Alternating Wallpaper

kolmapäev, 2. veebruar 2011

The Rite (2011)

Mida aeg edasi, seda rohkem mind katoliiklased ärritavad. Aastate eest suhtusin ma nende valikusse veel aupakliku kartusega: enese pühendamine sedavõrd ilmasambalikele ideaalidele tundus vääramatu ja eeldas erakordset südikust. Kuid nagu aeg edasi liikus, nii hakkas austus asenduma põlgusega. Samas siiski on pidev tigedus väsitavat laadi ja mingi hetk hakkasin ma seda silmakirjalikkust niisama ignoreerima. Täpselt nii, nagu keskajal katoliiklus ümbritsevat muserdas ja inimkonna arengule keraamilised pidurid absoluutselt peale lükkas - samamoodi üritavad usklikud käituda tänapäeval. Aga keskmine kodanik pole enam sisetalla taibukusega (niivõrd) ja sellest tulenevalt on kirikulised uskmatute kõrval muutumas kahepalgelisteks sisalikeks. Ühelt poolt on säilinud indoktrineeriv konfessiooni rõhutamine, teisalt aga tuleb kaasaegseid olusid enesele mugavamaks ehitada. Üha enam jääb päästetud hingede jutust kumama tõde, et: tehke nii, nagu ma ütlen, aga mitte nii, nagu mina ise teen. Säherdune permanentsete ulmalike indulgentside igavikuline lunastamine ei saa aga tänapäeva ühiskonnas jätkusuutlikult kesta. Kui saab, siis häbi meile kõigile.

Lähen preestriks! Selge, ma muudan siis faecbukis oma staatuse tagasi vallaliseks.

Riitus on ülal kirjeldatule sarnasem kui esmapilgul tunduda võiks. Seda nii oma kvaliteetidelt kui ka püüdlustelt etendada midagi, mis kinoplatsil enam sootuks kohane ei tohiks olla. Peaosast leiab vaataja järjekordse sileda lõuaga uustulnuka, kelle resümeest ainult telesarju võib lugeda. Koerakoonlane läheb seminari, et saada tasuta kõrgharidust. Väga tõene stsenaarium selle poolest. Kuigi poiss eneses kahtleb, näeb seminari kõrgem vaimulik temas potentsiaali preestriks saamiseks ja nii saadetakse noormees Roomasse edasi õppima. Õpingute sisuks on ka kurjade vaimude välja ajamise ABC. Sedapsi kohtab vaataja ühes peategelasega Isa Luukast (Hopkins), kes juba paadunud eksortsist kipub olema. Poisiga kohtudes ajab taat parasjagu rasedast tütarlapsest tigesikku välja. Neiu on üsna veenev, köhib naelu ja ajab poisile pada. Kui piiga viimaks ära kooleb, poeb paharet Luukase sisse. Pühamees aga saab ise aru, et miskit valesti on ning palub oma noorel õpipoisil osavamad mehed pärale tuua. Kuid juhtub nii, et kedagi targemat pole käepärast võtta ja seega teostab vaimude väljaajamist tudeng ise. Kui see haigutama ajav protseduur viimaks läbi saab, tuvastab see mõttetu peategelane, et nüüd on tema kutsumus selge ja läheb ära preestriks. Nii see jura lõpeb.

Meditsiin ja religioon: veel üks ühildamatu kombinatsioon.

Tegelikult oleks tahtnud mõelda, et lõpp on tegelikult trikiga ja et deemoniprints Baal viimase protsessiooni käigus sootuks peategelase naha vahele puges - et siis minna kiriku rikkumatut, pedofiilset ja valelikku tuuma edasi solkima. Ent ei maksa nendest vaimuvaesetest (pun) juutidest ikka liiga palju ka loota. Film on lödi ja tuumalt habras nagu vilets pasavahvel. Küllap vanameister Hopkins tahtis raha saada, eelarve oli parasjagu just nii suur, et teema ette võtta, aga lõpptulemus tundub kinolina jaoks alla igasugust arvestust olema. Ilma selle ainsa tuntud näitlejata oleks see soperdis väärt otse plaadile pressimist. Loomulikult on publikumil seestumise teemast juba ammu küllastus ja kui nüüd proovitakse sellest kivist veel mingit veetaolist ollust välja väänata, siis ei ole midagi head enam loota. Ning tippude tipuks jääb alati kestma see kahe otsaga mölisemine: psühhiaatrid tuvastavad pea iga seestumise juhtumi juures skisofreenia, kirikulised aga peksavad igat skisofreenikut püharaamatuga vastu pead kuni veri väljas. Võite ise välja arvutada, kes selle juures alati kaotajaks jääb.

1 viimaseid kommentaare:

Allar ütles ...

Ei saa jätta mainimata, et sekundeerin. See katoliiklaste paugutamine on natuke liiga ülepakutud juba...
Film isegi oli mingis mõttes paljutõotava algusega, aga ei... löks lörinaga lörri...