Alternating Wallpaper

teisipäev, 18. jaanuar 2011

The Company Men (2011)

Majanduslangus, töökaotus, sellest tulenev depressioon ja hakkama ehk siis mitte hakkama saamine on varemgi ajaveebist läbi käinud. Kes tahab, läheb loeb Up in the Air arvustust möödunud aasta jaanuarist. The Company Men ehk siis Firmamehed tuleb oma vinguva halamisega kinolinale küll natuke hilja, ent samas ei oleks see kriisi teadvustatud haripunktis samuti oma imala sõnumiga kellelegi inspiratsiooniks olnud.

Pilguheit kaunisse tulevikku.

Bobby Walker (Affleck) on eduka firma edumeelne vaheastme juhataja, kes kenasti aastas üle saja tuhande dollari teenib ning sellega oma perekonda, maja, autosid ja palju muud rõõmsasti üleval peab. Ent majandus on vääramatus vabalanguses, ettevõte kaotab kliente ning et seda sisemiselt tasa teha, harvendatakse karmide kääridega töötajate ridu. Loomulikult jõuab kiiresti kätte peategelase kord oma kola pappkasti laduda ning endale uut ametit otsima hakata. Töllerdis Affleck etleb seda traagilist eluetappi märja kaltsu ilmekusega, hoides lihtsalt vahelduva eduga suu lahti või kinni. Mees suunatakse firma kuludega reorientatsiooni, kuid uue koha leidmine (ja ka otsimine) kulgeb vaevaliselt. Esmalt ei ole koerakoonlane nõus oma hiiglaslikust palganumbrist loobuma, solvates potentsiaalseid tööpakkujaid rõvedalt kui talle madalamat palka või vähem vastutust pakutakse. Abikaasa vend (Kostner) pakub Bobby'le tööd oma ehitusfirmas, millele peategelane aga samuti ülbelt ei ütleb. Tasahilju hakkavad säästud aga otsa saama, sportauto tuleb ära anda ja kui asjad viimaks eriti hulluks lähevad, vanemate majja kolida. Mõistliku sisuarenduse asemel läheb Bobby viimaks ikkagi pakutud ehitusele tsementi segama ja soojendust seina lööma, taasavastab kontakti oma lastega, muutub näiliselt paremaks inimeseks ja muud imalat.

Kivinäod tõtt vaatamas.

Miks mina seda filmi sootuks vaatama hakkasin, ei olnud mitte peategelane oma nõmedustega, vaid Tommy Lee Jones ja Chris Cooper. Need mehed on selle filmi raskekahurvägi, kuigi seda kahjuks eriti kaugele välja pole paista. Mõlemad mehed on samuti juhatajate positsioonidel, Lee seejuures veel eriti soodsas kohas. Mõni aeg jutustuse kulgedes tehakse needki mehed kohtade pealt lahti. Eks mõlemad reageerivad juhtunule omal moel, Cooper vaatab pudelipõhja ja püüab ikka endale uut kohta leida, kuid tema puhul hakkavad eluaastad juba takistuseks olema. Lee on oma optsioonide paketiga piisavalt hästi ära kindlustatud, et elu lõpuni kenasti ära elada, ent tunneb ennast pärast koondamist justkui reedetuna ja läheneb probleemile omast nurgast. Ja nii see lugu vaikselt susiseb. Cooper leiab olukorrale oma lahenduse, Lee oma. Affleck maigutab niisama kuivale jäänud kala kombel.

Lootusetult tihe konkurss.

The Company Men tulistab oma välja mõeldud sihtmärgist päris kaugelt mööda, üleliia positiivne lõpp ja totter rolli täitmine Afflecki poolt hävitavad viimsegi raasu filmi tõsiseltvõetavast palgest. Kahtlemata on tarvis surutise käes kannatavaid ameeriklasi kuidagi poputada, aga sellise läige tootega seda nüüd küll poleks tarvis teha. Võimalusel vältida.

0 viimaseid kommentaare: