Alternating Wallpaper

pühapäev, 18. detsember 2011

Ühe Filmiarvustuse Anatoomia

Ajaveebi pikemalt lugenud teavad, et minu filmiarvustused järgivad kindlat struktuuri ja on seega loetavad valikulise lähenemise alusel. Ehk siis, kes teab, see oskab soovitud informatsiooni kätte saada kergemini kui teised. Olles oma elus kord juba sellisel asjade lahtikirjutamise ja aastalõpu, kokkuvõtete tegemise, aruandmise ja pasalennutamise lainel, kirjutan sellesinase postituse valmis ja loodetavasti on sellest lugejatele nii olemasolevate kui ka tulevaste artiklite lugemisel abi.

Iga filmiarvustuse esimene lõik ehk siis osa on sissejuhatav ja tausta lahti rääkiv üldine või spetsiifiline lämin. See võib alata kirjutaja klassikalisest melanhooliast või siis kirjeldada seda, miks autor on just nimelt sellest filmist kirjutamise ette võtnud. Suure tõenäosusega on seal alati mingi eellugu olemas. Tuleb ära nimetada, et tegelikult kirjutan ma filmide kohta üha vähem: tegelik teoste ära vaatamise number on kordades suurem sellest, mis ajaveebi lehtedele välja jõuab. Kurb on nentida, et väga paljud oodatud ja kiidetud filmid ei vääri klaviatuuri näppu võtmist, sest nende sisuks on labiilne ja toores siirupine ollus. Ning kes tahaks millegi taolise kohta lugeda? Palju on filme, mille vaatamine on ette võetud kindlate näitlejate, režissööride või muude osalejate tõttu. Lemmiknäitlejaid võin loetleda päris mitmeid, osa neist on senini tegevad ja seega tuleb nende nimega materjali ikka juurde. Kahtlemata on üheks vaatamiskriteeriumiks žanr. Olen jätkuvalt meelt, et ulme pole oma haripunkti veel saavutanud, kuigi selle üle annaks eraldi paar lehekülge iseendagagi maha vaielda. Ajalooline draama ja ajastu olude kirjeldus on samamoodi hinnas. Koomiksifilmid kukuvad kusagile ulme ja fantaasia vahele. Eraldi vaatamiste hulka võib liigitada need filmid, mis osutuvad absoluutseks pettumuseks: kui ma millegi taolise arvustamise olen ette võtnud, siis on selle sisu kas lihtsalt täis vihkamist või siis püüab seda ogarust huumori võtmes lahti seletada. Kord õnnestunumalt, kord vähem. Iga arvustuse esimene lõik püüabki paika panna just need jooned, miks see või teine vaatamine ette sai võetud. Kui eellugu kipub pikemaks, siis võib juhtuda, et sissejuhatus kukub kahte lõiku laiali.

Teise osa eesmärk on pakkuda filmi kohta kas põhjalik või siis piisavalt informatiivne sisu kirjeldus. Siia läheb enamasti kirja olulisemate tegelaste nimistu või nende põgus lahkamine. Siia läheb kirja filmi jutustuse kirjeldus. Kvaliteetsete filmide puhul hoidun ma teadlikult erinevate nüansside lahti rääkimisest (v.a ka keskmisele filmivaatajale juba läbi treilerite või reklaamide teada olev, enam-vähem Tronis arvuti sisse minemine vms). Kuna filmi meedium töötab üllatuse pealt, siis ei taha ma lugejat sellest röövida. Kui film pakub keerdkäike või vaipade alt tõmbamisi, siis lasen ma vaatajal neid ise kogeda. Kuid sellele on erandeid. Kui film, mille kohta ma kirjutan, on nii halb või siis kujutab enesest sedavõrd kosmilist pettumist, siis kirjutan ma endid tagasi hoidmata sisu kohta nii palju, kui soovi on. Kuid sisukirjelduse tegelik eesmärk on välja tuua kas konflikti tuum või siis see, mille ümber filmi on püütud üles ehitada - ehk siis mille ümber film ise kui taoline elab ja areneb. Siia võib minna kirja ka tühi-tähi analüüs või sõnade ritta seadmine muusika ehk siis efektide kohta, aga ilmselt mitte sõnagi sügavamast analüüsist. Teise osa pikkus on vastavalt filmi sisule või siis sellest tulenevale põnevusele... ütleme, vähemalt üks lõik, aga sageli enam.

Ning sedasi on viimase osana iga arvustuse juures kolmas osa ehk sektsioon. Selle sisuks on autori analüüs nii terve filmi kui ka näitlejate tasemel. Siia läheb kirja kõik, mis jäi kripeldama, mis oli meeldiv ja mis oli ebameeldiv. Kui film on huvitav ja kvaliteetne, siis püüan selles osas enam lahata kõike seda, mis selle mainimisväärseks teeb. Kui film on mannetu ja näitlejad andetud, siis niimoodi ka kirja läheb. Selle osa viimane lause on enamasti soovitus, kas filmi tasub vaadata või siis mitte (seega näpunäide: kui tahate teada, kas film väärib üleüldse kinopiletit, plaati või mistahes kujul ära vaatamist, siis lugege viimane lause esimesena). Ning selline üks arvustus oma teksti poolest siis kipub olema.

Viimased aastad märgivad visalt kinokunsti kvaliteedi kukkumist. Liiga sageli on ekraanil hingetu, tühine materjal. Juba üle saja aasta on liikuv pilt inimkonnal olemas olnud, kuid iga mööduva aastaga jääb mulje, et antud meediumi haripunkt on ammu saavutatud ja sealt edasi liigutakse - sedavõrd inimlikult - laisa inertsiga tühisuse suunas. Kõik see uus tehnoloogia - IMAX, kolmas dimensioon, võimsam heli ja teravamad värvid, see kõik on sihitud nõrgemate meelte lämmatamisele, võimendades fakti, et ekraanil nähtu hingeline pool pea olematu on. Iga kord uusi filme vaadates tahaksin ma üllatuda, sooviks taas kord ühenduda nende tundmustega, mida filmilint kunagi esile oskas kutsuda. Ent vahest tundub seegi lootus lootusetuna. Õnneks on ajaloo pikkades koridorides veel hulganisti kvaliteetset materjali, mis veel ära vaatamist ootab.

teisipäev, 8. november 2011

In Time (2011)

Mõned aastad tagasi olin vandenõuteoreetikutega samal lainepikkusel ja lugesin meelsasti erinevatel teemadel. Nende hulka kuulusid tulnukad, salaseltsid, hiigelrotid metroodes, naeratavad mehed ööpimeduses, varjatud sõjaväebaasid Nevada kõrbes, maa-alused tunnelid ja pruunid presidendimarionetid. Eks seegi hobi tuleb ja läheb ühes sarimõrvarite ja muu taolisega, hooti. Erineva kurja ja koleda taga, mis maailmas sünnib, on ikka protojuut ja valgustatud peade kogu, kes varasid jagavad ja korraldavad sõdu. Ning juba palju aastaid on illuminaatidel pinnuks silmas üha kasvav inimkond maakera pinnal. Loogiline on, et kõiki ei saa püsivalt kontrollida, nende massimõrv on üks võimalus, steriliseerimine teine ja valikuline sündivuse korrigeerimine kolmas. Üle lombi on ühe kummalisevõitu monumendi peale kirja pandud, et optimaalne inimeste arv maal peaks olema viissada miljonit ja mitte enam. Kuidas selliste numbriteni jõuda? Kuuekümnendate lõpul ilmus ulmeromaan nimega Logan's Run, kus kõik inimesed vanuses 21 hukati (tehti filmiks aastal 1976, lähemas või kaugemas tulevikus on oodata remake'i). Käesoleva aasta film In Time töötab sarnasel teemal.

Iga minut on arvel.

