Alternating Wallpaper

esmaspäev, 31. jaanuar 2011

BAKA.EE 8. aastapäev

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna ajas tagasi enam kui kümme aastat. Kord oli see aeg, mil squaregamer.com foorum veel elust pulbitses, lairibaühendus ning IRC kanalid paljude oluliste hüvedena noorte inimeste elusid rikastama olid hakanud. Kuid inimmõistusel on omad piirid ning seega alustame mõnevõrra lähemalt, möödunud aasta novembrikuu esimestelt päevilt.

Peakorraldaja oli just korraldamise osas kogu korralduse ära korraldanud, seega piisas vaid oma nime kirja panemisest ja õigel hetkel rahasumma üle kandmisest. Seejärel hakkasin mõlgutama mõtteid oma gundami-konkursi teemadel. Aasta varem sai seda roppust korraldet' ja paistis, et umbes kahele osavõtjale, kes osa võtta söandas, meeldis. Seega otsustasin taas midagi stimuleerivat korraldada, kuid kandsin kiirelt maha oma esialgse idee, milleks oli gundam drama ja gundam comedy pildikonkurss. Kuna välja vaadatud auhinnad olid peaaegu kõik seotud NGE'ga, siis võtsin viimaks vastu otsuse teha kiirviktoriin valikvastustega. Ning küsimused ei olnud piiratud ainult mechade või gundamitega. Ning kes lõpuks osa võtma tulid, teadke: esiotsa oli küsimusi rohkem ja nende seas ka rohkem graafilist kraami (näiteks pane paari õige piloot ja õige masin jms).

Kuid enne kogu seda toredust sain päev enne üritust veel kord plaadifirmast Trash ja Pojad Ltd. ametliku kirja palvega võtta kaasa American Dad'i DVD kogumikud. Kuna see sari on üks mulle vähem meeldinuid, siis olid need plaadid mul korteris igal pool laiali ja nende kokku korjamiseks kulus ebameeldivalt palju aega. Kui olin viimaks pool elamist pea peale keeranud ja soovitud plaadid leidnud, täheldasin ühte väga imelikku ja rämedalt ebameeldivat tõsiasja. Kui enda arvates oli mul kollektsiooni muretsetud sarja esimesed neli hooaega, siis leitud plaatidelt leidsin kaks korda esimese hooaja, teist hooaega ei leidnud aga üldse. Kolmanda-neljandaga olid asjad korras. Ehk siis, ma olen kunagi suutnud endale osta kaks korda esimese hooaja, mis on sootuks erinevate papist ümbrisega. Miks ma seda kummastavat faktoidi varem pole täheldanud, jääb mulle tänini müstikaks. Või siis on see lihtsalt hea näide sellest, kui igavad esimene ja teine hooaeg olid ja kui vähe neid oli võimalik eristada. Igatahes, kui ma olin selle avastusega suutnud oma juhtme totaalselt kokku jooksutada, hakkasin eelnevalt valmis mõeldud viktoriini kujundama. Õnneks läks sellega vaid viiv ning hiljemalt poole neljaks hommikul oli kõik valmis. Et aga unetus oleks täielik (laupäevale eelnev reede oli olnud keskmisest väsitavam tööpäev), hakkasin tasahilju Jason Stathami uut filmi vaatama (The Mechanic). Vaatasin selle umbes poole peale ära, siis muutus klišeelisus juba täitsa väljakannatamatuks ja ma olin sunnitud tigedusega filmi seisma panema. Poolteist tundi hoidsin silmi niisama kinni, umbes seitsme ajal tekkis mure, kas kogunemine auto peatumiskohas oli kolmveerand üheksaks või kolmveerand kümneks kokku lepitud.

Käisin põgusalt pesemas, pakkisin kolikoorma kokku, vaatasin kurvalt peeglisse ja tõdesin rämeda habeme olemasolu, ent aega selle maha viilimiseks poleks enam jätkunud. Ootasin mõõduka hetkeni ja helistasin siis teisele autosse paigutatud mehele, et kellaaegu verifitseerida. Loomulikult tabasin telefonaadiga kõige sügavamat und magava noormehe, kes mulle veerand tundi unesegaselt mingit maakohtu lahendit ümber seletas. Ent toibudes jõuti siiski arusaamiseni, et kogunemine alles tund aega hiljem oli. Seega vaatasin vidukil silmadega alati head Bottomi esimest hooaega ja ei viitsinud enam habet ajama hakata*. Sõit sihtpunkti möödus järjekordse rämeda lämisemise saatel, vaikiti vaid siis, kui kusagil Viljandi teel pinnatuisk mõlemad sõiduread lihtsalt kinni oli katnud, ehk siis: teed lihtsalt ei olnud enam ja kui kusagil kaugemal ees poleks mõni teine motoriseeritud käkk liikunud, oleks pidanud aifõuni GPSi järgi sõitma hakkama.

Jõudsime pärale umbes lõuna paiku, paigutasime pakid vööri, korkisime paremad viskid lahti ja istutasime endid kommunaalruumi. Et seda korda külaliste hord juba kolm maja ära suutis täita, piidlesime noori ja noortepäraseid kokkutulnuid. Üks preili istus salaja sarika varjus, lugedes raamatut autorilt HOBB, kõrvaklapid peas. Jõutud järelduseni, et tõenäoliselt kuulab neiu raamatu sisse loetud versiooni, et verifitseerida iga silbi olemasolu vastavalt trükisele. Kui enamus kohale olid jõudnud, alustati hipide tutvumistrummiringmänguga, et igale magamata ja aukus silmadega kontoritöötajale silt otsaette saaks. Õnneks olid rämedad teeolud oma töö teinud ja igasugune ajakva oli tänu hilinejatele totaalselt hävitatud. Seega nihkus kogu sümpoosiumi osa paari tunni võrra. Kui tutvumine oli ära tutvutud, algasid mingid tavapärast murumängud, millest senioriteediga liikmed (k.a allakirjutanu) aga tigedalt mööda hiilisid. Mõni aeg hiljem pidas plaadifirma Trash ja Pojad Ltd. turunduse viitsepresidendi asetäitja kohusetäitja asetäitja sekretäri assistent Trash vabas vormis ettekande muusikat sisaldavate plaatide tootmise protsessist ideest karbini. Jutt oli põnev ja hariv, ennekõike ses suhtes, et ettekande lõppedes ostsin Trashi käest subliminaalse, liminaalse ja superliminaalse mõjutuste kombinatsiooni tulemusena kaks plaati.

