakümnendate muusikavideo. Peale alguses üle tegevuse kostva jutustaja hääle ei ole filmi esimestes kaadrites sootuks dialoogi. See muutub üllatavalt kiiresti erakordselt tüütuks, sest esimesed kümme minutit on ekraanil kahtlase väärtusega proloog, mille taustaks lastakse vanu häid muusikapalu, aga need on esitatud mingis uues ja nilbevõitu võtmes. Näiteks lastakse siin vaatajale Pixies'i Where is My Mind (tuttav Fight Clubi lõpust), aga selle esitus on nagu zombie-siga lihapressi vahel. Sama kommentaar käib paljude helipalade kohta, mis filmi - jutumärkides - täiendavad. Ent heli, millega pilti püütakse lämmatada, on vaid pool ekraanilt kinosaali paiskuvast. Teose pildiline külg on kummastav mikstuur rohekaspruunist, süngest toonist ja selle vahele topitud klantsitud, poolheast arvutigraafikast. Mõned rakursid ja kaamervinklid annavad aimu, et tegijad püüdsid sihilikult konarlikke külgi ekraanile manada. Mis kord töötab, kord mitte. Aegluubis kuvatud stseenid on kohmakad ja liigselt välja peetud, ilma nendele omase emotsionaalse varjundita. Samas, mis emotsiooni on mõtet oodata, kui praktiliselt pool filmi aegluubis kulgeb. Kui takt vahepeal tardumusest virgub, on efekt peaaegu hirmutav. Kokku lõigatuna on kogu teos erakordselt võlts ja väär. Veel valusamaks teevad hoobi näitlejannad, kes kurat-teab-kust talendikonkursi läbikukkunutest välja on otsitud. Näidelda ei oska siit mitte keegi.

Tehke nüüd kõik sama poosi, mis Scarlett.

Suhtelise vastikustundega toppisin hiljem kodus Watchmeni sinikiire masinasse ja vaatasin paremad hetked tollest filmist uuesti üle. Tuju läks paremaks, kuid mitte sedavõrd, et Sucker Punchi kibedat maiku suust pühkida. Näib, et pool-filmilik stiil, millega Watchmen linti on võetud, sobib koomiksimaailmaga paremini. See uus soperdis laenab vildakalt ja oskamatult Sin City'st, ent sealsed tegelased on vähemasti välja arendatud ja arusaadavad, mitte suvalised ja poolearulised tõmblejad. Omal moel annab Watchmeni kvaliteet ja selle puudumine Sucker Punchis mulle lootust, et Superman siiski üle keskmise tootena ilmavalgust näeb. Lootus sureb viimasena.

esmaspäev, 28. märts 2011

Limitless (2011)

Inimaju: keerukaim teadusele teada olev organ. Täiskasvanud inimese aju kaalub napilt alla pooleteise kilogrammi ja erinevate mõõtmistulemuste alusel on arvata, et homo sapiens kasutab oma peaaju tegelikust potentsiaalist vaid fraktsiooni. Kuid mida see tähendab: on siis alust arvata, et kui inimene oleks suuteline rakendama kogu temale antud aju massi, oleks tema väljavaated või mõttevõime radikaalselt teistsugused? Ehk vastab tõele seegi, et aju täie võimsusega tööle panemine võimaldab ekstrasensoorseid võimeid - telepaatiat, telekineesi? Miks on harvad juhused näidanud, et erinevate peavigastuste juures inimese käitumine ja harjumused muutuvad? Meditsiin on dokumenteerinud pretsedendi, mille puhul ühe ajupoolkera kaotamine kannatanule mitte mingisugust mõju ei avaldanud. Teised legendaarsed näited sisaldavad situatsioone, kus mingi ajupiirkonna vigastamine inimese käitumist radikaalselt muutis. Milleks kogu see jutt ajust?

Geniaalsuse viljad.

