Alternating Wallpaper

reede, 11. veebruar 2011

Enter the Dragon (1973)

Olles kord juba vanemate filmide lainel ja samas suuremalt jaolt pettunud selles sodis, mis selle aastanumbri sees senini kinodesse on jõudnud, kirjutan siis sellest võitluskunstifilmide šedöövrist, mille sinikiireplaat mõni aeg tagasi postkasti kukkus. Enter the Dragon on tegelikult kung fu filmide James Bond, sest siin on kõik selleks sarnasuseks olemas. Enesel on sellest teosest ka sinikiireplaat riiulis varuks.

Kurikaela blondi kaaslanna Tania rollis astub üles Ahna Capri.

Müstilisel isoleeritud saarel asub kurjam Hani (Kein Shih) kindlus, mille avalikku poolt ehib võitluskunstide kool ja kaunid tütarlapsed, põrandaalustes koobastes aga valmistatakse moonidest keelatud mõnuaineid ja harjutatakse röövitud kaunitaride peal nendest sõltuvust. Täpselt milles superkurjategija ropp ebainimlikkus seisneb, paneb ehk kukalt kratsima, kuid lugulaul selles teoses on nii-ehk-naa pisut kiivas. Han korraldab oma narkokartelli uute liikmete värvamiseks rahvusvahelisi turniire, kus parimatest parimad teineteisel nägusid siniseks tambivad. Sedakorda osalevad turniiril siis Roper (John Saxon), Williams (Jim Kelly), Parsons (Peter Archer) ja põhitegelane Lee (Bruce Lee). Lee läheb saarele, et selgitada välja Hani kuritegeliku organisatsiooni tagamaad ja maksta kätte oma õe eest, kes Hani sõjardite ees pagedes viimaks nurka aetuna enesetapu sooritas. Teised mehed on niisama hea õnne, auhinnaraha või lihtsalt oma võitluskunsti treenimise peal väljas. Williams näiteks annab n-ö eelloos kahele valgele politseinikule üle tahi ja varastab nende patrullauto. Noh, selline rassi-stereotüüp siis või midagi. Roper klohmib golfirajal arusaamatuid kaake, kes tulevad võlgu välja nõudma ja Lee taustalugu on shaolini templist, kus ta oma suurepärase tehnikaga juba hingelisse maailma jõudma on hakanud. Ent see kõik pole eriti tähtis. Saarel hakatakse siis kibekiiresti teineteisele vorpe näkku taguma, kuri saab viimaks teenitud palga, ent mis hinnaga - jäägu vaataja avastada.

Roper võitleb Lee asemel hirmuäratava Bologa (Bolo Yeung).

Enter the Dragon oli Lee jaoks viimane film ja tema oli vastutav kõigi võitlusstseenide koreograafia eest, mis teoses näha on. Jackie Chan, kes siin vaid ühes kaadris üles astub (Lee keerab vaesel mehel kohe kaela kahekorra) rääkis hiljem, et Lee löökide kiiruse tabamiseks ei tohtinud silmigi pilgutada, sest vastasel juhul jäi hoop nägemata. Ent veel enne filmi linale jõudmist suri Lee ootamatu ajuturse tulemusena, olles samal ajal tõenäoliselt oma lühikese elu (32) parimas füüsilises vormis. Filmitegijad kulutasid sellele järgnevad aastad mantlipärija otsimisele, kuid ei Chan ega Jet Li ega kümned teised kandidaadid ei küündinud kunagi sellele tasemele, kus Bruce omal ajal oli. Mehe filosoofia ja absoluutne pühendumine selle filosoofia realiseerimise eesmärgil on tänini jäänud ületamatuks eeskujuks. Võtkem seda kui kadunud aja kaunist ideaali, mille kõrval tänapäevased kodumaiseid, lõtvunud vöökoha ja karvase topeltlõuaga ambaalid suisa loomadena näivad. Kuid see on lödistunud ühiskonna sümptom ja kahjuks on autorgi hetkel oma õllekõhuga taoliste laiskloomade leeris.

neljapäev, 10. veebruar 2011

The Equalizer (1985-1989)