Edasi leidis aset košmaarne üllatus traditsioonilise viktoriini näol. Sattusin meeskonda ühes mingi imeliku välismaalasega, kes huviga eestikeelseid küsimusi piidles, aga kellele keegi nende küsimuste tegelikku sisu tõlkima ei kippunud. Tuvastades, et mina ei teadnud küsimustest mitte ühelegi vastust (tegelikult ühele teadsin), oleks võinud seal sama hästi küsida, mis värvi sokke kandis Gainaxi viitsepresident eelmisel kolmapäeval. Õnneks sai see kägu varsti otsa ja niisama hängimine jätkus suurema eduprotsendiga. Mingi hetk hakati rääkima foorumlaste 20. sajandi lemmikseeriatest, millest ma isegi olen mõnda näinud, ent kuna statistilised ettekanded on alati jubedalt igavad, istusin hoopis kaminaruumis ja lämisesin niisama. Õhtusöögiks serveeriti erinevaid suppe nagu alati, kuid paljudel külastajatel oli tasapisi juba tekkimas mure, kas mõni aasta mingit päris sööki ei oleks võimalik saada (hoolimata sellest, et mina juba nagunii rämedalt morbiidselt ülekaaluline olen).

Pärast söömist oli aeg minu miniviktoriini jaoks ning osavõtt oli kurblikult madal, sest enamus rahvast kolis nagunii kusagile koti peale oma hernesuppi välja peeretama. Õnneks siiski viktoriini formaat töötas, erinevalt minu MacBooki jaoks päev varem ostetud mini display port kaablist. Sest nagu ilmsiks sai, on minu MacBook nii vana, et seal veel normaalne display port on. Õnneks on tänapäeva noortel igas taskus mingi arvutusmassin ja seega polnud tollest suuremat probleemi. Võistlejate käest peksa ei saanud, iga osalenu sai endale lõpuks väikese meene ja kolm esikohta paremat nänni ka.

Kuna sellega oli ametlik päevakord otsas, siis hakkasid tavapärased murumängud lämisemise ja teiste ebaproduktiivsete tegevuste näol. Konverentsiruumis lasti mõnda aega veel mingit vähetuntud animatsiooni, ent peatselt muutus toogi koht diskosaaliks. Mujal sai oma meelt lahutada erinevate konsoolidega, lagedale toodi ka DDR tantsumatid, igal pool vedeles ohjeldamatult palju Jaapani kirjandust ja muud eksootilist. Isiklikult istusin enamuse aega ühes metsavana ja zurgutiga kaminaruumis oma 16-aastast Lagavulinit juues ning rämedalt telesarjadest ja filmidest rääkides. Melu jätkus ligemale kella neljani, mil endid seltskonnast vabandasin ja magama keerasin.

Pühapäeval ärkasin ühes päikesepaiste ja pinnatuisuga. Pärast alati positiivset hommikueinet sai taas kord autosse istutud ja tagasi koledasse pealinna kärutatud. Koju jõudes kukkusin näoli voodisse ja ei ärganud enne hiliseid õhtutunde. Tänud korraldajatele ja kokkutulnutele, võõrustajatele Kopra Talus ja plaadifirmale Trash ja Pojad Ltd. Küllap järgmine aasta jälle.

* Käesolev tekst on läbinud range tsensuuri.

The King's Speech (2011)

Teades, kui tühi minu elu ja üldine eksistents on, olen hakanud üha enam pargipingil istuva vanamehena näima. Ehk siis, tüütan möödakäijaid erkordselt mõttetu mölinaga, räägin iseenda ja muu olematuga. Lämisedes vestan sageli Palametsa kombel pajatusi kaugest minevikust, kui rohi veel roheline ja taevas helesinine oli. Või noh, minu ajal oleks veel vanamehed saanud pargipingil istuda. Tänapäeval tuleks kohe mingid munitsipaalpolitseinikud või siis päris politseinikud või siis ellhavee panga lipsustatud marmosetid või siis heroiinikaupmehed tüütama ja ära ajama. Igatahes, Kuninga Kõne on tore film logopeedilistest väljakutsetest. Ning nende keskmes on brittide alati totter ja naeruväärne, ent ontlikult armastusväärne kuningapere. Tõsimeeli: tuleb minna ikka palju sajandeid ajas tagasi, et leida mõnda mõistlikku kuningat - kedagi, kes ei ole ajudelt võrdne sisetallaga. Minagi olen noorena logopeedi juures käinud. Rääkida ei oska ma sellest hoolimata siiani, üsna sageli kas kiirustades liialt oma sõnadega või siis lihtsalt pudistades oma kaheksa ja poole topeltlõua kohal. Ent peale professionaalse logopeedi olen puutunud kokku palju kordi hirmsamaga: Tartu Ülikooli foneetika grand old lady Leili Kostabiga.

Järjekordselt nurjunud etteastega üritusel.

Proua Kostabi oli väga tarmukas pedagoog (tõenäoliselt on seda tänini). Arvestades, kui tõsiselt see daam oma õpetatavat valdkonda võttis, oleksid kõik need hiirvaiksed tütarlapsed, kellega ühes ma oma haridusteed käisin, hiljem teraapiasse minema pidanud. Kostabi kõige tigedam aine oli loomulikult kahes jaos esitatav foneetika ühes seminaridega, kus tudengid harva juhusena ka tegelikku inglise keelt praktitseerida said. Erinevate kõneharjutuste hulgas oli sulghäälikute häälimine, mille tarbeks õppejõud suu ette paberilehe tõstis ja siis erilise rõhuasetusega järgneva lause maha luges: Peter Piper picked a pick of pickled peppers. Paberilehe lainetamine suu ees oli märgiks, et frikatiivid piisava raevuga suust välja tulid. Kõik oli tore, aga kui paberileht anti vene päritolu tütarlapse kätte, kelle kõrval sosin röökimisena näib, siis ei hakanud paberileht suu ees piisavalt tugevasti liikuma. Kui õppejõu kannatus katkes, rabas ta lehekese uuesti oma kätte ja esitas lause sellise kirglikkusega, et vaene tütarlaps seejuures süljepritsemetega kaetud sai. Ent see selleks.

Hull austraallane.

Teose keskmes on prints Albert, Yorki hertsog (Firth). Olles kuninga noorem poeg, ei ole temal troonile veel niipea asja, ent see pole tema suurim tragöödia. Filmi avangus peab mees esitama kerge sõnavõtu Wembley staadionil, mis ka raadio teel üle kantakse. Ent nagu kiiresti ilmsiks tuleb, segab printsi oraatorivõimeid erakordselt tugev kokutamine, mis päädib praktiliselt mikrofoni ees vaikimisega. Kahtlemata on selline defekt ühele kuninglikust soost isikule - kes peaks avalikkuse ees sageli esinema - väga ebamugav. Ning ühes raadiolevi pealetungiga peaks kõnevõime ja hääl üks tähtsamaid instrumente olema. Loomulikult otsib mees abi professionaalide käest, kes siis vastavalt tema suu kreeklaste kombel kuulikesi täis laovad või siis sigaretisuitsu kõri lõdvestamiseks soovitavad. Ent Alberti eneseuhkus ja sellega paaritatud ägedam meel lõpetavad kärmelt igasugused ilukõnetunnid.

Alberti abikaasa Elizabeth (Helena Bonham-Carter) ent pole mehe loobumisega nõus ja otsib viimaks abi vähem ortodokssetest kohtadest. Nõnda kohtub vaataja kõnedefektide ravija Lionel Loque'ga (Rush), kelle minevikku jääb muuhulgas äpardunud näitlejakarjäär. Mehe võtted, nagu mainitud, on eriskummalised, vilistades seejuures kuninglikule auastmele ja muudele klassikalistele ühiskonnastampidele. Vastumeelselt, ent lootusrikkalt alustades lähevad mehed siiski kiirelt tülli ja tunnid lakkavad taas. Mõni aeg hiljem aga hakkavad olud printside jaoks ühes kuninga (Gambon) surmaga kibedamaks minema. Troonile saab Alberti vanem vend, ent tema ajalooliselt täpselt esitatud predikament suunab troonile filmi peategelase. Mandril kogub tuure maailmasõda ning kuninga kõnevõime edukas rakendamine rahva moraali päästmiseks paistab üha olulisem.

Tarmukas monarh elu lõpusirgel.

Vestlesin Kuninga Kõne teemal sõpradega ja üks neist mainis oma murelikkust selle filmi ilmumise ajalise paiknemise osas. Ning tuleb tunnistada, et olen temaga mõnevõrra päri. Kui teos oleks kinodesse või muidu levisse lükatud kuu varem või paar kuud hiljem, siis ei oleks suus sellist juutide õliselt roiskuvat maitset. Ent antud puhul on tõesti tunda, kuivõrd akadeemia-maias turustajate mõttelaad olnud on. Ja see teadmine nõrgendab muidu head filmi, tervisliku paranoia raames.

Ootamatud teekülalised.

Sest tegelikult meeldis film mulle väga. Firth teeb loomulikult rolliga väga head tööd, ent toetatuna Rushi, Carteri ja teiste poolt: Pearce vend Edwardi rollis, Gambon majesteetliku kuningana, Spall Churchillina - on üldmulje teosest kordades parem. Kõigi osade summa on tõepoolest suurem kui nende enese väärtus. Kuigi filmi lõpp ei lähe juutide mõistes sellele kõige libedamale lahendusteele, on etteaste nauditav. Kindlasti mängib siin rolli minu enese lembus kuningriigi suhtes, ent ei pea selle toonitamist liiga oluliseks. Kiiduväärt on kaameratöö ja rakursid, mis on valitud näitama mitte ainult tegelasi, vaid ka valitud lõiku neid ümbritsevast. Soovitan ära vaadata enne seda, kui mingeid kuldseid falloseid selle eest jagama hakatakse.

esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Shaolin Wooden Men (1976)

Kuna hiljaaegu lisandus minu sinikiirekollektsiooni Kung Fu Panda plaat, siis meenutasin väheke enese jaoks legendaarsemaid kung fu filme. Ühe põnevama olen alati oma kollektsioonis alles hoidnud ning kui maailm vahest valusaks hakkab muutuma, ikka välja võtnud ja uuesti üle vaadanud.

Shaolini meistrid palvusel.

Film algab unenäoga, kus peategelane Väike Tumm (Chan) heitleb kõigi koolkondade ehk siis võitlusstiilide meistritega ja võidab neid. Kuid unenäole järgneb ärkamine karmi reaalsusesse, kus poiss on vaid algaja ja seejuures mitte ka kõige etem õpilane Shaolini templis. Kuid motivatsioon paremaks saada on tugev, sest lapsena nägi peategelane oma isa mõrvamist maskeeritud kung fu meistri poolt. Soov vanema surma eest kätte maksta on nii tugev, et poiss kuni selle hetkeni ka vaikimisvande võtnud on. Ning kuni filmi viimase veerandini ongi tegelane vait. Tasahilju jääb nooruk silma erinevatele meistritele, kes oma teadmistega peategelase arengule kaasa aitavad. Pealekauba on templi keldris hirmsasti karva kasvanud vangistatud meister, keda peategelane toitmas käib. Vastutasuks õpetab mees eriti julmi võitluskunste. Kuid päevavalges ja maapinnal õpib poiss kung fu leebemat poolt, kuidas ennast kaitsta ja seda, et võitluskunsti eesmärk pole mitte kättemaks ja tapahimu, vaid enesekaitse ja oma keha eest hoolt kandmine. Kui õpingud lõpetatud, läbib Väike Tumm edukalt puust ehitatud automaatiliste võitlusnukkude kadalipu. Siit edasi läheb poiss oma kättemaksurada edasi, otsides taga oma isa tapjat ja rakendades seejuures kõike õpitut. Lõpulahingus tuleb tal proovile panna kogu õpitu, ent tõelise võitluskunstide järgijana ei ole tema see, kes surmava löögiga võitluse lõpetaks.

Legendaarses puust sõdalaste koridoris.

Ärge arvake, et Shaolin Wooden Men on aasia kino tippteos või isegi soovituslik materjal vaatamise jaoks kergemal hetkel. Minu jaoks omab teos lihtsalt sentimentaalset kvaliteeti, jäädes hiinlaste kinokunsti sellesse perioodi, kui igaüks püüdis leida uut Bruce Lee'd. Kuigi Jackie Chan kunagi päriselt kadunud suurmeistri kingadesse ei mahtunud, võeti ta vaatajaskonna poolt siiski omaks. Ja mida aeg edasi, seda leebemini suhtun ma teose puudustesse, selle košmaarselt halba ingliskeelsesse dialoogi ja paljudesse pisivigadesse. Ometi, hoolimata kõigist neist puudustest on siin filmis nii mõnigi geniaalne kaader, paaritatuna traditsiooniliselt hea muusikataustaga. Põnev on jälgida sedagi, et Chani koreograafia ja võtted kohati perfektsuseni lihvitud on. Kel huvi kung fu paremiku vastu, heitke pilk parem Fist of Legend, Drunken Master, Enter the Dragon või Iron Monkey poole. Kuigi olen täheldanud, et paljudel tänapäeva noortel puudub sootuks suutlikkus neid - sageli koormavaid, pikale venitatud - filme vaadata, leidub ka neid, kes oma lemmikud kiiremini ja põhjalikumalt välja valivad. Päris kindlasti ei ole teema oma füüsilise ja maailmavaatelise kaugusega paljudele kohalikele vastuvõetav.