Eddie Morra (Bradley Cooper) on pooledukas kirjanik. Kuigi tellimus uue raamatu jaoks on sees, pole mehel paberile veel ridagi pandud. Süveneva frustratsiooni ajel veedab mees oma aega niisama ringi jõlkudes, baarides endid unustusse juues või niisama oma räpases kodus ringi vahtides. Lõpuks jõuab asi nii kaugele, et pikaajaline tüdruksõbergi mehe maha jätab. Ning siis trehvab senini kurblik peategelane endist tuttavat, kellest nüüd narkokaubitseja on saanud. Õlleklaasi taga kurdab kirjanik oma nukrat olukorda ja sõber pakub talle lahendust illegaalse meditsiini näol: tilluke tablett nimega NZT. Esiotsa küll kõheldes, kuid viimaks alla andes taipab mees kiiresti, kuidas ravim tema maailmatunnetust muuta suudab. Tableti mõju all olles on mehele korraga kättesaadav kogu tema teadmiste pagas. Pärast kiirkorras naabrineiuga magamist ja tolle koolitööd kirjutamist koristab mees oma korteri ära ja kirjutab oma raamatule väärilise avangu. Kuid hommikul ärgates on loidumus tagasi ja huvi midagi teha pole. Siiski, kirjutustöö on paberil ja kui mees selle oma kirjastajale lugeda viib, on reaktsioon erkordselt positiivne. Nüüd saab mees aru, et raamatu lõpetamiseks on ajustimulant hädavajalik ja nii läheb ta sõbra käest lisa otsima. Sõber, kellel on keegi vahepeal silmnäo üles tagunud, saab olukorrast kiiresti aru ja laseb peategelasel poest endale vajalikke asju tooma minna. Naastes aga leiab kirjaniku-ullike, et tema äraoldud aja jooksul on keegi sõbrale kuuli pähe täristanud. Õnneks leiab mees üles diileri tablettide varu ja pääseb esiotsa ka mõrvasüüdistusest. Siitpeale hakkab kõik minema justkui ülesmäge: mees kirjutab oma raamatu paari päevaga lõpuni, opereerib enneolematult kõrgel tasemel, õpib uusi keeli käigu pealt ja hakkab viimaks börsil mängides raha teenima. Et aga algkapitali saada, laenab mees suurema summa kurjalt gängsterilt.

Halastamatu ärihai ja isehakanu.

Peatselt jääb mehe poolt uskumatuna näiv raha teenimise kiirus suurematele kaladele silma ja suurärimees Carl Van Loon (Robert De Niro) hakkab peategelast omakasu eesmärgil värbama. Siitmaalt hakkab pihta filmi igavam poole, kus peategelasel kord rohud otsa saavad, kord vaenlased kallale kipuvad ja muidu ärajäämisnähud ilmnema hakkavad. Mida lõpule lähemal, seda enam laiali kogu jant valgub ja kuigi enamus jooni viimaks kokku tõmmatakse, on kulminatsioon mannetu. Film kaldub raamatust paaris võtmekohas üsna kaugele. Nii lõpp kui tähendus on selle võrra linateoses üsna erinevad. Kuigi film avanguna üle keskmise noote tabab, vajub teine pool ära ja ükski jutustuselement ei tundu seal enam nii paeluv. Siin ja seal on kasutusel head, muusikavideo stiilis efektid ja võtted. Mõned neist on seejuures enam väsitavad kui teised. Viimaks on teos siiski kevadiselt kiiresti ununev märul kerge tvistiga, ehkki eeldused olla midagi enamat olid olemas.

Ergastunud gängster valmistub tapatööks.

Mis võiks jääda kõlama NZT ja käesoleva filmi raames, on inimaju võimekus luua seoseid. Kognitivism, mida ma hobi korras olen juba pikemat aega uurinud (loe: enam-vähem see kraam, mida lootsin kõrghariduse käigus enam omandada, aga mida nii madala astme müürlastele veel ei paljastata) ja selle ühenduskoht mäluga on üks äraütlemata põnev ala. Olen alati teoretiseerinud, et n-ö sisemine monoloog oma ideaalkujul tegelikult totrus on ning et tegelik abstraktne mõttevõime enam erinevate sensoorsete mälestustega seotud on. Aga mida tean mina sitavares muusikast.

pühapäev, 20. märts 2011

Battle: Los Angeles (2011)

Selleks, et enese jaoks kirja pandud nimekirjast (mida soovi korral postitustest paremal näha saab) ühtegi teost vahele ei jääks, käesolev postitus. See film oli esimene, mis ette võetutest totaalseks läbikukkumiseks nimetada. Erakordselt halb lähenemine potentsiaalselt koomilisele iseseisvuspäeva sarnasele lahendusele. Kohutav dialoog, mannetud eriefektid (halvemad kui Skyline's), lapsik kulg, totrad tulnukad. Vältida nagu Anu Saagimit koolerat.