Kujutage ette ühiskonda, kus 25. sünnipäeval inimese vananemine peatub. Iga inimene võib geneetilise töötluse tulemusena elada igavesti, kuid selleks on vaja raha, milleks on aeg. Igaühel on vasaku käe peal kell, mis armutult allapoole tiksub ja kui viimased sekundid maha jooksevad, ootab inimest kohene surm. Igal inimesel on pärast 25. aastat kella peal üks aasta. Aega saab juurde tööd tehes, ent valitsevad jõud võivad vajadusel elamiseks vajalike asjade hinda tõsta ja palka langetada. Nõnda on vaesemates rajoonides tänavad sillutatud surnukehadega, elatakse sõna otseses mõttes päevast päeva, aja jõuga ära võtmine on levinud ja surm on igaühe jaoks pidev meeldetuletus, kui oluline on asju kiirelt teha. Magamine on luksus, nagu ka söömine. Ning selles düstoopias näeb vaataja peategelast nimega Will Solace (Justin Timberlake), kes elab vaeselt, jõuab ühes oma emaga (Olivia Wilde) vaevu elamise eest maksta ja teenib elatist lihttöölisena vabrikukompleksis. Ühel päeval päästab õilishingeline kangelane gängsterite käest kohalikust baarist sinna eksinud rikkuri, kelle kella peal on üle 100 aasta. Mees kannab oma allesjäänud aja salamahti peategelase arvele ja seletab, et tegelikult on maailmas piisavalt aega kõigi inimeste jaoks ning et keegi ei peaks enne loomulikku surma otsa lõppema. Peategelane on sellest kõigest väga üllatunud, annab kiiremas korras kümme aastat oma heale sõbrale, kes ennast sellega surnuks joob. Samal ajal tõstetakse taas kord elamise hinda ja nõnda saab Willi ema surma, sest ta lihtsalt ei jaksa endale enam bussipiletit osta. Kangelane otsustab seepeale uurida, missugune näeb elu välja rikaste rajoonis. Siin kohtub vaataja kohalikku aja-impeeriumit juhtiva Philippe Weisi (Mad Menist tuttav Vincent Kartheiser) ja tema tütre Sylviaga (Amanda Seyfried). Noorte vahel lendab natuke sädemeid, aga säherdune klassidevaheline suhe ei ole mõeldud kestma. Üsna kiirelt saabuvad kohale selle düstoopilise ühiskonna korra- ehk ajavalvurid, eesotsas Raymond Leon (Cillian Murphy). Peategelase liigne aeg konfiskeeritakse, määrates viimane põhimõtteliselt surma. Nooruk põgeneb, haarab äsjaleitud kallima ühes ja nii nad sedasi filmi lõpuni seal ukerdavad.

Ajamagnaat Philippe Weis (Vincent Kartheiser), üks maailma tõenäoliselt surematuid.

In Time on raisatud võimalus teha väärikat sotsiaalulmet. Isegi kui terve filmi esimene kolmandik kulutatakse suhteliselt detailse ühiskonnamudeli lahti seletamise peale, siis viimased paarkümmend minutit mandub kogu koperdamine haigutama ajava Bonnie ja Clyde'i tasemele, pakkumata seejuures ei ajaloolise analoogiana kulminatsiooni ega muul moel lahendust. Näitlejatena on nii popstaar kui ka see suvaline lihatükk alla igasugust arvestust, Kartheiser ja Murphy on ainsad, kes mingitki draamamusklit pingutada oskavad. Filmi stiil ja lugu on andestamatult sarnased The Adjustment Bureau (2011, loe arvustust) tundele, isegi kostüümid ja pidev jooksmine on identsed. Ehk siis, nagu kord juba öeldud sai, käesolev film on huvitava ülesehitusega, aga lõpuks pettumust valmistav, identiteeditu jauramine. Justkui oleks filmi tegijad ise mingi hetk unustanud, mida nad tahtsid teha või mis suunas peaks käsikiri otsad kokku tõmbama. Ning säärast vinduvat, lakutud ilmega nurisünnitist ei saa mina kätt südamele pannes kellelegi soovitada.

esmaspäev, 7. november 2011

Conan the Barbarian (2011)

Mõned aastad tagasi tekitas põnevust uudis, et tulemas on uus Red Sonja film. Kellel vana Red Sonja (1985) nägemata, siis otseselt pole millestki ilma jäädud, too film oli pigem kämpi täis Brigitte Nielseni jalgade näitamine, mis tehti vana Conan the Barbarian (1982) ja teiste kaheksakümnendate esimese poole ogar-jaburate fantaasiafilmide kiiluvees. Too vesi oli koguni nii sogane, et isegi Arnold saadi Sonja kõrvale kampa, kahjuks küll mitte Conani nime all (mingitel segastel asjaoludel kandis ta seal filmis nime Kalidor, kuigi tegelaskuju oli üks ühele Howard'i oma). Uus Sonja film oleks võinud olla etem, sest asjade üle vaatas Robert Rodriguez ja nimiossa saadi sulnis Rose McGowan. Ent seda pehme tuumaga erootikat ei saatnud suuremat sorti edu, esmalt 2009. aastaks märgitud ilmumine lükkus nobedasti aasta hilisemaks ja siis kukkus kogu projekt taolisel kujul kolinal kokku. Robert läks oma teed, teised tegelased ja materjali omanikud vaatasid mujale. Peale paaril messil mängitud ülilühikese reklaamklipi ja paari karmiinpunaselt seksika posteri (selline ja selline) ei ole tollest kraamist midagi alles jäänud. Kuigi projekt vist kapitaalselt surnud ei ole ja jätkab oma eksisteerimist mingis filmilimbos, on McGowan sealt välja arvatud. Kurjad interveebikeeled teadsid rääkida, et kuulduste järgi pidi mingil määral kaasa lööma Megan Fox (uh) ja nüüd tahetakse peaossa tuntud biseksuaali Amber Heardi. Kas uus Red Sonja kunagi veel ekraanilinavalgust näeb - mine võta kinni. Aga Rose McGowan lükati võimaluse korral näitlema hoopis uude Conani filmi. Kuigi mina nägin tolle tagasihoidliku käki ära juba palju kuid tagasi, ei olnud toona soovi midagi kirjutada. Parandan selle vea nüüd.

Poeg ja isa üheskoos mõõka sepistamas. Kohustuslik terase karastumise analoogia.

Filmi avangus näeb vaataja noore Conani sündi otse lahinguväljal. Poisist kasvab tugev sõdalane ja tema isa Corin (Ron Perlman) õpetab ilma emata kasvanud noorukit nii terariistade kui ka nendest aru saamise osas. Vähemasti sel kombel proovitakse seda ekraanilt vaatajale selgeks teha. Kaugemal taustal on lugu surnumanajatest ja surnud kuningate luudest ehitatud maskist, mis annab selle kandjale jumaluse moodi jõu. Mingi eesrindlik nõid löödi kunagi selle pärast maha, mask lõhuti tükkideks ja peideti erinevate barbarite hõimude juurde. Nüüd siis on pahalane Khalar Zym (Stephen Lang) võtnud nõuks maski uuesti kokku ehitada ja sellega oma kadunud abikaasa (eelnevalt nimetatud nõid) ellu äratada. Seejuures jääb loomulikult ette peategelase küla. Juhtub mis juhtub, peategelase isa saab selle käigus otsa ühes kõigi teiste barbaritega, mask saab kokku liimitud ja Conan jääb ainsana ellu. Seda, mis järgnevad aastad juhtub, pole teada, aga ilmselt käib peategelane barbar mööda ilma ringi, tapab ja hoorab nii et maa must. Kui viimaks tekib võimalus taas kord Khalariga rinda pista, siis pakib nüüdseks täiskasvanud Conan (Jason Momoa) endid teele. Miks kurjam on need aastad niisama kusagil madratsil peeru lasknud, jääb arusaamatuks, aga nüüd otsib mees maskile lisaks surnumanajate liini viimast pärijat, kelleks on (otse loomulikult) piltilus ja ilmsüüta kaunitar Tamara (Rachel Nichols). Preilna on kusagil kloostrimüüride vahel terve elu kinni olnud, aga nüüd ratsutavad vaenlased väravate ette ja nõnda kästakse neiul pageda. Sedasi kohtub nunn (heh) peategelasega, otse loomulikult on siin kiirelt suur armastus ja lihalik hooramine (ehk siis filmi ainsad väärt sekundid kui paljast ihu näidatakse; ja ma ei pea selle all silmas Momoa perset). Jant läheb omasoodu edasi, kuri saab viimaks ometi oma väärilise karistuse, peategelane viib kallima tagasi tolle kodukülla jne. Ende, aus.

Tungides Khalar Zym'i koletislikku kantsi.