The Green Hornet (2011)

Nii palju, kui minule teada on, ei ole Roheline Vapsik siin riigis kunagi populaarne ega isegi tuntud tegelane olnud. Ajaloo prügikastis sorides võib selle - pigem reaalsuses põhineva - kangelase esimese ilmumise möödunud sajandi kolmekümnendatesse rihtida. Lugu algas kuuldemänguna ning alles hiljem kulges sealt edasi kirjandusse, televisiooni ja nüüd siis viimaks ka kinolinale. Oh jah.

Mõttetu.

Film algab lootust andva helitausta ja eellooga. Nooruke Britt Reid viiakse pärast käsikähmlust kooliõues oma isa juurde. Papa on ajalehe The Daily Sentinel omanik ning edukas, pojast kaugenenud töönarkomaan. Hoolsam kuulaja paneb filmi esimeste minutite jooksul tähele, et peategelase isal selged põhimõtted ja arusaam moraalist on. Kiirelt tulistub aeg kahekümne aasta võrra tulevikku, suhtelisse tänapäeva ja vaataja leiab eest täiskasvanud Britti (Rogen), kellest on saanud lõtvade elukommetega ebameeldiv nälkjas. Mehehakatise maailma aga raputab isa ootamatu surm, misjärel kogu maine varandus pojale jääb. Britt koondab enamuse isa endisest teenijaskonnast, kuid palkab siis tagasi kummalise Kato (Chou), kes üsna imeliku kombinatsioonina barista ja mehaaniku ameteid peab. Mehed tõmbavad ennast kallite jookidega sodiks ja Britt leiab, et vääriline tegu kadunud isa vastu põlguse üles näitamiseks on tema hauale püstitatud monumendil pea maha lõigata (hmm). Läheb asi kuidas läheb, ent peale kuju dekapitatsiooni ristub peategelaste tee kurikaeltega. Nüüd tuleb ilmsiks, et Kato üheksa oma ameti hulgas ka võitmatu löömamees on. Kriminaalne element pekstakse sodiks ja kangelaslikud vandaalid pagevad kordnike eest. Absurdsilähedase deduktsiooni tulemusena jõuab Britt välja selleni, et hakata ise kurjategijaks (of course!), ent siis säherduse kriminaalse loori tagant kurjamite üle omakohut mõista. Kuna aga peategelane totaalne kretiin paistab olevat (seejuures ohtlik iseendale ja kõigele, mis teda ümbritseb), siis võetakse planeerimisosakonda abiks Lenore (Diaz), kriminoloog-sekretär, kellele antakse ülesandeks vapsiku edasisi tegevusi ennetavalt ennustada ja defineerida. Neiu teadmata aga kasutatakse neid prognoose sigatsemiste korda saatmiseks. Loomulikult susiseb neiu ja idioodipaari vahel leige armastuskolmnurk. Ning nii need hälvikud hõbedasel ekraanil ~120 minutit taidlevad. Mistahes jutustusega pole siin midagi pistmist, ent kel huvi selle kohmaka ja nurgelise loo pisinüansse teada saada, seadku sammud lähimasse vastikusse kinosaali.

Ebavajalik.

Keeruline on sõnadesse panna, kuivõrd pettunud selles soperdises olen. Kuid eks püüan nüüd siis ükshaaval lahti harutada, kust suurimad vastumeelsused pärinevad. Esmalt mõne lausega näitlejatest. Kolossaalseima pettumuse valmistab peaosas üles astuv Rogen. Selle juudipoisi näitlemisoskus piirdub tobedalt irvitamisega. Iga kord, kui mees selles teoses suu avab, tekib soov kõrvad tihedasti kätega katta. Isegi kõige emotsionaalsemad tekstiread toimetatakse tema poolt kohale ennast kiviks suitsetanud või süstinud idioodi mannerismidega. Mingit juttu ei saa olla näitlemisest, sest seda siin lihtsalt ei ole. Isegi kui tegelaskuju paberil säherduse pooleldi keigarliku antikangelasena näib, hävitab Rogeni klistiirine esitus ja pröökamine selle vähese, mis Britti meeldivamaks võiks muuta. Tõenäoliselt oleks pädev toetavate näitlejate kaader suuteline seda koledust abistama ja varjama, ent mitte selles filmis.

Kato rollis astub üles Jay Chou. Kui lugejatel nüüd vastavalt üks või teine või mõlemad kulmud pisut kõrgemale tõusid, siis karta pole midagi: selle härra nimi ei peaks mingil juhul tuttav olema. Mida sügavamale interveebidesse ma teabe järele sukeldusin, seda rohkem hakkas mulle koitma tundmus, et see mees on Taiwani Justin Timberlake. Kasutan siinkohal võimalust ja räägin väikese loo ühest filmist, mida kord kinos vaatama sattusin. Too teos, kus ka nimetatud värdlaulik üles astus, oli nii igav, et ma poole pealt magama jäin. Kui ma lõpule lähenedes toibusin, vehkis mingi neeger ekraanil leegiheitjaga. Ning korraks tekkis hirm, et olen ennast mingi järgmise linateose seanssi sisse maganud. Igatahes, Chou on umbes sama pädev näitleja kui ahven on tuumareaktor. Kogu esitus on kare, kohati tobedalt ehk siis sageli lihtsalt kannatamatu. Inglise keelega on mehel samuti probleeme, ent see oli ka originaalse Kato tunnusmärk. Samas ei tohiks ühelt lauljalt ikka niivõrd näitlemisoskust loota. Et siis see fiasko võiduka lõpuni välja pidada, on ekraanil Diaz. Inimene, kelle puhul ei tohiks rääkida näitlemisoskusest, sest selle preili puhul ei võimalda isegi geneetiline manipulatsioon näitlemisoskuse esiletoomist. Mis on aga veelgi hirmuäratavam: Diazist jääb mulje, nagu oleks ta pidevalt pilves või siis on plastiline kirurg näonaha liialt pingule tõmmanud ja nüüd ei ole temakesel enam võimalik oma grotesksest grimassist põgeneda. Valus on kuulata seda närvilist visklemist ja taluda neid sihituid, ebanaljakaid lausejuppe.

Sisutu.

Oluline on teada, et vapsik oli superkangelane juba enne nahkhiirt. Ning mida rohkem mul pea selle üle mõeldes valutama hakkab, seda vastakamaid tundeid tekitab minus see teos ja tõdemus, kui sügavale pärasoolde on need juudid suutnud selle frantsiisi keerata. Kogu dialoog on kirjutatud nagu halb Tom Greeni komöödia. Esitus, millega seda koomikat lavale toimetatakse, on kohutav. Terves filmis on üks hea nali. Üksainus! Kujutage nüüd ette, et ma hoian oma töntsi rasvunud nimetissõrme lugejal näos ja karjun seda üheainsa nalja teemat neile näkku. Ning kas teate, milles see nali seisneb? Selles, et Rogeni tegelaskuju - peategelane - on üksteist päeva järjest teadvuseta olekus. Kui halb saab üks film veel olla, kui selline etüüd on selle kõrghetkeks? Päris halb. Probleeme on veel. Kato on geniaalne mehaanik või siis poole kohaga hull teadlane, ent kuidas on tal võimalik kurat teab kust kolm autot põhimõtteliselt eimillestki välja tõmmata? Saan aru, et loogika ei ole just kõigi keskpäraste filmide tugevaim aspekt, ent kui totrustega lagedale tulla, miks siis mitte olla originaalne: Kato oleks võinud sama ajaga näiteks lennukikandja või ajamasina ehitada. Valusat jaburust on ekraanil enam kui küll ja ma ei ole isegi jõudnud veel kurjamite juurde. Tigedik, keda mingil hetkel oleks pidanud mängima meie aja suurepäraselt halb näitleja Cage (ent lõpuks mängib seda mingi suvaline habemik), on imelikult kokku pandud amalgaam Ritchie briti gängsterkomöödiatest ja läbinisti mõttetutest pättidest.

Unustatav.

Lõppude lõpuks leidsin endid olukorrast, kus polnud vähimatki soovi kõnealust filmi lõpuni vaadata. Iga dialoogijupp muutus väljakannatamatult ebameeldivaks, soov ekraanil veiklevatele tegelastele taburetiga näkku valada valdas meeli. Emotsioonitus ja tobenaljakus võtsid sedavõrd hingematvalt maad, et iga normaalne inimene nutma hakkaks. Tegelikult kulus mul selle arvustuse kirjutamiseks tarbetult palju aega, sest iga kord, kui ma selle teose peale mõtlemisele naasesin, tekitas see minus stressi. Selleks, et endid viimaks kokku võtta ja see agoonia lõpetada, toppisin kodus oma Batman Begins sinikiire plaadimängijasse ja nautisin seda, kuidas isegi napilt üle keskmise hea superkangelasefilm toimida suudab (hoolimata Katie Holmes'i saientoloogilistest sabotaažikatsetest). Alati tekib soov mõelda, et kino areng on jõudnud piisavalt kaugele, et kvaliteetsetest brändidest mitte totaalset sõnnikut teha, ent säherdused teosed kinolinal, nagu seda on vapsik, toovad lõpuks kolinal tagasi maapinnale.

kolmapäev, 19. jaanuar 2011

MG Gundam Unicorn Ver. Ka Titanium Finish

2009. aastal kinkisid kaks head sõpra mulle sünnipäevaks ühe väga erilise ja tänaseks totaalseks harulduseks muutunud mudeli (omades suuremates poodides vastavalt laoseisusid discontinued või siis long sold out). Kingiks oli sama aasta esimeses pooles ilmunud Master Grade RX-0 (ehk siis mõõtkavas 1/100), millele oli lisatud spetsiaalne pinnatöötlus. Sellest hiljem pikemalt. Peale pinnatöötluse kohutas mudeli juures ka selle peaaegu hullumeelne transformatsiooniskeem, millele võrdväärset minu teada gunpla maailmas ei eksisteeri. Oluline on teada, et mudel nägi ilmavalgust enne praegu pooleli olevat animeseeriat, ehk siis põhines raamatul. Masinate disaini eest oli vastutav legendaarne Katoki (tema perekonnanime esimesed kaks tähte ongi mudeli nimes olev Ver. Ka tähis). Üldiselt on selle mehe stiil mulle alati väga sümpaatne olnud, kuidagi on tema disainitud mudelid sageli graatsilisemad ja aerodünaamilisemad. Ükssarv ei ole muidugi mingi erand ses suhtes.

Prototüüp.

Lõppenud aastal tellisin enesele viimaks ka ükssarve paarilise, MSN-06S Sinanju. Ning et asi veelgi sümmeetrilisem oleks, valisin ka Sinanju puhul spetsiaalse pinnatöötlusega versiooni. Võtsin nendele hirmsasti läikivatele mudelitele lähenemiseks pikalt hoogu ja ehitasin vahepeal oma Titanit edasi. Kuid tasahilju hakkas Titan oma rabedusega ebameeldivaks muutuma ning selle eest pagemiseks otsustasin gunpla-menüüd muuta. Tõstsin mõlemad hõbedastes karpides olevad ükssarve seeria esindajad voodi peale ja vaatasin neid mõnda aega. Lõpuks sai otsustavaks argumendiks see, et Sinanju karp circa poolteist korda suurem ja raskem on. Seega valisin ehitamiseks RX-0. Ning panin enese jaoks paika spetsiaalsed töötingimused. Esmalt: mitte kunagi ehitada järjest rohkem kui kaks tundi. Teiseks, läheneda ehitamisele ainult siis, kui vaim terav ja näpud värsked on. Seega ei saa olla juttu mudeli ehitamisest pärast trenni, liigse väsimusega ega muudes ebameeldivates oludes. Ning kolmandaks otsustasin alustada ehitamist nii aeglase tempoga, et kvaliteet selle võrra kuidagi kannatada ei saaks. Viimase kohta veel nii palju, et kogen sageli n-ö one-more-part efekti (umbes nagu tsivilisatsioonimängudes veel-üks-käik või sõjakunstiilmas veel-üks-quest). Püüan seda pigem vältida, sest sellisel fenomenil on detrimentaalne efekt minu muule elule.

Stseen animatsioonist.

Ükssarv on kombinatsioon kahest maailmast. Ühelt poolt kammitsetud ja minimalistlik, teisalt pöörane ja võitmatu ja transformeerub igaveseks lahmakaks. Transformatsioon, mis teeb silmad ette nii mõnelegi Macross mudelile, paljastab valge pealispinna all peidus oleva psycho frame'i, mis on erkpunast värvi. Samas on seni ehitatu disain sedavõrd geniaalne, et kui viimaks manuaali lõppu lappasin ja hakkasin vaatama, kuidas transformatsioon aset leiab, sõitis katus suhteliselt pealt ära. Ehk siis, suutlikkus ühendada selles mudelis funktsionaalsus väljanägemisega - tõsimeeli fenomenaalne.