Seersant Michael Nantz (Aaron Eckhart) vaatab kurvalt tumeda tuleviku suunas.

Külaliste saabumine.

Elena Santos (Michelle Rodriguez) hävitustöö keskel.

kolmapäev, 16. märts 2011

Mad Men I (2007)

Mis on selle tühise eksistentsi tähendus, kui mitte lihtsad hüved ja kerge meelelahutus? Ehk on selleks - vahest harva - tardumusest toibumine ja mingite sügavamate tõdemuste nentimine, ehk nonde analüüsimine, ehk midagi sootuks kolmandat. Nüüd, kui alla kirjutanule juba kolmas aastakümme täis tiksuma on hakanud (elu elamata ja maailm seejuures nägemata) näib see illusoorne fenomen, mida ajaks nimetatakse - üha tempokamalt liikuvat. Mitte, et seda näilist ollust ehk siis ektoplasmilist substantsi maakera pööretesse vähem mahuks, lihtsalt enda tunnetus on nüüd säherdune teistsugune. Mida edasi, seda rohkem see tõdemus mind valdab. Taibates, et selle vastu ei olegi võimalik midagi ette võtta, ei sõua enam vastuvoolu. Kas see ongi vanaduse ja vananemise definitsioon... Mine võta kinni. Aga teleseriaali Mad Men esimene hooaeg, mille vaatamine nüüd ühel poole on saadud, tekitas viivuks just ülal kirja pandud mõtteid ja tundmusi.

Tervistav õhtueine abikaasa (January Jones) ja ülemusega (John Slattery).

Donald Draper (Jon Hamm) tuuakse vaatajale esile kui edukas, eneseteadlik ja väärikas reklaamiagentuuri loominguline juht. Reklaam, mis on peategelase leib, jääb teatud mõttes murrangulisse perioodi - 1960 ja sealt edasi. Mehel on töö peale talenti ja reklaamiagentuuris Sterling Cooper, kus ta oma päevi veedab, aitab tal projekte ellu viia terve meeskond andekaid ja kohati värvikaid tegelasi. Kuid kulisside varju jääb tihe võrgustik petmisi, rivaale, käest lastud võimalusi, ohjeldamatu alkoholi tarbimine, konstantne suitsetamine, armukesed, hirmud ja eneseleidmised. Peategelase taust ei ole nii puhas, kui see algul näib ja sealt hargneb lahti terve jada eranditult hästi jutustatud lugusid. Teised lood tulevad läbi peategelase perekonna, sõprade, ülemuste, kolleegide, sekretäride, armukeste ja klientide. Rumalus oleks proovida kogu kandvat süžeeliinide rägastikku lahti rääkima hakata: kel huvi ja aega, võivad vaatamise ise ette võtta.

Noored kuked ja Peggy (Elisabeth Moss) kontoris.

Mad Men pakub laitmatu raamiga ajastu draamat läbi töö ja perekonna võtme. Iga stseen, iga element igas kaadris on piinliku hoolega valitud ja välja peetud: mis muudab selle vaatamise erakordselt nauditavaks. See vertikaalne sektor ühiskonna arengut tollel huvitaval ajaperioodil on toodud esile ennekõike just läbi reklaamiteaduse, mis paratamatult pidi muutuma koos muutuvate oludega. Kiitus Matthew Weinerile, kes nii efektse sarja kirjutamisega toime on suutnud tulla. Nimetan sageli, et draama essentsiks on konflikt ja siin on konflikte enam kui küll. Missugused neist millisele vaatajale silma jäävad ja mis muljet nad avaldavad, olgu igaühe avastada. Mina vaatan sarja kingiks saadud sinikiirte pealt ja soovitan teistele sama.

pühapäev, 13. märts 2011

Drive Angry (2011)

Mis on põrgu? Minu jaoks on see tõenäoliselt katkematu jada Nicolas Cage'i filme, mis kestab läbi igaviku. Või on see ehk hoopis paradiis, sest ma naudiks seda pasakahurit teatud moel? Oh, modernselt kristlik dualism, kuidas see mind eksitab. Ent vahest kõnnib põrgu ka elavate riigis.