Filmis on ridamisi probleeme, mis tulenevad nii püüdlusest originaali taasluua kui ka sellest hoiduda. Esimene Conan, millel tänaseks päevaks ligemale kolmkümmend aastat turjal on, baseerus pigem lihtsusel ja tegelaste vähesusel. Selles esinev dialoog oli napp ja konkreetne. Ning mis samaväärselt oluline: terase mõistatus ja selle määndunud tõlgendus Thulsa Doomi poolt andsid loole vähemalt mingigi sügavuse. Sest vastasel juhul olekski kogu see ettevõtt olnud üks suur ja vinduv ringi hooramine ilma mistahes sisulise tähenduseta. Ning kurb või mitte - uus film ongi ilma mistahes tähenduseta ringi hooramine ja suvaline tapmine. See värske linateos on ebakoherentne jada sündmusi ja tegelasi, kes on sinna sisse kirjutatud loo pärast ja mitte vastupidi. Terve käesoleva sissekande esimene lõik sai kulutatud Rose McGowani peale ja tema tegelaskuju selles filmis on arusaamatu, kõikuva kvaliteediga lapserajakas. See verenõid, keda näitlejanna siin kujutab, ei teeni mitte mingil moel filmi sisu - samas ei ole temast ka silmarõõmu, pigem võistlevad tema soengud ja kehamaalingud tähesõdade esimestest osadest pärit printsessi. Khalar Zym on tuim ja tundetu tükk, kui talle see va kombitsatega mask viimaks pähe lükatakse, pole mees mitte ülimalt võimas vaid sootuks kesine (sest ilmselt ei näe ta selle kolaka alt isegi õigupoolest välja). Lahingustseenid on küll verised ja tükke lendab piisavalt, aga koreograafia on aimatav ning tõelist mõõgavõitlust näeb vähe. Niisama paljast ihu näidatakse siin ja seal veel, aga seegi pole seda aega väärt. Tegevus hüpleb ühest kohast teise ebanormaalse kiirusega, tegelik tunnetus aja jaoks on olematu ning loo kulminatsioon on pigem pettumust valmistav kui et eepiline. Uus Konan on raisatud võimalus, mida ei päästnud ei nigel CG ega kolmanda mõõtme võlud. Vältida, vältida, vältida, äärmisel vajadusel soovitan vaadata originaalfilmi või tolle teist osa - mis oma halbuse juures on sellest sodist ikkagi üle.

kolmapäev, 2. november 2011

The Three Musketeers (2011)

Ehk siis depressiooniookeani lained on karumühinaga pea kohal taas kokku löönud ning pinnale ei jaksa tõusta. Lood on lausa nii kehvad, et olen hakanud videomänge uuesti arvustama, olgu see siis kuitahes konarlik tegevus tahes. Ammu pole juba midagi filmide kohta kirjutanud, isegi kui vahest harva ikka uusi linateoseid vaatama kipub. Tasahilju siiski koguneb jälle mõteid ja suurem sõnnik ujub pealispinnale, kust siis maha raputades emoveebi seinale kleepuda. Tegelik põhjus jällegi kord filmilämina sulepead kätte võta on proosalisem: sel nädalal tähistab oma sünnipäeva kodumaa endist viisi hüpertootlikeim filmiblogija Trash (tuntud ka konglomeraat-kartell Trash & Pojad & Co & Limited asutaja ja osanikuna). Endast targemaid mehi tuleb ikka austada ja meeles pidada, seega pühendan järgneva sissekande uuest Kolme Musketäri filmist just nimelt Trashile.

Meie kangelased kuninga juurde vaibale kutsutuna.

Filmi alguses tungivad kolm musketäri ja leedi de Winter (Milla Jovovich, kellele läks kintsude näitamise eest ilmselt suurem osa filmi eelarvest) Leonardo da Vinci aardekambrisse (noh), et varastada sealt legendaarse leiutaja plaanid lendavate lahinglaevade jaoks (nagu arvata oleks). Mileedi mängib loomulikult topeltmängu ja kui paberid käes, müüb need põlisvaenlasele Buckinghami hertsogile (Orlando Bloom, kellele läks niisama etlemise eest teine osa eelarvest). Musketärid reisivad tagasi kodumaale ja manduvad niisama. Nüüd nihkub fookus noore D'Artagnan'i suunas (andetu lapserajakas Logan Lerman), kes sarnaselt raamatule seab oma tee Pariisi poole, et hakata musketäriks. Ning nagu raamatus, nii toimub ka siin konfrontatsioon Rochefort'iga (Mads Mikkelsen), kohtumised musketäridega Pariisi seinte vahel, halenaljakas duell ja sellele järgnev madin kardinali kaardiväega. Ning sealt edasi teemantehte lugu ja nii edasi. Probleem polegi selles, et algmaterjalisse väga kerglaselt suhtutakse ja seda märulisüstidega padunarkomaanidest lödiajulisele vaatajaskonnale vaadatavaks muuta proovitakse. Pigem on probleem kinni selle tilulilu ebavajalikkuses, sest tegelased ja nende olemus võiks olla piisav esile pääsemiseks ka ilma lendavate laevade ja kung fu trikkideta. Teost päästab ehk see, et enamus siin üles astuvaid tegelasi ei ole endid veel peavoolufilmides tõestanud ehk siis nende tagasihoidlik näitlemisoskus ei pääse sedavõrd esile. Dialoog on labiilne, mida oligi arvata, seda eriti hertsogi puhul. Isegi kui mõnevõrra tundmatud musketärid oma kvaliteete vaka all hoiavad, on noore musketärihakatise D'Artagnan'i kriiskavalt halb näitlemine hingele piinav, samal ajal kui Mikkelsen lihtsalt ei näitle - selle mehe kivinäo eest võiks eraldi auhinna välja anda. Milla hüpleb juba temale omaseks saanud stiilis, aga see on kõik tühi ja kiretu, tema tõlgendus Mileedi karakterist on pigem odav agulihoor kui et väljapeetud õukonnaintrigaan. Võitluste koreograafia ja eriefektid on ootuspäraselt üle keskmise kvaliteedi, isegi kui lõpus lennumasinad pigem papist tunduvad. Kultuurilugu reostab teos rõõmsasti.

Kardinal Richelieu (Christoph Waltz) ja salakaval mileedi.

Disney püüab musketäridega teha midagi sellist, mis võeti ette piraadifilmide frantsiisistamisega. Kõrva jääb kriipima keskpärane muusikasillutis, mis oma krõbedate nootidega on praktiliselt eristamatu piraadifilmide trillerdamistest. On tunda, et tegelased on paigas (loe: jäävad ellu, raisk) ja et vahekorrad maalitakse välja võimalike järgede jaoks. Kas neid tegelikult ka tulema hakkab... Mine võta kinni. Iroonilisel kombel kõlab filmi lõpus see helipala, mille pealkiri omakorda kinnistab läbitud teed ja seda, kuivõrd ajad on muutunud. Minu eakaaslased meenutavad ehk hea sõnaga venelaste tehtud filme (isegi kui noodki pigem palaganiks kiskusid; samas on venelaste suhe prantslastega ajalooliselt olulisem ja seeläbi on nende töötlus vähemasti ajastule omaselt lõbus), aga miks ka mitte teisi, kasvõi suuremate kinotähtedega versiooni raudsest maskist. Musketäride uus seiklus on klants, aga rumalavõitu, muusikavideo laadis meelelahutus. Soovitatud hädavajalikkuse korral lastele ja neile, kes raamatuid lugenud ei ole ega seda tehagi ei kavatse.

esmaspäev, 12. september 2011

Fast Five (2011)

Kunagi palju aastaid tagasi sai ära vaadatud kiirete ja vihaste esimene osa. Tänaseni ei suuda ma meenutada, mis seal juhtus, miks seal midagi juhtus või mis aineid ma selle vaatamise jaoks olin pidanud eelnevalt tarvitama. Vahepeal möllas loomaaed omasoodu ja tegi filme juurde. Mina pole neist ühtegi ära näinud. Hiljuti bussiga pealinna sõites aga istusid tagapingis mingid rahabossidest lapserajakad, kes mängitasid pihuseadmetest interveebe ja sealtkaudu mingit kohalikku keelt kõnelevat värd-fenomeni, mille nime ma ei tea. Ent seal kuulsin, et viimases filmis on peale selle ühe kiilaka junni ka see teine kiilakas junn, keda pole mõnda aega enam näha olnud. Sedapsi panin segavereliste koerapulma ära vaatamise enesele kalendrisse ja kui tekkis sobivalt nüri hetk, lükkasin lindi mängima.

Need mehed teevad seda iga päev. Ja selleks, et vabalanguses kukkuvas liftis ellu jääda, tuleb vahetult enne kontakti maapinnaga kerge hüpe teha. Ja-jah.