Ükssarv kuivdokis.

Ent kõik ei ole siiski ainult roosinupud ja mannavaht. Olles näinud, millised jäljed jäävad ka ülima ettevaatlikuse korral alles kinnituskohtade eemaldamisel, oli esimene soov netist tavalise, valge plastmassiga master grade RX-0 tellida. Ehk siis: titaanium-viimistlusega on mitu probleemi. Esmalt: sellega katmise meetod ei ole ühtlane. Nii palju, kui minule teada on, toimub komponentide raamide katmine selle materjaliga piserduse teel ning kahjuks ei ole see masstootmise puhul eriti põhjalik. Seega näeb paljudes kohtades, eriti pisemate või siis sügavamate osakeste juures selle piserduse jälgi. Kohati jäävad need jäljed ehitamise juures ka väga teravasti silma. Ning siit tuleb veel kaks probleemi. Esiteks on pinnaviimistluse materjal kooriku moodi, mis tähendab selle lagunemist ja küljest pudenemist. Panin tähele, et raamide kätte võtmisel teravamad nurgad juba oma tegelikku palet hakkasid näitama. Rääkimata siis terava modelleerijanoaga liigselt agar olles. Ning veel midagi - töödeldud plastik ei ole originaalis valge. Eeldaksin, et valge plastik oleks kõige mõistlikum - säästes ehitajate närve ja valge pole ka teab kui keeruline masstootmismaterjal. Selle asemel jääb tunne, et töödeldud pinna all on pigem kollakas-läbipaistev plastik või siis midagi tumedamat. Huvi korral võtan kätte ja kraabin natuke raami kasutamata osade pealt seda kihti maha ja saan siis parema ülevaate. Ja veel üks asi. Mistahes pinnatöötlust saab alati omade värvide ja lakkidega parandada ja kõpitseda? Sugugi mitte. Nõnda nimetatud titaanium on selle mudeli puhul midagi munakoore ja pärlmutri vahepealset, omades seejuures väga peene teraga lakitud pinna omadusi. Minu teadmised keemiast ja värvidest ei ole selle mudeli jaoks veel piisaval tasemel, värvipottidest enestest rääkimata. Seega tekivad ehitamise käigus paratamatult koledad tumedad laigud. Olgugi, et paljud komponendid oma puutekohti raamidega osavalt peita oskavad, on siin mõned sellised, kus need alati ja igavesti silma alla jäävad. Võiks siis ju nimetada, et tegu on lahingkahjustuste või muu taolisega, aga ükski faux vigastus ei ole nii sümmeetriline või sellise spetsiaalse kujuga. Ent nüüd töödeldud pindadest edasi minnes: ülejäänud plastik selles mudelis (mida on kokku circa 4-5 erinevat tüüpi), on väga heade omadustega. Hallid alumise raami osad on meeldivalt pehmest ja stressivabast plastikust, neist saab lõikevead kergesti n-ö välja masseerida ja viisakalt ümber käies ei pea isegi viilide järele kätt sirutama. Läbipaistev punane psycho frame on väga toreda tooniga, olles vastavates valgustingimustes vastavalt erkroosa või teistes siis näiteks oranžika kumaga. Ning kuna enamus sisemise punase raami komponente jääb varjatuks, siis on nende lõikevigade varjamisega ka lihtsam toime tulla.

Ehituspraak kaelusel ja õlgadel.

Raske on ennustada, kui kaua aega mul selle mudeliga veel edasi kulub. Nagu kirjeldasin, lähenen metoodiliselt ja rahulikult, ei tärista ega torma. Siiski vaevab mind pikemas perspektiivis kahtlus, et liiga palju tuleb töösse praaki ja viimaks sirutan käe ikkagi tavalise plastikuga mudeli tellimise järele (Ka või siis tavalise, kui neil mingit erilist vahet üldse on). Respekt neile, kelle arvates selline värv ja tekstuur vääris masstootmist, ent antud puhul jääb siiski üle vinguda, et kui ei olda suutelised ühenduskohti eranditult silma alt mudeli sisemusse liigutama, siis on selline piserdamine mahavisatud ettevõtmine.

Lõikehaavad luugi alaosas ja õlgadel.

Nüüd, kui vähe pikemalt järele mõelda, on selliste mudelite kinkimine mulle pigem karuteene. Ilmselgelt tahavad mu sõbrad mind hulluks ajada, et siis need vähesed töötavad siseorganid alabasterfiguriinide eest leedu allilmale müüa.

teisipäev, 18. jaanuar 2011

The Company Men (2011)

Majanduslangus, töökaotus, sellest tulenev depressioon ja hakkama ehk siis mitte hakkama saamine on varemgi ajaveebist läbi käinud. Kes tahab, läheb loeb Up in the Air arvustust möödunud aasta jaanuarist. The Company Men ehk siis Firmamehed tuleb oma vinguva halamisega kinolinale küll natuke hilja, ent samas ei oleks see kriisi teadvustatud haripunktis samuti oma imala sõnumiga kellelegi inspiratsiooniks olnud.

Pilguheit kaunisse tulevikku.

Bobby Walker (Affleck) on eduka firma edumeelne vaheastme juhataja, kes kenasti aastas üle saja tuhande dollari teenib ning sellega oma perekonda, maja, autosid ja palju muud rõõmsasti üleval peab. Ent majandus on vääramatus vabalanguses, ettevõte kaotab kliente ning et seda sisemiselt tasa teha, harvendatakse karmide kääridega töötajate ridu. Loomulikult jõuab kiiresti kätte peategelase kord oma kola pappkasti laduda ning endale uut ametit otsima hakata. Töllerdis Affleck etleb seda traagilist eluetappi märja kaltsu ilmekusega, hoides lihtsalt vahelduva eduga suu lahti või kinni. Mees suunatakse firma kuludega reorientatsiooni, kuid uue koha leidmine (ja ka otsimine) kulgeb vaevaliselt. Esmalt ei ole koerakoonlane nõus oma hiiglaslikust palganumbrist loobuma, solvates potentsiaalseid tööpakkujaid rõvedalt kui talle madalamat palka või vähem vastutust pakutakse. Abikaasa vend (Kostner) pakub Bobby'le tööd oma ehitusfirmas, millele peategelane aga samuti ülbelt ei ütleb. Tasahilju hakkavad säästud aga otsa saama, sportauto tuleb ära anda ja kui asjad viimaks eriti hulluks lähevad, vanemate majja kolida. Mõistliku sisuarenduse asemel läheb Bobby viimaks ikkagi pakutud ehitusele tsementi segama ja soojendust seina lööma, taasavastab kontakti oma lastega, muutub näiliselt paremaks inimeseks ja muud imalat.