Möödunud aasta viimastel nädalatel võtsin ette ja vaatasin läbi terve The Equalizer ehk siis Võrdsustaja sarja. Kokku seda eriti palju ei olegi, napilt neli hooaega, igaühes ligemale 20 episoodi. Võrdsustaja oli ameeriklaste vändatud põnevusseriaal endisest keskluure agendist nimega Robert McCall, kes on oma endisest ametist omal soovil lahkunud ja on alustanud n-ö konsultatsiooniteenuse pakkumist (lastes kohalikus lehes ära trükkida reklaamteksti kirjaga Odds against you? Call the Equalizer. 212-555-4200). Konsultatsioon on sõltuvalt probleemidest väga erinev: lihtsalt vestlemine võib kiirelt üle minna tulevahetuseks ja kes teab milleks veel. Peaosas oli tänaseks manalateele läinud Edward Woodward, selleks ajaks juba üle 55 aasta vana briti teatri- ja telenäitleja. Woodwardi suuremaks teletööks oli sarnase süžeega briti sari Callan, kus peaosaliseks veel pädev tegevagent oli. Omal moel võib nende kahe vahele stiililise ja sisulise silla tõmmata, kuid mina ise pole Callanit eriti vaadanud ja seega jääb suurem kommenteerimine seekord ära.

Kaalukausside joonde ajaja Robert McCall.

Erinevalt Callanist on Võrdsustajal karmavõlg. Terve sarja vältel on hulganisti viiteid süngelt tumedale minevikule, millega McCall omal moel rinda peab pistma. Niisiis aitab mees neid, kes kas süsteemi hammasrataste vahele on jäänud, neid, keda tavalised kordnikud kas aidata ei oska või siis ei saa. Nii teemade kui ka stiilide erisused on seejuures kosmilised. Üldskeemi järgi on iga episood omaette lugu, sinna-tänna satub ka kaheosalisi juhtumeid. Enamasti on üks kandev liin, vahest harva on mingi väiksem b-stoori. Nagu öeldud, on stiilide erinevused üsna drastilised. Kui mõni lugu räägib kergemal toonil kiuslikest naabritest või kurjast majavaldajast, siis kord ja jälle satub mees vastamisi pedofiilidega, psühhopaatidega, erakordselt hästi organiseeritud kuritegevusega ja veel hirmsamaga. Peaaegu mängleva kergusega mängitud episoodide vahele juhtub praktiliselt õudusfilmidega sarnaseid temaatikaid. Kuigi enamasti antakse mõista, et Võrdsustaja on üksik hunt, käib sarjast sageli läbi sõpru ja abilisi, neist kõige sagedam on Mickey Kostmayer (Keith Szarabajka), kel miskipärast õnnestub alati aidatavatesse neiudesse ära armuda ja siis nendega magada. Vähem ekraaniaega pühendatakse ka McCalli pojale Scottile (William Zabka). Veel ühe toreda tegelasena võib ära nimetada nimetu Kontrolli (Robert Lansing), kes vastutab edasi luureagentuuri töö juhtimise eest ning kelle tee seeläbi peategelasega sageli ristub.

Isa ja poja tuleproov esimeses hooajas. Kui väga poeg endise agendi jalajälgedes sammub, saab näha alles neljandas hooajas.

Kuid peale nimetatud peategelaste käib sarjast läbi peaaegu hoomamatu hulk hilisemaid väga tuntud näitlejaid või siis niisama tuttavaid nägusid. Siinkohal kerge loetelu: Lawrence Fishburne, Kevin Spacey, Christian Slater, Meat Loaf, Oliver Platt, Adam Ant, Vincent D'Onofrio, Richard Jordan ja veel kümneid teisi.

Võrdsustaja tumedam külg.

Võrdsustaja vaatamine tõi tagasi hulgim toredaid mälestusi sellest ajast, kui värviline televisioon vabariigi pinnal alles kanda kinnitas. Kuigi mitte terve sari pole alati ühtlase kvaliteediga, oli selle vaatamine nauditav ettevõtmine. Kahjuks on seriaalist DVD peal välja antud ainult esimene hooaeg, ülejäänud kolm peab huviline juba omal käel kätte leidma. Ning meeldetuletuseks veel see legendaarselt paranoiat toitev sissejuhatusklipp.

teisipäev, 8. veebruar 2011

Hellbound (1994)

Vastukaja minu viimasele kirjutisele, kus organiseeritud kuritegevust kirikut kõiges halvas süüdistasin, on olnud eranditult negatiivne. Tänaval loobitakse kivide ja roiskunud juurviljaga, kinos popkorni ja 3D-prillidega. Ainsa positiivse tagasisidena sain kirja MVO kirikult koos liitumisplaaniga. Kui nendega veel sel nädalal ühinen, saan nelja kuu liikmemaksu eest kaheksa kuud ettemaksu, isikliku krati piiramatu kasutusõigusega ja peltsepulli logoga nokamütsi. Aga see pole veel kõik! Ainult täna liitujatele saab osaks igavene neetud agoonia põrgupõhja madalamas ringis, kus Peep Vain vahet pidamata järjest Chaucer'it ette loeb. Ja nii edasi. Kuna ilmselgelt minust enam midagi päästa ei ole, jätkan erakordselt halbade satanistlike filmide lainel ja seekord on ees üks õige magus pala. Tiivustust seda ogarust uuesti üle vaadata andis kahe nädala eest maha peetud vestlus Metsavanaga, kus see film Norrise ürgselt, ulguma ajavalt halbade filmide loetelust erakordselt eredalt meeles oli. Ilma pikema sissejuhatuseta: Hellbound.

Kangelased kangelaslikul ülekuulamisel.

Selleks, et pasandeeria läbiv oleks, on teose alguses tähesõdadele omane kollase tekstirulli kerimine kaugusesse. Saame teada, et kõige suuremale kurjamile, vanatondile enesele eelneb keegi Prosatanos (noh, nime poolest siis nagu saatana ees käija või nii). Filmi alguses ratsutavad ristirüütlid ühes kuningas Lõvisüdamega kusagil kõrbes. Koheselt hakkab taustal kriiskama koletislik kirikukoor, mille peale vaatajal pea valutama hakkab ja käsi valuvaigistite poole kisub. Prosatanos korraldab parasjagu mingit ohvritalitust, misjuures kuninglikust soost lapsukest kurjuse tarbeks ümber võitakse. Ristirüütlid peksavad poolkiilaka deemoni kaaskonna pilbasteks (seejuures tuleb välja, et hõlstide varjus on peidus soomlaste kultusbändi Dingo Lordi liikmed - hea kameo). Prosatanos topitakse luuavarre abil suurde sarkofaagi ja tema võimusau raiutakse üheksaks jupiks, mille kuningas siis üle maailma laseb pühapaikadesse peita. Aeg lendab kiirelt kaheksa sajandit edasi aastasse 1951, kui juutidest hauaröövlid puusliku eksikombel vabadusse lasevad. Jääb arusaamatuks, millega tont oma aega sisustanud on, sest aeg hüppab veel kord edasi, seekord siis 1994. aasta suhtelisse tänapäeva, kus Chuck ja mingi suvaline pigi Chicagos politseinikena tööd teevad. Tööks on tänaval pisisulide peksmine ja muu koomiline. Poisid satuvad olema täpselt õigel hetkel õiges kohas, kui Prosatanos paar korrust kõrgemalt suvalise prostituudi läbi akna kordnike auto peale viskab. Ahjaa, enne seda deemon muidugi koinib preilit, aga seda vaataja näha ei saa. Küll aga saab vaataja näha seda, kuidas Prosatanos oma kirkalt valgeks värvitud küüntega käsi peseb, et siis paar kaadrit hiljem mingil rabil süda välja rebida. Iseenesest hea mõte, aga süda on silmnähtavalt kummist tehtud ja lurtsub kahtlaselt.

Kurjami kostüüm on piiratud nende kergelt viltu keeratud läätsedega.

Tabamata ime kombel peavad mõlemad politseinikud selle vahejuhtumi pärast Iisraeli sõitma, et siis sealsetele juutidele aru anda. Habemega meisterpeksja ei lase endid sellest aga morjendada ja nii algab jant tõe ja armastuse nimel. Noh, käsikiri pole just selle filmi tugevaim külg. Ega näitlejad. Ega ka eriefektid. Või muusika. Keeruline on rääkida kaameratööst, hea seegi, et filmimiseks kaameraid üldse anti.

Aaron Norris, raisk, ma rebin ta tükkideks!

Põrgutee oli viimane film, mille juures Norris Cannoni filmifirmaga koostööd tegi. Kes Cannonit väga hästi ei tea: need juudid muutsid kõik, mida puudutasid, vedelaks sõnnikuks. Kuigi nonde repertuaaris oli säravaid hetki nagu Superman IV: The Quest for Peace, siis valdavalt tuli sitta nagu oavarrest. Kahtlemata on selles filmis esinev pädeva satanistliku materjalina kordades nõrgem kui eelmine postitus.

kolmapäev, 2. veebruar 2011

The Rite (2011)