John Miltonil ei ole just parim päev.

Paadunud lugejad teavad minu suhtumist Cage'i filmidesse ning seda arvesse võttes on mul hea meel tõdeda, et Drive Angry nende sedavõrd halb, et teatud kombel hea paremikku kuulub. Ning pole tarvis kolmandat mõõdet, et seda efektiivsemalt edasi kanda. Nüüd siis põgusalt süžeest. Ühe kodumaise suurema kino kodulehel oli teosele sisututvustus, kus oli kirjas: peategelane põgeneb vanglast, et päästa oma tütar sekti liikmete käest. Ilmselt mingi aeg pärast seda võttis keegi vastutav isik ette filmi tegeliku vaatamise ja siis parandati teksti, mis nägi hiljem välja säherdune: peategelane põgeneb põrgust, et päästa oma tütre tütar satanistide käest. Muhelesin selle arengu peale, sest filmi esimestes kaadrites hüppab must ja läikiv muscle car laavaväljade keskel kummaliselt sillalt teejupile ja kihutab siis helgiheitjate vihkudes silmapiiri poole. Ning mõni aeg hiljem näeb vaataja, kuidas seltskond maakaid veoautos sama läikiva masina eest põgeneb. Kõik saab muidugi oodatud lahenduse, kangelane nimega John Milton laseb kõik kurjamid sodiks ja viimaks ka autod õhku. Jalutab seejärel võidukalt minema ja tema taustal lükatakse kolmanda dimensiooniga filmi pealkiri vaatajale nii kõvasti näkku, et silmamunad söögitorusse kukuvad. Nüüd siis segatakse sündmustesse ettekandjast Piper (Amber Heard), kes paari keerdkäigu järel ühes Miltoniga sekti tigedat juhti jälitama hakkab. Paarikese kannul on ka eriliste võimetega raamatupidaja (Accountant, William Fichtner), kelle tegelik eesmärk alles filmi lõpus selgeks saab. Võin kindel olla, et keegi minu soovituse peale seda juustu vaatama ei tõtta, ent teadkem seda: umbes kolmandiku peal tulistatakse peategelast revolvrist näkku. Pärast kerget puhkepausi tõuseb mees aga uuesti üles, laseb kõik kohalolijad tükkideks ja jätkab oma jälitussõitu. Kes tahab, võib oma silmaga soperdise üle kaeda, mina luban kerget meelelahutust veel rohke kihutamise, ilusate autode, ohtralt väänlevate alasti kehade ja rämeda vägivalla näol.

Enamus filmi toredaid masinaid aetakse varem või hiljem puruks.

Filmile tagasi mõeldes hakkas kohati meenuma Machete (2010). Loomulikult ei ole siin nii silmnähtavalt head juhendamist, nagu tolles filmis, aga kämpväärtus on sarnane. Drive Angry on toredasti ajuvaba jant selliste keskmisest viletsamate eriefektidega. Isegi kui film esiotsa endid tõsiselt näib võtvat, laguneb see mentaliteet kulgedes kenasti koost ja lõpustseenides nauditakse mängu sellele kohase huumoriga. Kui lõputiitrite ajal vana hea Meat Loaf mürisema hakkab, on selle filmi eneseväärtus viimaks paika loksunud. Peategelase nimevalik ei ole samuti juhuslik: kadunud paradiisi kontsept inimhinge potentsiaalist on siin määndunud kujul selgelt olemas. Lootusetult kiireks muutunud elus kõigi oma teravuste ja stressiga on Drive Angry aus ja sihitu meelelahutaja, võttes korraks hoo maha ja pagendades vaataja lihtsamatesse oludesse.

teisipäev, 8. märts 2011

The Adjustment Bureau (2011)

Kas vaba tahe on illusioon? Või on kõigile hingestatud olevustele ette määratud vankumatu saatus, mille eest ei põgene ega eksi? Küsimused, millele inimajaloo tegusamad filosoofid on püüdnud kord ja jälle, seejuures õnnestudes ja ebaõnnestudes, tulevad ka kõnealuses linateoses esiplaanile. Kahjuks aga on loo jutustamiseks valitud toon ja vahendid rabedad ja iganenud. Mõnevõrra paremaid vahendeid nende ja teiste küsimuste analüüsimiseks leiab äsja avatud De Civitate portaalist, kus mõned sõbrad-tuttavad samuti sulge teritavad.