Kivinäod tõtt vaatamas.

Miks mina seda filmi sootuks vaatama hakkasin, ei olnud mitte peategelane oma nõmedustega, vaid Tommy Lee Jones ja Chris Cooper. Need mehed on selle filmi raskekahurvägi, kuigi seda kahjuks eriti kaugele välja pole paista. Mõlemad mehed on samuti juhatajate positsioonidel, Lee seejuures veel eriti soodsas kohas. Mõni aeg jutustuse kulgedes tehakse needki mehed kohtade pealt lahti. Eks mõlemad reageerivad juhtunule omal moel, Cooper vaatab pudelipõhja ja püüab ikka endale uut kohta leida, kuid tema puhul hakkavad eluaastad juba takistuseks olema. Lee on oma optsioonide paketiga piisavalt hästi ära kindlustatud, et elu lõpuni kenasti ära elada, ent tunneb ennast pärast koondamist justkui reedetuna ja läheneb probleemile omast nurgast. Ja nii see lugu vaikselt susiseb. Cooper leiab olukorrale oma lahenduse, Lee oma. Affleck maigutab niisama kuivale jäänud kala kombel.

Lootusetult tihe konkurss.

The Company Men tulistab oma välja mõeldud sihtmärgist päris kaugelt mööda, üleliia positiivne lõpp ja totter rolli täitmine Afflecki poolt hävitavad viimsegi raasu filmi tõsiseltvõetavast palgest. Kahtlemata on tarvis surutise käes kannatavaid ameeriklasi kuidagi poputada, aga sellise läige tootega seda nüüd küll poleks tarvis teha. Võimalusel vältida.

neljapäev, 13. jaanuar 2011

Season of the Witch (2011)

Kes minu lämisemist hoolsamalt jälgivad, teavad, et ootasin seda käkki suure huviga. Nüüd, kui avanes võimalus teos ära näha, ei veetnud eriti pikalt aega. Et sissejuhatav lõik ikka üle kahe lause pikk oleks, hakkasin mõtlema selle üle, mis Cage'i karjääriga toimumas on. Kuigi paljud lahterdaks mehe juba kusagile Dudikoffi ehk siis Bronsoni või Seagali kilda, meenutab tema minule siiski rohkem Christopher Lamberti. Too prantslane alustas samuti põnevates teostes ja siis aega-mööda kaotas mistahes kriitilise suhtumise ja hakkas osalema nii koledates filmides, et neist valju häälega rääkidagi ei söanda.

Oh dear, we've stumbled onto the story.

Pärast põgusat eellugu näidatakse vaatajale kahte maailma kõige tublimat ristirüütlit (otse loomulikult), kes ilmselgelt oleks suutelised sadu miljoneid inimesi tapma, kui käsi vahepeal ära ei väsiks. Rüütlid on Behmen (Cage) ja Felson (Perlman) ning kui esimesel viimaks lahingumöllus õnnestub süüta naisterahvas läbi torgata, tõstab pead südametunnistus ja mehed keeravad pühale võitlusele selja. Mõni aeg hiljem naasevad nad Inglismaale, kus parasjagu katk valimatult elanikkonda harvendab. Püüdes desertööridena oma isikuid varjata jäävad mehed siiski põhimõtteliselt kohe vahele ja lõpetavad vangikongis. Pooleldi ultimaatumina, pooleldi vabatahtlikult antakse endistele rüütlitele ülesanne eskortida nõiduse kahtlusega tütarlaps kaugesse kloostrisse, kus tema üle kohut mõistetaks ja süü tuvastamise korral vastavaid puhastusriituseid läbi viidaks. Tütarlast süüdistatakse katkuepideemias, millesse ka valitseja (Lee) parasjagu koolemas on. Peale nõia ja hobuste ühinevad killavooriga veel vähem olulised tegelased, kes mõõga, kes pühade tekstide toel peavad rüütlitele abiks olema. Suuremat müstikat korraldama ei hakata, üsna selgesti võib mõista, et keskmine tavapärane tütarlaps ikka ei tohiks osata endast kaks korda suuremaid mehi ringi pillutada, hunte deemoniteks muuta ja samal ajal süütut nägu teha. Kaaskond hakkab kiirelt harvemaks muutuma ning sihtmärgini jõuab vaid käputäis ellujäänuid. Alles kloostri seinte vahel saab ilmsiks, mis sorti kurjusega meestel päriselt rinda tuleb pista.

Pole haigust, mida aadri laskmisega ravida ei saaks.

Nõia Hooaeg lihtsalt ei ole hea film (kodumaises levis on filmi nimi tõlgitud kui Musta Nõia Aasta). Tegelased toovad ekraanile praktiliselt olematu draama, jutustus on labiilne ja läbinähtav. Olgugi, et ma siin lõppu lahti rääkima ei hakanud, pole seda kuigi keeruline ise välja mõelda. Samas ei püütagi vaatajat millegagi üllatada, müstikat ei ole, nõiad ja muud kodukäijad on selles maailmas nii tavalised, et keegi sellest suuremat ei hooli. Ning kuna see tehakse juba filmi esimestel minutitel jäävalt selgeks, siis kaotab ülejäänud vaatamine suurema osa oma mõttest. Kogu dialoog, suhted tegelaste vahel, nägude tegemine ja taplused panevad pidevalt haigutama ja kui poleks filmi nii pikalt oodanud, oleksin võinud selle poole pealt kinni panna ja unustada. Eriefektid on puised ja äratuntavalt CGI, massiivsed lahingustseenid omakorda nii kramplikud, justkui oleks neid filmitud maailma kõige kitsamas helistuudios. Ainsana võib kiitust avaldada mädapaisete grimmile ja kohati põnevate kostüümide jadale, kuigi ka see oma uudsuse kiirelt kaotab. Keeruline on teha ajastule kohast lugu, kui tegijate arvates on keskaja ainus definitsioon see, et kõik on kogu aeg hirmus mudased.

Vanad mehed tahavad koju.

Peale Lee pole filmis tegelikult ühtegi päris näitlejat (ja tedagi on siin filmis põhimõtteliselt kaks minutit). Cage'i näoilmed on äravahetamiseni sarnased, seega pole vahet, kas ta kannatab elu suurima ängi või kõhugaaside käes. Perlman hoiab vähemalt kaadris olles oma silmad rohkem avali. Kogu esitus on emotsioonitu, need tundmatud kolmanda järgu telenäitlejad, kes teistes osades üles astuvad, ei vääri selle etlemise eest isegi nime mainimist. Nii palju, kui interveebidest kättesaadavat uskuda, sai käsikiri paberile juba kümne aasta eest. Samas mäletan kusagilt neid uudisnoppeid, et film pärast esmaseid testnäitamisi sootuks ümber lõigati. Samas, oleks liig oodata enamat lavastajalt, kelle karjääri kõrghetkeks on neegerlauljatari muusikavideo.

