Alternating Wallpaper

esmaspäev, 24. jaanuar 2011

The Green Hornet (2011)

Nii palju, kui minule teada on, ei ole Roheline Vapsik siin riigis kunagi populaarne ega isegi tuntud tegelane olnud. Ajaloo prügikastis sorides võib selle - pigem reaalsuses põhineva - kangelase esimese ilmumise möödunud sajandi kolmekümnendatesse rihtida. Lugu algas kuuldemänguna ning alles hiljem kulges sealt edasi kirjandusse, televisiooni ja nüüd siis viimaks ka kinolinale. Oh jah.

Mõttetu.

Film algab lootust andva helitausta ja eellooga. Nooruke Britt Reid viiakse pärast käsikähmlust kooliõues oma isa juurde. Papa on ajalehe The Daily Sentinel omanik ning edukas, pojast kaugenenud töönarkomaan. Hoolsam kuulaja paneb filmi esimeste minutite jooksul tähele, et peategelase isal selged põhimõtted ja arusaam moraalist on. Kiirelt tulistub aeg kahekümne aasta võrra tulevikku, suhtelisse tänapäeva ja vaataja leiab eest täiskasvanud Britti (Rogen), kellest on saanud lõtvade elukommetega ebameeldiv nälkjas. Mehehakatise maailma aga raputab isa ootamatu surm, misjärel kogu maine varandus pojale jääb. Britt koondab enamuse isa endisest teenijaskonnast, kuid palkab siis tagasi kummalise Kato (Chou), kes üsna imeliku kombinatsioonina barista ja mehaaniku ameteid peab. Mehed tõmbavad ennast kallite jookidega sodiks ja Britt leiab, et vääriline tegu kadunud isa vastu põlguse üles näitamiseks on tema hauale püstitatud monumendil pea maha lõigata (hmm). Läheb asi kuidas läheb, ent peale kuju dekapitatsiooni ristub peategelaste tee kurikaeltega. Nüüd tuleb ilmsiks, et Kato üheksa oma ameti hulgas ka võitmatu löömamees on. Kriminaalne element pekstakse sodiks ja kangelaslikud vandaalid pagevad kordnike eest. Absurdsilähedase deduktsiooni tulemusena jõuab Britt välja selleni, et hakata ise kurjategijaks (of course!), ent siis säherduse kriminaalse loori tagant kurjamite üle omakohut mõista. Kuna aga peategelane totaalne kretiin paistab olevat (seejuures ohtlik iseendale ja kõigele, mis teda ümbritseb), siis võetakse planeerimisosakonda abiks Lenore (Diaz), kriminoloog-sekretär, kellele antakse ülesandeks vapsiku edasisi tegevusi ennetavalt ennustada ja defineerida. Neiu teadmata aga kasutatakse neid prognoose sigatsemiste korda saatmiseks. Loomulikult susiseb neiu ja idioodipaari vahel leige armastuskolmnurk. Ning nii need hälvikud hõbedasel ekraanil ~120 minutit taidlevad. Mistahes jutustusega pole siin midagi pistmist, ent kel huvi selle kohmaka ja nurgelise loo pisinüansse teada saada, seadku sammud lähimasse vastikusse kinosaali.

Ebavajalik.

Keeruline on sõnadesse panna, kuivõrd pettunud selles soperdises olen. Kuid eks püüan nüüd siis ükshaaval lahti harutada, kust suurimad vastumeelsused pärinevad. Esmalt mõne lausega näitlejatest. Kolossaalseima pettumuse valmistab peaosas üles astuv Rogen. Selle juudipoisi näitlemisoskus piirdub tobedalt irvitamisega. Iga kord, kui mees selles teoses suu avab, tekib soov kõrvad tihedasti kätega katta. Isegi kõige emotsionaalsemad tekstiread toimetatakse tema poolt kohale ennast kiviks suitsetanud või süstinud idioodi mannerismidega. Mingit juttu ei saa olla näitlemisest, sest seda siin lihtsalt ei ole. Isegi kui tegelaskuju paberil säherduse pooleldi keigarliku antikangelasena näib, hävitab Rogeni klistiirine esitus ja pröökamine selle vähese, mis Britti meeldivamaks võiks muuta. Tõenäoliselt oleks pädev toetavate näitlejate kaader suuteline seda koledust abistama ja varjama, ent mitte selles filmis.