Saatuslik kohtumine.

Vaataja leiab teose keskmest noorpoliitiku nimega David Norris (Damon), kes loodab pääseda senatisse, ent valimistepäevale eelnenud meediafiasko tulemusena lükkub see lootus kaugemale tulevikku. Juhuse tahtel kohtab mees tantsijannat nimega Elise (Blunt) ning noorte vahel tekib säde. Kahjuks aga ei vahetata kontaktandmeid ja seega näib põgus kohtumine jäävat viimaseks. Nüüd lisanduvad loosse kohandamisbüroo agendid, kellest ühe ülesandeks on väikse, pealtnäha täiesti ebaolulise muudatusega sättida sündmuste kulgu nii, et David ja Elise uuesti ei kohtuks. Ent agent jääb juhust oodates tukkuma, magab oma võimaluse maha ja nii trehvavad noored teineteist uuesti. Seekord jõutakse ka telefoninumbriteni. Kuid seegi õnn jääb üürikeseks. Kui David viimaks töökohale jõuab, leiab ta eest ajas tardunud kolleegid ja kummalistes kostüümides tegelased, kes peategelase ülemust mingite masinatega töötlevad. Lootusetu tagaajamisstseeni järel leiab David ennast suurest laoruumist, kus kohandamisbüroo vanemspetsialist Richardson (Mad Menist tuttav John Slattery) temale olukorda seletab. Peategelane saab teada, et temale pole ette nähtud leitud naisterahvaga rohkem kokku saada ning suure vaevaga saadud telefoninumber võetakse ka ära. Samuti ähvardatakse meest aju kustutamisega, kui ta peaks kellelegi büroo olemasolust rääkima. Ent mehe tunded tantsijanna vastu on tugevamad kui agendid arvatagi oskasid ja nii sõidab mees kolm aastast järjest sama bussiga, kus preilit teist korda kohtas. Ja ühel päeval kohtuvad nad taas. Loomulikult on kohe platsis ka büroo töötajad, kes noori igal võimalikul viisil lahutada püüavad. Siit algab teose jandilisem pool, kus paarike kord koos, kord lahus olema peab. Agendid seletavad Davidile, et temale on ette nähtud saada presidendiks ja et Elise tulevikku jääb tantsijannakarjäär - ning et kui noored kokku jäävad, ei saavuta kumbki neile ette antud potentsiaali. Kuidas see nukravõitu situatsioon kokku võetakse, jäägu vaataja avastada.

Tegelikkuse tagamaid seletamas.

Kohandamisbüroo töötajad on filmis isegi rohkem inglitena defineeritud kui lühijutus. See tekitab ebalevaid momente, sest nende tegelaste ingellikkus päädib pigem deemonliku enesepildiga. Jutt käib jumalusest kui kõigi inimeste jaoks ette nähtud plaanide koostajast, kel aga näib olevat ainuvõim selles sfääris. Veelgi enam: sellele jumalusele näib olevat omane elu ja surma üle valitsevates otsustes muudatuste tegemine ilma kellelegi tegelikult teada andmata. Ning kui keegi üleloomulike võimetega isend sootuks ühendriikide presidenti troonile püüab upitada, siis kahtlustan mina selles pigem saatanlikke, mitte taevaseid jõude.

Kurjad inglid kaabudega.

Võtsin Kohandamisbüroo (ametlik eestikeelne tõlge näib olevat Saatuse Büroo) vaatamise ette kerge soojendusena Hereafteri (2010) vaatamise jaoks. Kuigi lootsin filmist midagi etemat, tuleb tunnistada minu pettumust. Lõtv ja pigem vääradest kohtadest Philip K. Dicki kirjtaööd puudutav ekraniseering kukub ei lind, ei kala obskuursesse sügavusse. Ometi on kõik edukuse valemi komponendid siin reas olemas: head näitlejad heades rollides, keskmisest etem kaameratöö ja mõned peadpööritavad üleminekuefektid. Ometi kukub kogu teos oma lapsiku kulminatsiooniga ninuli, suutmata välja kanda tegelikult olulisi momente selles ebakõlade jadas. Meelsasti tõmbaksin paralleele maatriksi esimese filmiga, kus samuti saatus ja ettemääratus kandvad teemad olid. Ent selle asemel, et nentida inimeste enda võimu ja mitte ettemääratuse valu, koperdab siinne teos kohmakalt üle primitiivsete tõdemuste ja tõmbab otsad viimaks kokku siirupiselt läiges solgiämbris.