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

American Psycho (2000)

Mõne aja eest pistsin oma American Psycho sinikiireplaadi masinasse, et kuulata ära tegijate kommentaaridega heliriba. Kuigi sealt üldiselt midagi eriti põnevat ei koorunud, jäid paar lauset kõrva pidama ja nii kaevasin väheke interveebides selle filmi tegemiste kohta. Leiud olid põnevad, aga sellest hiljem.

Nendele, kes mind paremini teavad, mäletavad ehk minu tausta eriti just Palahniuki raamatute osas. Kui veel täpsem olla, siis tegelikult said Ellise ja Palahniuki esiteosed praktiliselt kõrvuti läbi töötatud - olgugi, et nende tegeliku ilmumise vahele pikem periood jäi (American Psycho 1991, Fight Club 1996). Kui lugejaskonnas on kedagi, kes kummagi autori tööga tuttav ei kipu olema, siis võib arvestada, et sarnasusi nende vahel on mitmeid. Mõlemad autorid on mingil ajahetkel apelleerinud oma kirjutistes enim šokiväärtusele, seda kord õnnestunumalt, kord mitte. Ellisega läks muidugi nii nigelasti, et Psycho raamatuversioon näiteks Austraalias siiani väga range müügikorraldusega on. Palahniuki kirjanikukarjääri algusaegadest on sarnane lugu rääkida: tema esimene käsikiri raamatule Invisible Monsters lükati esiotsa sootuks tagasi. Alles siis, kui mees Fight Clubi (ütleme siis, et leebema) manuskriptiga letti tuli, loeti seda trükimustaks sobiva olema. Ning Invisible Monsters lubati trükki alles siis, kui esimene raamat juba lugejate poolehoiu oli võitnud. Väikest viisi revolutsioon šokiraamatute osas oli sündinud.

Silmade taga on tühjus nagu Tom Cruise'l.

Film ja raamat on kahjuks suuresti kaks eraldiseisvat isendit. Vaataja leiab eest peategelasena noore, rikka ja eduka noore Patrick Batemani, kelle elu poissmeheunelmat meenutab. Oluline on jõukus, välimus, äriinimeste aksessuaarid, kalleimad ja eksklusiivseimad restoranid. Vaataja saab kiirelt aru, et hoolitsetud pealispinna all kihiseb kurjus ning vähehaaval hakkab selle hullumeelne pale tegelikkusse kooruma. Siit tulebki filmi ja raamatu suurim erisus: raamatu kahes viimases kolmandikus keeratakse pöörasusele veel kaks korda õõvastavam vint peale, jutt käib juba väga graafilisest nekrofiiliast, halastamatust kurjusest ja korjuste tülgastavast väärkohtlemisest (ja mina väljendun veel pehmelt). Filmis jääb see kõik valdavalt olemata. Nii film kui raamat kohtlevad grotesksemaid situatsioone pooleldi ettekujutuse piiril olevatena. Seejuures tuleb see raamatul paremini esile.

Omal moel on American Psycho sarimõrvarifilm - täpselt nagu From Hell, Silence of the Lambs, Citizen X, Zodiac. Kuid selle tegelikkuse ja ettekujutuse piirimail pendeldava loo keskmes on ühiskonna suutmatus sarimõrvarit eduka ühiskonnakihi esindajana tõeks pidada. Selles päädib lõpeks ka kahtlus oleva ja olematu vahel. Kui keegi peale ilmselgelt häiritud indiviidi ei ole nõus midagi uskuma, kas see teeb usutava siis uskumatuks? Jällegi toodab raamat filmi kõrval seda reaalsust etemate vahenditega.

Kirgastavad terariistad.

Christian Bale ei olnud ammugi esimene valik Patrick Batemani rolli. Eriti pärast seda kadalippu, mille produktsioon läbis, ütlesid paljud tuttavad Bale'le, et peaosa vastu võtmine on karjääri mõistes enesetapp. Ent kui uskuda meest ennast, siis väitis ta endid sellest pigem kiusu pärast tiivustust saanud olevat. Peatun kergelt sellel, mis oleks võinud filmiga toimuda. Praktiliselt kümme aastat enne filmi tegelikku valmimist müüdi õigused maha ning Ellis ise tahtis käsikirja kokku kirjutada, mõeldes seejuures peaossa Deppi, kes autorile kindlasti telest oli silma näinud. Depp oli samal ajal ametis Burtoni Käärkätega. Režii oleks läinud Gordonile (Re-animator), film oleks pidanud olema mustvalge ja raamatule nii tõetruu, kui vähegi võimalik. Seega kordades verisem, kui lõpptoode üheksa ja pool aastat hiljem. Plaanid kukkusid läbi ja mingi aeg hiljem kaaluti peaossa Brad Pitti ja režissööriks David Cronenbergi (!). Iseenesest oleks filmiajalugu eriti just selle koosluse läbi olnud väga erinev ja mina isiklikult oleks Cronenbergi töötlust enam näha tahtnud. Kuid ka teine koosseis lagunes koost erimeelsuste ja muude identifitseerimatute probleemide tõttu. Ning ligemale kaheksa aastat hiljem asus lavastajatoolile Mary Harron (tõtt öeldes mõttetu telememm), kelle jaoks see film sai tegelikult karjääri kõrghetkeks. Nii palju, kui tema juttu kuulata kannatab, oli rõhk pigem autentsetel kostüümidel kui et olustikul ja tegelastel. Kuna projekt oli juba nii kaua vindunud, kästi stuudio poolt filmi veel vähemalt kaks tuntud nimega osatäitjat (Bale oli hoolimata oma tegusast resümeest siiski vaid ebaõnnestunud Jeesus). Sedasi said pardale Dafoe ja Witherspoon, esimene neist kandis oma rolli edukalt välja.

This is not an exit.

Kuigi film on parematel päevadel üle keskmise kvaliteetne meelelahutus, ei küündi see kunagi paremiku hulka. Nii palju, kui selles on autentset ajastu kuvandit, hoomamatut vägivalda ja pimestavat eitust ühiskonna poolt, jääb alati üle ainult ette kujutada, mida oleks pädevam meeskond kaamera taga olnud suuteline lindile talletama. Antud juhul jääb see siin kasutamata võimaluseks, mis paratamatult paljude jaoks võttis ära ka isu materjali uuesti kinolinal töötlema asuda.