Alternating Wallpaper

esmaspäev, 31. jaanuar 2011

The King's Speech (2011)

Teades, kui tühi minu elu ja üldine eksistents on, olen hakanud üha enam pargipingil istuva vanamehena näima. Ehk siis, tüütan möödakäijaid erkordselt mõttetu mölinaga, räägin iseenda ja muu olematuga. Lämisedes vestan sageli Palametsa kombel pajatusi kaugest minevikust, kui rohi veel roheline ja taevas helesinine oli. Või noh, minu ajal oleks veel vanamehed saanud pargipingil istuda. Tänapäeval tuleks kohe mingid munitsipaalpolitseinikud või siis päris politseinikud või siis ellhavee panga lipsustatud marmosetid või siis heroiinikaupmehed tüütama ja ära ajama. Igatahes, Kuninga Kõne on tore film logopeedilistest väljakutsetest. Ning nende keskmes on brittide alati totter ja naeruväärne, ent ontlikult armastusväärne kuningapere. Tõsimeeli: tuleb minna ikka palju sajandeid ajas tagasi, et leida mõnda mõistlikku kuningat - kedagi, kes ei ole ajudelt võrdne sisetallaga. Minagi olen noorena logopeedi juures käinud. Rääkida ei oska ma sellest hoolimata siiani, üsna sageli kas kiirustades liialt oma sõnadega või siis lihtsalt pudistades oma kaheksa ja poole topeltlõua kohal. Ent peale professionaalse logopeedi olen puutunud kokku palju kordi hirmsamaga: Tartu Ülikooli foneetika grand old lady Leili Kostabiga.

Järjekordselt nurjunud etteastega üritusel.

Proua Kostabi oli väga tarmukas pedagoog (tõenäoliselt on seda tänini). Arvestades, kui tõsiselt see daam oma õpetatavat valdkonda võttis, oleksid kõik need hiirvaiksed tütarlapsed, kellega ühes ma oma haridusteed käisin, hiljem teraapiasse minema pidanud. Kostabi kõige tigedam aine oli loomulikult kahes jaos esitatav foneetika ühes seminaridega, kus tudengid harva juhusena ka tegelikku inglise keelt praktitseerida said. Erinevate kõneharjutuste hulgas oli sulghäälikute häälimine, mille tarbeks õppejõud suu ette paberilehe tõstis ja siis erilise rõhuasetusega järgneva lause maha luges: Peter Piper picked a pick of pickled peppers. Paberilehe lainetamine suu ees oli märgiks, et frikatiivid piisava raevuga suust välja tulid. Kõik oli tore, aga kui paberileht anti vene päritolu tütarlapse kätte, kelle kõrval sosin röökimisena näib, siis ei hakanud paberileht suu ees piisavalt tugevasti liikuma. Kui õppejõu kannatus katkes, rabas ta lehekese uuesti oma kätte ja esitas lause sellise kirglikkusega, et vaene tütarlaps seejuures süljepritsemetega kaetud sai. Ent see selleks.

Hull austraallane.

Teose keskmes on prints Albert, Yorki hertsog (Firth). Olles kuninga noorem poeg, ei ole temal troonile veel niipea asja, ent see pole tema suurim tragöödia. Filmi avangus peab mees esitama kerge sõnavõtu Wembley staadionil, mis ka raadio teel üle kantakse. Ent nagu kiiresti ilmsiks tuleb, segab printsi oraatorivõimeid erakordselt tugev kokutamine, mis päädib praktiliselt mikrofoni ees vaikimisega. Kahtlemata on selline defekt ühele kuninglikust soost isikule - kes peaks avalikkuse ees sageli esinema - väga ebamugav. Ning ühes raadiolevi pealetungiga peaks kõnevõime ja hääl üks tähtsamaid instrumente olema. Loomulikult otsib mees abi professionaalide käest, kes siis vastavalt tema suu kreeklaste kombel kuulikesi täis laovad või siis sigaretisuitsu kõri lõdvestamiseks soovitavad. Ent Alberti eneseuhkus ja sellega paaritatud ägedam meel lõpetavad kärmelt igasugused ilukõnetunnid.

Alberti abikaasa Elizabeth (Helena Bonham-Carter) ent pole mehe loobumisega nõus ja otsib viimaks abi vähem ortodokssetest kohtadest. Nõnda kohtub vaataja kõnedefektide ravija Lionel Loque'ga (Rush), kelle minevikku jääb muuhulgas äpardunud näitlejakarjäär. Mehe võtted, nagu mainitud, on eriskummalised, vilistades seejuures kuninglikule auastmele ja muudele klassikalistele ühiskonnastampidele. Vastumeelselt, ent lootusrikkalt alustades lähevad mehed siiski kiirelt tülli ja tunnid lakkavad taas. Mõni aeg hiljem aga hakkavad olud printside jaoks ühes kuninga (Gambon) surmaga kibedamaks minema. Troonile saab Alberti vanem vend, ent tema ajalooliselt täpselt esitatud predikament suunab troonile filmi peategelase. Mandril kogub tuure maailmasõda ning kuninga kõnevõime edukas rakendamine rahva moraali päästmiseks paistab üha olulisem.

Tarmukas monarh elu lõpusirgel.

Vestlesin Kuninga Kõne teemal sõpradega ja üks neist mainis oma murelikkust selle filmi ilmumise ajalise paiknemise osas. Ning tuleb tunnistada, et olen temaga mõnevõrra päri. Kui teos oleks kinodesse või muidu levisse lükatud kuu varem või paar kuud hiljem, siis ei oleks suus sellist juutide õliselt roiskuvat maitset. Ent antud puhul on tõesti tunda, kuivõrd akadeemia-maias turustajate mõttelaad olnud on. Ja see teadmine nõrgendab muidu head filmi, tervisliku paranoia raames.

Ootamatud teekülalised.

Sest tegelikult meeldis film mulle väga. Firth teeb loomulikult rolliga väga head tööd, ent toetatuna Rushi, Carteri ja teiste poolt: Pearce vend Edwardi rollis, Gambon majesteetliku kuningana, Spall Churchillina - on üldmulje teosest kordades parem. Kõigi osade summa on tõepoolest suurem kui nende enese väärtus. Kuigi filmi lõpp ei lähe juutide mõistes sellele kõige libedamale lahendusteele, on etteaste nauditav. Kindlasti mängib siin rolli minu enese lembus kuningriigi suhtes, ent ei pea selle toonitamist liiga oluliseks. Kiiduväärt on kaameratöö ja rakursid, mis on valitud näitama mitte ainult tegelasi, vaid ka valitud lõiku neid ümbritsevast. Soovitan ära vaadata enne seda, kui mingeid kuldseid falloseid selle eest jagama hakatakse.

2 viimaseid kommentaare:

Spellbound ütles ...

Siin blogis on alati väga kenad taustapildid :)

Mart ütles ...

Taustapildid on pandud sihilikult selleks, et telefonidega brausivaid kasutajaid marru ajada. Mõned nendest kaunitest piltidest on enam kui megabait suured.