Kato rollis astub üles Jay Chou. Kui lugejatel nüüd vastavalt üks või teine või mõlemad kulmud pisut kõrgemale tõusid, siis karta pole midagi: selle härra nimi ei peaks mingil juhul tuttav olema. Mida sügavamale interveebidesse ma teabe järele sukeldusin, seda rohkem hakkas mulle koitma tundmus, et see mees on Taiwani Justin Timberlake. Kasutan siinkohal võimalust ja räägin väikese loo ühest filmist, mida kord kinos vaatama sattusin. Too teos, kus ka nimetatud värdlaulik üles astus, oli nii igav, et ma poole pealt magama jäin. Kui ma lõpule lähenedes toibusin, vehkis mingi neeger ekraanil leegiheitjaga. Ning korraks tekkis hirm, et olen ennast mingi järgmise linateose seanssi sisse maganud. Igatahes, Chou on umbes sama pädev näitleja kui ahven on tuumareaktor. Kogu esitus on kare, kohati tobedalt ehk siis sageli lihtsalt kannatamatu. Inglise keelega on mehel samuti probleeme, ent see oli ka originaalse Kato tunnusmärk. Samas ei tohiks ühelt lauljalt ikka niivõrd näitlemisoskust loota. Et siis see fiasko võiduka lõpuni välja pidada, on ekraanil Diaz. Inimene, kelle puhul ei tohiks rääkida näitlemisoskusest, sest selle preili puhul ei võimalda isegi geneetiline manipulatsioon näitlemisoskuse esiletoomist. Mis on aga veelgi hirmuäratavam: Diazist jääb mulje, nagu oleks ta pidevalt pilves või siis on plastiline kirurg näonaha liialt pingule tõmmanud ja nüüd ei ole temakesel enam võimalik oma grotesksest grimassist põgeneda. Valus on kuulata seda närvilist visklemist ja taluda neid sihituid, ebanaljakaid lausejuppe.

Sisutu.

Oluline on teada, et vapsik oli superkangelane juba enne nahkhiirt. Ning mida rohkem mul pea selle üle mõeldes valutama hakkab, seda vastakamaid tundeid tekitab minus see teos ja tõdemus, kui sügavale pärasoolde on need juudid suutnud selle frantsiisi keerata. Kogu dialoog on kirjutatud nagu halb Tom Greeni komöödia. Esitus, millega seda koomikat lavale toimetatakse, on kohutav. Terves filmis on üks hea nali. Üksainus! Kujutage nüüd ette, et ma hoian oma töntsi rasvunud nimetissõrme lugejal näos ja karjun seda üheainsa nalja teemat neile näkku. Ning kas teate, milles see nali seisneb? Selles, et Rogeni tegelaskuju - peategelane - on üksteist päeva järjest teadvuseta olekus. Kui halb saab üks film veel olla, kui selline etüüd on selle kõrghetkeks? Päris halb. Probleeme on veel. Kato on geniaalne mehaanik või siis poole kohaga hull teadlane, ent kuidas on tal võimalik kurat teab kust kolm autot põhimõtteliselt eimillestki välja tõmmata? Saan aru, et loogika ei ole just kõigi keskpäraste filmide tugevaim aspekt, ent kui totrustega lagedale tulla, miks siis mitte olla originaalne: Kato oleks võinud sama ajaga näiteks lennukikandja või ajamasina ehitada. Valusat jaburust on ekraanil enam kui küll ja ma ei ole isegi jõudnud veel kurjamite juurde. Tigedik, keda mingil hetkel oleks pidanud mängima meie aja suurepäraselt halb näitleja Cage (ent lõpuks mängib seda mingi suvaline habemik), on imelikult kokku pandud amalgaam Ritchie briti gängsterkomöödiatest ja läbinisti mõttetutest pättidest.

Unustatav.

Lõppude lõpuks leidsin endid olukorrast, kus polnud vähimatki soovi kõnealust filmi lõpuni vaadata. Iga dialoogijupp muutus väljakannatamatult ebameeldivaks, soov ekraanil veiklevatele tegelastele taburetiga näkku valada valdas meeli. Emotsioonitus ja tobenaljakus võtsid sedavõrd hingematvalt maad, et iga normaalne inimene nutma hakkaks. Tegelikult kulus mul selle arvustuse kirjutamiseks tarbetult palju aega, sest iga kord, kui ma selle teose peale mõtlemisele naasesin, tekitas see minus stressi. Selleks, et endid viimaks kokku võtta ja see agoonia lõpetada, toppisin kodus oma Batman Begins sinikiire plaadimängijasse ja nautisin seda, kuidas isegi napilt üle keskmise hea superkangelasefilm toimida suudab (hoolimata Katie Holmes'i saientoloogilistest sabotaažikatsetest). Alati tekib soov mõelda, et kino areng on jõudnud piisavalt kaugele, et kvaliteetsetest brändidest mitte totaalset sõnnikut teha, ent säherdused teosed kinolinal, nagu seda on vapsik, toovad lõpuks kolinal tagasi maapinnale.

1 viimaseid kommentaare:

Allar ütles ...

Peab nõustuma. Veerand filmi on läbi ja rohkem ei viitsi vaadata ka...