Või nii. Kandilisevõitu peategelane istub vangibussis, mis sõidab omasoodu kusagil kõrbes. Korraga ilmuvad ei tea kust välja hulgim kiireid autosid rumalate inimestega, kes bussi teelt maha rammivad ja oma kandilise sõbraga ühes minema sõidavad. Siis leiab vaatajat endid korraga Bras... Hmm. Oodake nüüd natuke. Kerime selle värgi paar minutit tagasi. Suur ja raske vanglabuss, mis on retsidiviste ja muidu värdjaid ambaale täis, sõidab tavalisele sõiduautole tagant sisse ja siis... ee... paiskub... einoh, õhku? Hoo. Mida tean mina sitavares autodest, aga materjaliteaduse järgi oleks pidanud sõiduautost ainult pool alles jääma. Ning buss viskab pärast seda koomilist kokkupõrget vähemalt kümme kukerpalli sinna otsa. Ometi ei saa mitte keegi surma. Ah et selline film. Isegi Tom ja Jerry kasutasid teine kord tõesemaid füüsikareegleid. Vaatame siis edasi. Värdjad kogunevad Brasiilias, kus igal kohalikul on hambus granaat ja vöö vahel A-10 tüüpi pommituslennuk. Sest see on selline vägivaldne koht. Mingi habetunud australopithecus osutub olema kellegi sugulane (saab hiljem õnneks surma, sest on liiga loll, et elus olla) ja seega jääb esimene verevalamine esiotsa ära. Kellele seda ikka vaja on, pärast kõik kohad verd ja tükke täis. Kandilisest poisist pole esiotsa kippu ega kõppu. Otse loomulikult hakatakse vastu tahtmisi kohe korraldama uut suurt röövretke, keegi veab kusagil mingeid kiireid ja ilusaid autosid rongiga ja keegi on nõus nonde eest raha maksma. Hälvikutest peategelased löövad mesti kohalike, lühemat tüüpi kurjategijatega ja trall võib taas alata. Vahepeal saab teada, et üks värdjatest peategelastest on rase ja nii edasi ja mida iganes veel. Kandiline poiss jõuab ka kohale ja nõnda hakkavad paadunud kriminaalid taas oma musta ja võigast tööd tegema. Autode rongist varastamise jaoks sõidetakse ühelt poolt rongile mingi kummalise tõstuk-katapult-agregaadiga ligi, lõigatakse rongiseina auk (väga veenev) ning hakatakse seejärel autosid vintsiga rongist külg ees välja kiskuma. Noh, jah, minu arvates võiks sellise visklemise peale autol nagu rattad alt ära tulla või siis vähemasti esimene sild ära lendama kippuma, aga siin hüplevad masinad mänguautode kombel rongist aluse peale ja siis sõidavad sealt sama hästi ka maha. Kusjuures maha sõitmine kujutab endast kukkumist umbes kahe meetri kõrguselt. Loomulikult jäävad autod selle peale terveks - pole probleemi. Kandiline vend annab oma ma ei tea, sugulasele, telepaatiliselt mõista, et sõida täitsa vales suunas ja siis läheb kõik heasti jms. Kohalikele värdjatele see aga ei meeldi ja nii kukutakse kaklema. Lõpeks sõidavad peategelased mingi lahtise masinaga üle kaljuääre alla ja jäävad otse loomulikult kaheksa kilomeetrit või ma ei tea kui palju nad kukuvad see ei ole enam ammu normaalne elu ja langevad otsekui teadlikult seal all neid oodanud - oeh - pasavareste kätte vangi. Nüüd siis tuuakse mängu ka teine kandiline vend, seekord Dwayne "Kussutama (ing. k. Rock)" Johnson, kes igas stseenis koledasti higistab ja käib ringi nagu oleks talle keegi riidepuu aluspükstesse toppinud. Ilmselt filmi tegusaim osa ongi kahe suure venna müramine, mille juures iga normaalne inimene vähemalt neliteist korda surma oleks saanud.

Vihane viis jalutuskäigul. Kusjuures kaks meeskonna liiget ei mahtunud pildi peale ära. Lugege ise, viis.

Peale kandiliste tegelaste on siin ka tülgastav punt teisi kivihälvikuid, nende seas masendavalt rumalad neegrid ja veel rumalamad brasiillased. Viimased peavad olema mingi kohalik koomikute paar, sest midagi nii ebanaljakat pole ma juba tükk aega näinud. Nende meeste repertuaarist on stseen, kus nad politseijaoskonna tualettruumi torusse pommi topivad, et siis torumeestena minna samasse tualettruumi laeni paisatud sita sisse spioonitööd tegema. Sest see, et politseijaoskondades reoveeäravool plahvatama kipub, on sedavõrd iseenesest mõistetav sündmus, keegi ei kipu seda isegi eriti tõsiselt võtma. Totrusi tuleb samast saekojast veel. Ilusate naiste asemel on pundis ilmselt vähihaige buliimik, kes suurt kurjamit läheb võrgutama. On tunda, kuidas kaamerat hoidev või siis linti lõikav käsi hoidub seda kurbust eespoolt näitamast, sest kui preili bikiinide väel ringi jalutab, pole peale esiletungivate ribide ja lotendava ülaosa suurt midagi demonstreerida. Kurb, kahvatult lödi ihu ilma vähimagi toonuseta on inetuim võimalikest. Filmi haripunktis sõidavad kaks fordi kümme tonni kaaluva šeifiga ringi. Loomulikult pole mingit probleemi sellist vigur-vempu korda saata. Raisk, nii lollakat asja annab ikka välja mõelda.

Permanentselt higistav Dwayne Johnson. Sellest mehest tuleb ekraanil oldud aja jooksul Waterworldi jagu vett välja.

Tagantjärele ma ei oskagi enam öelda, mida sellest linateosest ootasin. Ilmselt oleks see olnud korralik võiduajamine ja tõetruu kihutamine ehk mõne kena näidise taustal, aga mida siin ei ole, seda siin ei ole. Terve film on algusest peale kuni viimaste tiitrite ja Eva Mendese üllatus-etteasteni rumal nagu kummipuu ja sisulage nagu kodumaine seep. Näitlejad on kohutavad. Tahaksin uskuda, et vähemalt Vin ja Dwayne suhtuvad sellesse palagani teatava huumoriga, aga isegi kui nad seda teevad, siis suruvad nad need tundmused sügavale sisemusse. Kogu ülejäänud kaader on sedavõrd võikalt, eemaletõukavalt, rajult, ebanormaalsuseni idiootlik, et filmi vaatamine lobotoomiana tunduma hakkab. Kõik need efektid, autod, tegelased ja olukorrad on üdini võltsid ja armetud. Jah. Raske südamega pean ütlema, et kaine mõistus minus sooviks selle vaatamise lõpetuseks vannituppa minna ja kolp vastu keraamilisi plaate veriseks taguda. Ent naljaga pooleks on film justkui dokumentaalteos inimese varasematest eelkäijatest, kes miskipärast autodega sõitma on õppinud. Ma ei tahaks öelda, et nad on seejuures ka rääkima õppinud, sest dialoog on pigem puine nagu vilets pargipink. Muusikaline taust sobib kõige paremini ennast ilmselt juba sodiks süstinud või muul moel värdjastunud kaakidele, kelle kuulmiselundid peale kloppimise enam midagi muud ei taju. Fast Five on hoomamatu, peatamatu, lakkamatu pasapurse ekraanilt kinosaali, millest ei peaks mitte ainult hoiduma, vaid mille vastu peaks organiseeritult võitlema.

neljapäev, 11. august 2011

Highlander (1986)

Kaheksakümnendad on minu nüüdseks juba kenasti ära marineeritud ajusse kinnistunud kui parimate filmide dekaad. Loomulikult ei olnud selle aja vahetus läheduses mingit võimalust kõiki ilmuvaid filme kohe ära näha - ei poliitiline maastik ega minu tegelik vanus sel ajal ei olnud sobilikud, et kinos istuda. Mitte, et kinos oleks midagi dekadentlikust läänest sootuks näidatud. Kuid antud puhul tahan ma keskenduda aastale 1986. Ning tollel aastal ilmus väärt kinofilme nagu muda. Esimest korda sai selle aastanumbri sees hõbedasel ekraanil näha Kevin Spacey't, noorukest Christian Bale'i, Tilda Swintonit ja Sean Beani. Sellel aastal sündisid oma kurba saatust veel mitte aduvad Megan Fox ja Shia LaBeouf. Ning pärast pikki, teguderohkelt põnevaid aastaid viskasid lusika jäädavalt nurka Cary Grant ja Andrei Tarkovski. Kuid ühe soojema koha on minu peas endale sisse seadnud selle aasta film nimega Highlander.