kolmapäev, 2. märts 2011

The Mechanic (2011)

Arthur Bishop (Statham) on edukas palgamõrvar. Vabast ajast kuulab vinüüli pealt klassikalist muusikat ja taastab 1966. aasta klassikalist Jaguari. Reisib Aafrikasse ja mõrvab mingi kohaliku kurikaela. Siis reisib tagasi koju ja kargab mingit prostituuti. Seejärel antakse talle ülesanne mõrvata oma pikaajaline ülemus ja sõber, keda mängib selle filmi ainus ehtne näitleja, Donald Sutherland. Peategelane laseb taadi loomulikult õilsalt maha ja tegelikult võiks asi sellega mutt olla. Aga ei. Kusagilt mülkamudast ujub pinnale taadi kahtlase väärtusega poeg (Ben Foster), kes ühelt poolt tahab isa surma eest kätte maksta ja teisalt tahab Arthuri kombel palgamõrvariks hakata. Paari keerdkäigu järel hakkabki meistermõrvar poisiklutti koolitama, sest südametunnistus nii valusasti piinab. Kõik kulgeb tavalist palgasõduri elurada pidi, kuni ühel koledal päeval kohtab kangelane ühte kolleegi, kes sootuks teises ilmas peaks olema. Siit hargneb välja, et filmi algusest pärit taadi tapmine tegelikult petuskeem oli ning et kõiges halvas hoopis teine ülikonda kandev kurjam süüdi on. Arthur võtab siis oma usina õpipoisi seltsi ja läheb laseb kõik asjaosalised maha, k.a koristaja ja vahtkonna ülema kuldkalad (deleted scenes). Siis saab õpipoiss teada, et nimikangelane papale kuuli rindu täristas ja üritab teda koos autoga õhku lasta. Bishop aga veeretab ennast õigel hetkel autost välja, istub teise autosse ja sõidab minema. Nooruk rändab tagasi peategelase eraklikku elamisse, paneb vinüüli mängima ja läheb uhke restaureeritud autoga lõbusõitu tegema. Vaataja näeb siinkohal, kuidas plaadimängija külge ühendatud lõksu tulemusena maja maha põleb. Poiss märkab siis auto kõrvalistmel paberit, millele on kirjutatud sõnad: kui seda loed, oled surnud. Selle peale auto plahvatab. Fin.

Filmi lõpuks on ainult üks pildil olevatest meestest elus.

Arvustuse tarbeks uurisin natuke filmi tausta ja külastasin ka võrguentsüklopeedia lehekülgi. Ning kui lõpuni aus olla, siis oleks niisama sisukokkuvõtte läbi lugemine säästnud mind sellest üheksakümne kolmest minutist haigutamisest. Sest filmis ei ole mitte midagi vaatamisväärset. Tegelased on õhukesed nagu paber, märulistseenid on igavad ja vaimuvaesed, pinget küll kruvitakse, aga selle kruvi pea on ammu siledaks keeratud ja enamus aega käib kruvikeeraja niisama ringi.

Jõudehetkel.

Kui Transporteris oli Stathami - ütleme siis, et mõnevõrra sarnane - tegelane põhimõtetega ja tema jälgimine oli lõbus, siis siinne hästi kinni makstud sarimõrvar on lame ja kahvatu. Isegi kui käsikirja ääremärkustes oli ehk kommentaar, et Arthur Bishop - an assassin with a heart of gold, siis ekraanile jõudes ei jää sellest aimdusest mitte midagi järele. Ei miski tema tegudest ega altkulmu vaatamisest ei süvenda vaataja suhestumist selle tegelasega. Dialoog on hapu ja kaameratöö nigel. The Mechanic ühineb rea kiiresti unustatud märulitega, mida viimasel ajal suure rahaga armastatakse vändata, kuid millest lõpeks mitte ühtegi kirgastunud elementi välja ei nopi. Vältida.