Mida aeg edasi, seda rohkem mind katoliiklased ärritavad. Aastate eest suhtusin ma nende valikusse veel aupakliku kartusega: enese pühendamine sedavõrd ilmasambalikele ideaalidele tundus vääramatu ja eeldas erakordset südikust. Kuid nagu aeg edasi liikus, nii hakkas austus asenduma põlgusega. Samas siiski on pidev tigedus väsitavat laadi ja mingi hetk hakkasin ma seda silmakirjalikkust niisama ignoreerima. Täpselt nii, nagu keskajal katoliiklus ümbritsevat muserdas ja inimkonna arengule keraamilised pidurid absoluutselt peale lükkas - samamoodi üritavad usklikud käituda tänapäeval. Aga keskmine kodanik pole enam sisetalla taibukusega (niivõrd) ja sellest tulenevalt on kirikulised uskmatute kõrval muutumas kahepalgelisteks sisalikeks. Ühelt poolt on säilinud indoktrineeriv konfessiooni rõhutamine, teisalt aga tuleb kaasaegseid olusid enesele mugavamaks ehitada. Üha enam jääb päästetud hingede jutust kumama tõde, et: tehke nii, nagu ma ütlen, aga mitte nii, nagu mina ise teen. Säherdune permanentsete ulmalike indulgentside igavikuline lunastamine ei saa aga tänapäeva ühiskonnas jätkusuutlikult kesta. Kui saab, siis häbi meile kõigile.

Lähen preestriks! Selge, ma muudan siis faecbukis oma staatuse tagasi vallaliseks.

Riitus on ülal kirjeldatule sarnasem kui esmapilgul tunduda võiks. Seda nii oma kvaliteetidelt kui ka püüdlustelt etendada midagi, mis kinoplatsil enam sootuks kohane ei tohiks olla. Peaosast leiab vaataja järjekordse sileda lõuaga uustulnuka, kelle resümeest ainult telesarju võib lugeda. Koerakoonlane läheb seminari, et saada tasuta kõrgharidust. Väga tõene stsenaarium selle poolest. Kuigi poiss eneses kahtleb, näeb seminari kõrgem vaimulik temas potentsiaali preestriks saamiseks ja nii saadetakse noormees Roomasse edasi õppima. Õpingute sisuks on ka kurjade vaimude välja ajamise ABC. Sedapsi kohtab vaataja ühes peategelasega Isa Luukast (Hopkins), kes juba paadunud eksortsist kipub olema. Poisiga kohtudes ajab taat parasjagu rasedast tütarlapsest tigesikku välja. Neiu on üsna veenev, köhib naelu ja ajab poisile pada. Kui piiga viimaks ära kooleb, poeb paharet Luukase sisse. Pühamees aga saab ise aru, et miskit valesti on ning palub oma noorel õpipoisil osavamad mehed pärale tuua. Kuid juhtub nii, et kedagi targemat pole käepärast võtta ja seega teostab vaimude väljaajamist tudeng ise. Kui see haigutama ajav protseduur viimaks läbi saab, tuvastab see mõttetu peategelane, et nüüd on tema kutsumus selge ja läheb ära preestriks. Nii see jura lõpeb.

Meditsiin ja religioon: veel üks ühildamatu kombinatsioon.

Tegelikult oleks tahtnud mõelda, et lõpp on tegelikult trikiga ja et deemoniprints Baal viimase protsessiooni käigus sootuks peategelase naha vahele puges - et siis minna kiriku rikkumatut, pedofiilset ja valelikku tuuma edasi solkima. Ent ei maksa nendest vaimuvaesetest (pun) juutidest ikka liiga palju ka loota. Film on lödi ja tuumalt habras nagu vilets pasavahvel. Küllap vanameister Hopkins tahtis raha saada, eelarve oli parasjagu just nii suur, et teema ette võtta, aga lõpptulemus tundub kinolina jaoks alla igasugust arvestust olema. Ilma selle ainsa tuntud näitlejata oleks see soperdis väärt otse plaadile pressimist. Loomulikult on publikumil seestumise teemast juba ammu küllastus ja kui nüüd proovitakse sellest kivist veel mingit veetaolist ollust välja väänata, siis ei ole midagi head enam loota. Ning tippude tipuks jääb alati kestma see kahe otsaga mölisemine: psühhiaatrid tuvastavad pea iga seestumise juhtumi juures skisofreenia, kirikulised aga peksavad igat skisofreenikut püharaamatuga vastu pead kuni veri väljas. Võite ise välja arvutada, kes selle juures alati kaotajaks jääb.