Connor MacLeod aka Russel Edwin Nash aka surematu.

Eimillestki ja eikusagilt leiab vaataja eest kummalise peategelase (Christopher Lambert), ühe vähestest surematutest. Ja surematu elu on keeruline. Olles võõras tavaliste inimeste seas, pigem kauge ja müstiline, on surematud ka omade seas pigem rivaalid või vaenlased. Kuigi film näitab meile, et on sõpradena elavaid surematuid, on nende ühine fatalistlik eesmärk siiski lõpuks kõigil peale viimase pea maha raiuda. Surematu saab otsa siis, kui tema pea maha raiutakse ja siis läheb tema eluenergia tavaliselt raiujast surematu kehasse. Filmi avakaadrites lendab kaamera ilmatu pika maa üle suure jänkide maadlusareeni, kus tuhanded ebameeldivad jänkid oma karvastele maadlusnäitlejatele nende viletsasti esitatud koreograafiale loomastunult kaasa elavad. Fookus keskendub viimaks pooleldi varjus istuva külastaja peal, kellele maadlusringis toimuv pigem vähetähtis tundub. Selle asemel mõtleb ta tagasi oma noorusesse, aastasse 1536, kui ta esimest korda oma klanniga šoti mägismaal lahingusse ratsutab. Stseeni alguses torkab kohe kõrvadesse Michael Kameni suurepärane muusikaline taust. Ning nooruke mees avastabki oma surematuse esiotsa arusaamatu saladuse lahinguväljal, kui teine, erakordselt tige surematu Kurgan (Clancy Brown) tema pead üritab maha nüsida. Klannikaaslased siiski päästavad peategelase kõige koledamast saatusest, aga mehel on tavalise inimese ja tolleaegse meditsiini jaoks surmav vigastus sellest hoolimata. Suur on kõigi üllatus, kui mees sellest toibub ja juba päev hiljem omal jalal ringi käima hakkab. Omaksed süüdistavad meest loomulikult saatanaga mehkeldamises - kuidas muidu üks mees surma lävelt sedasi tagasi tuleks. Ja nõnda aetakse nooruk kodukülast väevõimuga minema. Peategelane toibub ja hakkab erakuna elavaks sepaks, trehvab ka kohalikku kaunitari, kuid surematutele pole võimalik järeltulijaid sigitada. Ühel toredal päeval saabub kohale pooleldi keigarlik Juan Sánchez Villa-Lobos Ramírez (Sean Connery), juba üle tuhande aasta vanune surematu egiptlane, kes esimest korda peategelasele tema tegelikku olemust selgitab ja teda treenima hakkab. Ramírez seletab kangelasele esimest korda ka seda, miks naiste pidamine surematutele just parim hobi ei ole ning hoiatab mägilast enda tehtud vigade kordamise eest. Ning kõnnumaal varitseb uusi sõpru taas kord tige Kurgan. Iga minu ajaveebi lugeja peaks olema sellesinase filmi ära näinud, seega ei hakka sisu kohta pikemalt siinkohal heietama.

Kurjakuulutav Kurgan aka Victor Kruger.

Highlander toimib iseenese raames suurepäraselt ja allakirjutanu arvates olid kõik sellele järgnenud teosed ja töötlused ebavajalikud. Minnes veel kaugemale võiks väita, et mõned nendest järgedest - olgu siis koos või ilma algsete tegelasteta - olid nii halvad, et nende olemasolust teadmine vaat et vähendab esimese filmi kvaliteeti. Loomulikult on see film igavesti juustune ja tobe, aga selles leiduvad vähesed tugevad jooned jäävad alati kestma. Surematute peaaegu rüütellik mentaliteet ja nende kirjutamata reeglid loovad maailma, mis on ühtaegu müstiline ja toimiv. Valitud näitlejad töötavad toredasti, polaarsus mägilase ja Kurgani vahel on terav ning samamoodi on terav kontrast heldinud meenutuste ja toore tänapäeva vahel. Peale näitlejate on filmi erakordselt tugevaks toetajaks selle muusikaline taust: siin on ansambel Queen nende hiilgeaja tipus, aga ka juba ülal nimetatud Kamen. Ekraanil nähtud eriefektid on ajastule omaselt kriidijoonistuste laadi, aga täidavad oma ülesande sellest hoolimata ära.

Filmi alguses näidatakse seda tekstislaidi. Kuna ameeriklased ise lugeda ei oska, siis loeb Ramírez kõik ette.

Mõni aeg tagasi levisid uudised filmi uusversiooni tegemisest. Kuigi mina seda ideed teab mis andekaks ei pea, ootan väidetavalt 2014. aastal ilmuvat taastoodet suhtelise põnevusega. Materjali, mida töödelda ja tõlgendada on hulgim, tarvis on vaid leida sobivad osatäitjad. Kuigi minu enese jaoks on filmist ennekõike äratuntav nostalgia element ja selle võrra on minu elamus alati tugevam, siis soovitan teose ära vaatamist kõigile lapsemeelsetele. Minu kollektsioonis on olemas selle filmi sinikiire eriväljaanne.

kolmapäev, 10. august 2011

Cowboys and Aliens (2011)

Üsna ootamatuna tabas mind puhkuse lõpul esilinastunud ulmevestern kauboidest ja tulnukatest. Lasin silmadega valitud näitlejate ja tegijate loetelust üle ja lisasin teose juba ammu sellesse lühinimekirja, mida paremal käel näha saab. Kõnealune linateos põhineb taas kord koomiksiraamatul, mis tegelikult oli totaalne sõnnik, aga vähemasti lõi lugejat teatud määral uudse kompotiga. Justkui ploomid inimliha ja sõnnikuga. Kasutan juhust ja viitan (või olen ma seda varem juba teinud) uutele lehtedele ajaveebi sees: paremal käel oleva otsingukasti alla lisatud sinikiire ja mängujaama logo peale pressides avaneb minu filmi ja muu meelelahutuse kollektsioonide vaade (mida ma tasahilju parandan ja silmale kergemaks teen).

Isegi rahus juua ei lasta, vägisi tikuvad perfektsete hammastega pesumodellid ligi.

Mees (Daniel Craig) ärkab kusagil kõrbe moodi kõnnumaal. Ei mäleta, kuidas ta sinna sattus, mis ta nimi on või muud säärast. Vasaku käe ümber on kummaline metallist käevõru, mis kuidagi lahti ei taha tulla. Kõhus on haav, kust voolab verd. Mees mõtleb parasjagu olude üle järele, kui kohale saabub kari pätte. Bandiidid ei oska mehega peale tema paljaks röövimise ja tapmise midagi andekat välja mõelda, ent enne kui see juhtub, peksab tundmatu kangelane seltskonna sodiks ja varastab paremad hilbud enesele selga. Ning seab sammud teeröövlite nimetatud lähima asula suunas. Seal peksab kangelane jälle mingeid inimesi, ent üks nendest osutub ümbruskonnas kardetud endise sõjardi värdjast lapseks. Kordnik topib mõlemad mehed seepeale puuri ja otsustab nad kohtumõistmiseks kusagile päris tsivilisatsiooni juurde saata. Viimasel hetkel saabub kohale nimetatud värdja isa Woodrow Dollarhyde (Harrison Ford), kes hea meelega tundmatu - ehk nüüd siis juba ära tuntud kurjami Jake Lonergani - sealsamas nööriga üles riputaks. Kogu plaan lendab uppi seepeale, et kohale lendavad imelike aurupunk laadi masinatega heljuvad tulnukad, kes pikema mõtlemiseta tule avavad ja inimesi tross-silmustega röövima hakkavad. Peategelase käe ümber tilpnev riistapuu aktiveerub lennumasinate kohaletuleku peale ja pooleldi intuitiivselt tulistab mees ühe neist alla. Tulnukad lendavad minema, alla tulistatud masinavärgist hüppab mingi koorikloom välja ja paneb leekima. Allesjäänud punt ühendab oma väed, et minna kummalist looma jälitama ning lootes varastatud naisi-lapsi-pudelikaaslasi tagasi saada. Seltskonnaga ühes tuleb kummaline piltilus kaunitar Ella (Olivia Wilde), kes tundub metsikus läänes olema umbes sama palju kodus kui pingviin kõrbes. Vähemasti saab tema kondist raami hiljem selja tagant alasti näha. Ning sedasi läheb killavoor tulnukaid otsima. Viimased on maa peale tulnud kusjuures kulda varastama ja inimesi tapma. Kuigi filmi vähesed vigurid ei vääri just kinno vaatama minemist, ei hakka ma siinkohal igat käänakut reetlikult ära rääkima.

Häving ja paanika koorikloomade esimese rünnaku ajal.

Craig jätkab temale omast stiili, olles ekraanil tuntav, aga mitte liialt pealetükkiv. Mis veelgi tähtsam, va kantlõug valiti peaossa seetõttu, et ta oli piisavalt sarnane Yul Brynnerile. Kes seda meest ei tea, sel silm peast välja. Selline briti teatrinäitleja kvaliteet Craigi näol on teretulnud, sest kellelt seda oodata ei ole, on Ford. Kusagilt hiljuti kuulatud heliribast jäi kõrvu see, et Harrison Ford lihtsalt ei näitle enam ekraani peal; raasugi pole alles tema lustakusest või laiema spektriga näitlemisoskusest, millest pakatasid Han Solo või Indiana Jones. Selle asemel on vana mehe ekraanil olek defineeritud suunurkade võimalikult allapoole vedamisega ja häälitsemisega, nagu oleks tal häälepaelte asemel liivapaber. Mis on halb ja tüütu. Ning siin teeb mees täpselt sellist surmakorina imitatsiooni terve pildil oleku vältel. Fordi tegelaskuju Dollarhyde on samas imelikku laadi, kõikuva kvaliteediga - mis tema usutavust veel enam kahandab. Film ei ole mingil moel eeskujulik kaup. Kiita oskan mina ainult helitausta, mis on sobilik ja samas piisavalt filmilik, sidudes tulnukate ja märuli teema kerge vesterni-laadse tooniga. Tulnukate disain mingite kahtlase väärtusega koorikloomade näol on selline igav ja emotsioonitu, samal ajal kui nende masinavärk mulle kõige enam venelaste legendaarset ulmekat Kin-Dza-Dza'd meenutab (eriti emalaeva disain). Kuid selle ümber toimuv on kõik klišeeline ja etteaimatav, igav ragistamine. Suvefilmina ehk veel töötab, aga ei midagi meeldejäävat ega muljet avaldavat. Müts maha Favreau ees, kes küünte ja hammastega selle eest võitles, et filmi kolmandasse dimensiooni ei pöörataks. Tõelised vesternid ei ole kolmanda mõõtme jaoks ette nähtud.

teisipäev, 9. august 2011

The Beaver (2011)

Aastaid tagasi Tartus vanemate majas sattusin sõnelusse ühe elukutselise psühhiaatriga ning argumendi teemaks oli Kevin Spacey mängitud tegelaskuju filmis K-PAX (2001). Kes seda (keskpärast) filmi ei mäleta või siis näinud ei ole, võivad huvi korral otsida ja vaadata või niisama lugeda. Tol hetkel jäi minu poolele arusaam sellest, et hoolimata filmi nigelavõitu kvaliteedist ei vääri teos põhjamutta tampimist ja et selles on väärtusi, mis loole kaasa aitavad. Minu vestluspartner pareeris igat argumenti diagnoosiga, mille ta oli peategelase karakterile andnud ja millest enam mitte mingi veenmisega ei olnud nõus mööda või läbi vaatama. Tarbetu on lisada, et noorema mehena ajas mind selline kitsarinnaline professionaalne kretinism marru ja ma lõin edasisele vaidlemisele käega. Ent sõnavahetus jäi teravasti meelde ja selle järgi sain ma aru, et antud inimesele ei ole filmide vaatamine mitte elamus ehk siis nauding, vaid alateadlik töö - olgu see siis kuivõrd väljakannatamatu või meeldiv tahes. Ning nüüd kujutan ma elavalt ette, et The Beaver tekitaks tolles ajukahandajas suure tõenäosusega sarnaseid emotsioone.

Noorem poeg avastab läbi kopra taas kord huvi puutöö vastu.

Walter Black (Mel Gibson) põeb raskekujulist depressiooni. Sellest tulenev letargia ja tardumus on sedavõrd võimekad, et mees veedab enamuse ajast magades. Magab oma autos, magab kodus riietega teki all, magab oma isalt päranduseks saadud mänguasjafirmas, mille majandustulemused ühes tema loiu masendusega allamäge veerevad. Klassikaliselt raske depressiooni ohvrina võrdleb mees endid surnuga, kes surres lihtsalt oma kehasse jäi. Mees proovib kõikvõimalikke ravimeetodeid, kuid miski ei näi tulemusi andvat. Walteri kaks poega, üks nooruke ja teine teisemliseeas, vaatavad isa hinge vaakumist vastavalt abitult ja tigedusega. Ning sedasi viskab abikaasa Meredith (Jodie Foster, samuti kõnealuse filmi režissöör) oma mehe viimaks majast välja. Walter kolib hotelli, ostab endale kastitäie napsu ja otsustab endid täis peaga ära tappa. Kuid veel enne hirmsate tegudeni jõudmist korjab mees seletamata põhjusel prügikastist kaasa sinna kellegi poolt visatud kopra käpiknuku. Purjus olles tõmbab peategelane käpiknuku endale vasaku käe ümber ja ühtäkki hakkab nukk läbi mehe rääkima. Sellest hetkest muutub mehe elu kardinaalselt. Ühel või teisel viisil delegeerib Walter terve oma olemuse koprale, jagab kodus ja tööl trükitud kaardikesi, kus palub enda asemel nukku kõnetada ja räägib läbi kopra. Valetab oma naisele, et tegu on terapeudi ette kirjutatud programmiga. Ja väga pikka aega läheb elu ülesmäge. Pereelu - vähemalt abikaasa ja noorema poja näitel - paraneb, kuigi Meredith peategelase ebaortodoksset teraapiat kahtlusega jälgib. Töö juures tuleb mees välja uue leluga, mis vähemasti mõnda aega erakordselt kasumlik on. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab näima, et Walter kopra varjus sootuks hääbuma hakkab. Sealt algabki filmi enam imelikum pool, sest kobras domineerib mehe üle ja viimaks saab sellest lõhestunud isiksusest üks kummaline olevus. Ning selle taustal näeb vaataja Walteri vanema poja Porteri (Anton Yelchin) olelusvõitlust ja läbivat soovi olla oma isast sedavõrd erinev ja kauge, kui see antud vahenditega üldse võimalik on. Kuigi teose lõpp on pigem siirupiselt lääge, kukub keskmine kolmandik väga kahtlasesse vaimsesse hunnikusse.

Kobras lõhena mehe ja tema laste vahel.

The Beaver on tänaseks päevaks Jodie Fosteri kõige kibedamini ebaõnnestunud teos. Kakskümmend miljonit maksnud linalugu korjas avanädalal napilt sada tuhat dollarit piletikassast, ehk siis keskmiselt viis tuhat dollarit per kino. Ning on kerge mõista, miks. Sest probleeme on nii filmis eneses kui ka sellele eelnenud probleemides peaosatäitjaga. Kuid minule, kes ma igas oma arvustuses püüan nimetada midagi, mis minule enesele korda läheb, on probleeme teisigi. Film on lihtsalt liialt ebastabiilne. Tean hästi, mis on depressioon ja mida see tähendada võib. Näen ka seda, et film imiteerib oskamatult paljusid teisi, samu teemasid väisavaid linateoseid. Siin võiks nimetada Fight Clubi, American Beauty't, American Splendorit, Thumbsuckerit ja veel paari. Nagu alati on mõne võrdluse puhul sidemed selgesti näha ja mõne teise puhul peab natuke vähem lineaarselt hallollust liigutama. Hoolimata Gibsoni heast rollitäitmisest nii Walteri kui koprana on ülejäänud draama hõre ja õhuke. Pigem vältida.

esmaspäev, 8. august 2011

Biutiful (2010)

Kuigi esmaste plaanide kohaselt oleks pidanud filmiblogijate kokkutulek vältama kaks ööpäeva, siis laupäeval hakkas pilve vahelt sogasevõitu vihma kallama ja kuna meisterblogija Trashi automobiilis oli vaba koht sõiduks tagasi inetusse pealinna, ronisin uimase peaga temaga kaasa. Sedapsi jäi mulle vaba laupäeva õhtupoolik ja ülejäänud vihmane nädalavahetus. Pühapäeva õhtul sain kõne teise sõbra käest, kes kutsus kinosaali õnnetut filmi vaatama. Järgnevalt siis paari sõnaga sellest, kuidas Biutiful minule tundus. Kuigi teadsin enne vaatama asumist teose kohta nii mõndagi, oli valdav enamus siiski teadmata ja nõnda vaatamine pika mängufilmi kohta vähem väsitav.

Vaikelu lastega.

Kaks tundi ja kakskümmend kaheksa minutit vältava linaloo raames näeb vaataja ekraanil Barcelona üsna kurblikku sotsiaalset realismi. Värvide ja helide saatel keerleb kõik suuremal või vähemal määral kummalise Uxbali (Javier Bardem) ümber. Mees on ühelt poolt ametis kuritegeliku, ekspluateerivat laadi ebaseaduslike sisserändanute müümisega odava, oskamatu tööjõu pähe, teisalt aga telepaadi võimetega, surnutega rääkiv kohalik nõid. Mehel on kaks last ja eksabikaasa Marambra (Maricel Álvarez), kes tugeva bipolaarsuse ehk siis peaaegu skisofreenikuna ei ole suuteline oma järeletulijate eest piisavalt hoolt kandma. Kuigi elu on näiliselt käimas sissetallatud rada pidi, muutub kogu väljavaade päeval, kui peategelasel kaugele arenenud eesnäärmevähk diagnoositakse. Kuigi rasket haigust püütakse veel keemiaravile allutada, ei ole sellest enam abi ja nõnda antakse mehele napilt paar kuud elada, enne kui vähk organismi jäädavalt hävitab. Mees, kes kannab põhimõtteliselt üksipäini hoolt oma laste eest, samal ajal toetades oma vaimuhaiget endist naist, on korraga olukorras, kus tema kadudes ei pruugi järeltulijate eest enam keegi hoolitseda. Kohalik nõid käseb mehel samuti oma asjad korda seada ja valmistuda teispoolsuseks. Mees kardab surma. Kardab, et oma tegude eest ootab teda pärast surma midagi ebameeldivat. Ja nõnda asub ta oma karmavõla kustutamiseks senini ignoreeritud või vääriti toimetatud elulõike parandama. Üritab hoolitseda enam tuttavate Senegali neegrite eest, kes tänavanurgal võltsitud moekaupa, piraatfilme ja narkootikume müüvad. Püüab aidata ebainimlikes oludes elavaid ja keldris magavaid hiinlasi, kes iga päev kuusteist tundi sedasama võltsitud moekaupa toodavad. Katsub taastada inimlikku suhet oma õnnetu armastusega, olgu see kui valuline tahes. Kuid nagu elu kord juba on, läheb mehe heade tegude tahtsi kõik hoopis palju hullemaks. Patt oleks kõik nüansid ära rääkida, aga filmist kolmveerand toimub ekraanil puhtalt sisemine ja väline suremine. Uxbal sureb nii ihult kui hingelt, vähestele võib loota ja paljude osas võib kindel olla, et nood alt veavad.

Ühes asiaatidest sulidega.

Hoolimata raskest teemast ja ängistusest ei ole Biutiful keeruline vaatamine. Samas ei kipuks keskmine kinohuviline seda kiiruga teist korda nägema. Kõigi oma kummaliste omadustega on tegelased kõigest inimesed inimlike probleemidega, vaesus või selle eest pagemine on kõigest olude realistlik esitus. Bardem pingutab siin üsna kõvasti oma draamamusklit, seda eriti teose teises pooles, kui lood kehvemaks kisuvad ja närv enam pingule tõmmatud saab. Ent paralleelis kaduvaga näeb Uxbal siin ja seal seda imevähest ilu, mida räpane ja inetu ühiskond enese alla matab. Kogu selle armastuse ja selle kaotamise taamal on ebatavaline mees, kes jätab hüvasti oma laste ja muredega, lahkudes siit elust nii hästi või halvasti, kui see tema jaoks võimalik on. Ehk pisut selgusetuks jääb, kuidas peaks antud teost täiendama homodest hiinlased või ootamatult kuldse südamega neegritar. Ent eks režissöör teadis noid teosesse sisse pannes, mida nood tähendada võiks. Soovitatud kõigile hea kino austajatele.

neljapäev, 4. august 2011

Confessions (2010)

Jaapani kino esindab omaette fenomeni kaasaegse filmikultuuri õblukesel rippsillal lausrooja ja kvaliteedi vahel. Ilma liigselt pikka seletust paberile panemata tuleb ära nimetada, et rahvusliku eneseteadlikkuse maailma porisse tallamisel väljendab ohver oma ängi eriskummalisel kombel. Pihtimused (ehk siis ülestunnistused) jaotub olemuselt lemmikžanri ja -teoste hulka, kus pigem klantsi pealispinna all kobrutab koletislik kurjus ja halastamatu õelus. Ühe parema näitena sellest killast oli üks aastate eest kohalikul filmifestivalil näidatud teos skandinaavlaste salaelust kuumalaine ajal. Olen selle nime ja muud detailid unustanud.

Koduperenaise uhkus: veatu kord majapidamises.

Vaataja leiab endid keset lärmakat, aga tavalist Jaapani klassituba selle traditsioonilise vormi juures. Kuigi õppetöö peaks käima, räägivad noored valjusti omavahel. Toksivad telefonidesse kiirsõnumeid. Tegelevad muude tegevustega. Rabelevad ja nihelevad ringi. Mõned võtavad nõuks sootuks keset tundi püsti tõusta ja minema kõndida, selleks eelnevalt luba küsimata. Ning selle kaose keskel kõnnib stoilise ilmega õpetajanna Yuko (Takako Matsu) ja räägib rahuliku tooniga juttu. Proua selgitab, et pärast õppeaasta lõppu loobub ta õpetaja ametist. Et kaotas hiljuti oma noorukese tütre läbi õnnetu juhuse ja abikaasa, kes suri AIDSi. Mõned õpilased kuulavad õpetaja juttu, mõned sehkendavad niisama edasi. Kuid mida pikemalt proua oma lugu räägib, seda enam õpilaste tähelepanu selle detailidele koondub. Samas on tunda õpetajanna jõuetust ja juba kaugelt loobumist oma õpetatavate suhtes: sarnaselt levinud tänapäevasele kultuurile on klassiruumis õpilasel kõik õigused ja vabadused ja õpetajal neist mitte ühtegi. Vaikus võtab klassi seinte vahel maad alles siis, kui Yuko süüdistab oma tütre surmas kahte selle sama klassi õpilast, kelle nimesid ta ei nimeta. Ning ütleb seejärel, et kuna seadusandlus neid alaealisi kurjategijaid piisavalt karistada ei suuda, siis on ta selle üleseande enese peale võtnud. Ning et selle nimel on ta oma tütre tapjate piimapakkidesse (mida õpilased filmi alguses tühjendavad) seganud oma surnud abikaasa HIV-ga nakatunud verd. Seda kõike rääkides ei muutu õpetajanna rääkimise toon ega tempo kriipsu võrdki. Šokk on kohene ja rabav. Ja siit edasi jätkab film esmalt roima toime panemise nüanssidega ja seejärel kõige sellega, mis juhtub pärast selle päeva sündmusi. Seejuures räägitakse sündmustest ja sellega seonduvast läbi paljude erinevate õpilaste - nii asjaga otseselt kui kaudselt seotud - aga ka näiteks nende vanemate ja teiste inimeste vaatevinklist. Siit tulebki teose pealkirjas nimetatud pihtimuste voor.

Monotoonsete, peaaegu klaustrofoobiliste klassi- ja elamisruumide vahele näitab kaamerasilm lootusetult sinist taevast ja vaikivat merd.

Confessions on aeglasevõitu, metoodiline linalugu. Tükk tüki haaval võetakse ette tegevuste kõik aspektid ja vaadeldakse neid läbi osalenute silmade. Nagu erinevad inimesed, nõnda erinevad nende lood ja kui mõned süüdlased oma tegusid õigustades karmavõlga vähendavad, siis teiste puhul muutub teose toon üha süngemaks ja õõvastavamaks. Yuko oma malbe, jaapanliku mannerismide kogu ja kalgilt peensusteni kalkuleeritud skeemiga võib olla küll õigluse otsinguil, kuid see ei vähenda tema enese tegude rusuvust karvavõrdki. Väär oleks siinkohal filmi tugevamaid pidepunkte ära rääkida, teos väärib tähelepanu ja oma silmaga ära vaatamist. Kuigi selle arvustuse juures olevad pildid on võetud filmist endast, olen hoidunud elamuse rikkumise nimel neil inimesi näitamast.

Päevik.

Oluline on ära nimetada, et Confessions on üdini jaapanlik teos. Selle vaoshoitud, minimalistlik stiil ja kammitsetud kaamera hoiavad pinget sama palju kui nad teevad seda üles kruvides. Ei toimu mingit täristamist, kusagile ei kiirustata. Ent siit on pärit ka filmi nõrgem külg. Kindla rütmiga raiumine hakkab teose viimase kolmandiku vältel vaatamist väsitama. Kuigi planeerisin esiotsa sedasinast sinikiirt näidata oma regulaarsete filmiõhtute esimese hooaja lõpus, siis viimaks mõtlesin vaatajate huvides ümber ja loobusin sellest plaanist. Pihtimused on aeglane, aga keeruline vaatamine ja tänapäevased noored lihtsalt ei oleks suutelised antud formaadis seda piisava täpsusega jälgima. Kuna on väga ebatõenäoline, et teost kunagi siinmail kinolinal näha saab (v.a võimalusel mõne festivali või eriseansi raames), siis soovitan nendele, kel lugemise peale huvi tekkis, selle filmi sinikiirekoopia endale varuda. Teose visuaalne pool on väga kõrge kvaliteediga ja seega on selle vaatamine kõrgema lahutusvõimega peaaegu möödapääsmatu. Ära tuleb nimetada ka tugevalt üle keskmise muusikaline taust, mis pilti täiendab. Kuigi olen nüüd korduvalt jaapanlikku stiili ja sellele omast lähenemist nimetanud, siis tuleb kahjuks nentida, et filmi päris viimane vaatus natuke ameerikaliku ekspositsiooni käes kannatada saab. Mis on kusjuures efektne, aga pealetükkivalt tarbetult venitatud, häirides seega muidu laitmatut üldist emotsiooni.

teisipäev, 2. august 2011

Captain America (2011)

Paremal servas olev loetelu filmidest on jätkuvalt vaatamisel ja kuigi mõned ehk hiljem kui et varem silma alla satuvad, siis püüan ikkagi kirjutamisega järge pidada. Kes viimaseid filmiarvustusi lähemalt seirab, see hakkab ehk kahtlustama, kas ma nüüd siis ainult koomiksifilme vaatan. Õnneks nii hull asi siiski ei ole ja peatselt on oodata enam väärt kinoteoste pajatusi.

Meie kangelane. Kostüümi disain tundub olevat etem kui kaasaegne versioon, mis viimasel koomiksimessil uudistajatele näha oli.

Nooruke Steve Rogers (Chris Evans), üles kasvanud armastatud priiuse ühendosariikide pinnal, on ihult nõder ent vaimult tarmukas. Põdura tervise lisaks tuleb lihtsalt nõrk raam, lühike kasv ja vaevaline jaks. Kuid mis käte tugevusega vajaka, selle teeb poiss tasa järeleandmatu meele ja visa loomuga. Ning kui sõjamasin Euroopa mandrit teist korda ilmamaa tasemel rüüstama kukub, ihkab nooruke Steve ühes oma sõbraga üle lombi seilata ja oma mehelikkust, patriootlikkust ja väärilisust seal tõestada. Ent habras ihu on takistuseks ja nõnda ei taha ükski värbamistelk mehehakatisele täuglich templit kausta lüüa. Juhuse tahtsi ristub poisi tee doktor Erskine'ga (Stanley Tucci), kes märkab poisis sisemist leeki ja kvaliteeti, mis teistel sõjarditel justkui puudu oleks. Ning nõnda saab poiss treeningutele ühes seltskonnaga, kellest peaks saama esimene ameeriklastest supersõdalaste üksus. Siin kohtub vaataja esimest korda sarmika naissõjardi Peggy Carteriga (Hayley Atwell) ja supersõdalaste eest vastutava kolonel Phillipsiga (Tommy Lee Jones). Preili ja poisikese vahel lööb tasahilju sädemeid, mis veavad välja kuni filmi lõpuni. Oma isetu teguviisiga teenib Steve välja eesõiguse läbida supersõduriks muundamise protsess. Siinkohal astub ekraanile ka Howard Stark (Dominic Cooper). Koomiskivõhikutele teadmiseks: Howard Stark on Tony Starki ehk siis Raudmehe papa (tolle tegelase teise filmi arvustust võib siit lugeda). Läheb nagu läheb, protseduur küll õnnestub, Steve väljub muundamiskambrist kulturisti mõõtu mehemürakana, peas esmaklassiline soeng. Kuid vaenlase spioonid on juba kaugele liitlaste tagalasse imbunud, järgneb tulevahetus ja ühel või teisel moel jääb Rogers ainsaks supersõduriks. Kuna armee leiab, et üksikust kangelasest neile tolku ei ole, saab nüüd siis ülivõimetega mehest näitleja ja ameeriklastest võitlejate kaanepoiss. Siit tuleb mehele ka filmi pealkirjast loetav hüüdnimi. Mingi aeg hiljem rändab trupp ka lahinguliini lähedale, kangelaslik kapten teeb koerust ja saab selle läbi aupaistet juurde. Ja nii edasi kuni lindi viimaste kaadriteni.

Punane Kolp vudib pool filmi Hugo Weavingu kummimaskiga ringi. Mis on täiesti põhjendamatu ja ebavajalik, õõnestades tegelase tegelikku kvaliteeti.

Peale selle, et tegemist on järjekordselt ilusa ja klantsitud filmiga ning et tühjade pilkudega omasooiharad noorukid saavad seda suvepalavuses käest kinni hoides vaatama minna, ei ole Kapten Ameerikas tegelikult midagi meeldejäävat. Olgugi, et iga kaadri võiks filmist välja võtta ja edukalt ära raamida, saades alati tulemuseks efektse pildi, ei ole linal miskit lõpuni meeldejäävat. Säherdune koheselt unustatav virr-varr jääb kripeldama kui pigem negatiivne pool elamusest. Kuigi visuaalsed efektid on üle keskmise, on nende stiil see, mis üldmuljet vägisi allapoole kisub. Hüdra näotute pahalaste disain on pigem odav, nende relvastus on plagieeritud nüüd juba kümnetest ja sadadest eelnenud teostest. Ainsa efektse kostüümina jääb meelde kapteni enda sõjaaegne turvise moodi mootorratturivorm, mis kajastab efektselt koomiksi väärtusi, olemata seejuures liialt eriskummaline. Näitlemisoskuse poolest on Evansi pigem kohmakas, oskamatu lähenemine see, mis tegelasele usutava tooni annab. Tommy Lee näitleb lihtsalt iseennast, seejuures kordagi pingutamata, Altwell teeb niisama tormakat naisrolli ja Weaving esitab unustatava eneseparoodia maatriksi filmiseeriast. Kuigi muusikaline taust segab eneses edukalt ajastu nooti kangelasliku põrinaga, ei jää ükski helipala pikemalt meelde.

Kapten omas elemendis: rindejoonel sõjavange päästes.

Lõpetuseks tuleb öelda, et Kapten Ameerika tundub enam sissejuhatusena, soojendusena Kättemaksjate filmidele. Miks Punane Kolp kosmilist kuubikut taga ajab ja mis selle eseme tegelik tähendus on - jääb teadmata. Mis sellest kummaliset esemest edasi saab, jääb samuti selgusetuks. Kogu Euroopa kampaania tundub aset leidvat ühes ja samas uduses metsatukas, kusjuures kapteni meeskond navigeerib erinevate vana maailma riikide ja asukohtade vahel kiiremini kui viimane Bond. Tegevus on seega lünklikku laadi, midagi ei seletata kuigi pikalt lahti ja tiitrite jooksmise ajaks paneb kogu teema kukalt kratsima. Olgu ekraanil näidatu mis ta on, halva tundena jääb kõrvadesse kõlama rõõmust tantsivate juutide kuldkettide kõlin ja kintsukloppimise hääl, millega järjekordset sakslasi elumutta materdavat filmijupi edu tähistatakse.

reede, 15. juuli 2011

Werner - Eiskalt! (2011)

Kaua oodatud (loe siit) kaunike viies Werneri film andis endi järel passida nagu naisterahvas enne linna peale minekut. Ehk siis seitse aastat. Nüüd on ootamine otsa saanud ja uus film sakste maal kinolinal. Kuid juba alguseks tuleb ära öelda, et oodatu ei ole seitset aastat väärt ja targem mees oleks seda ette teades lilled üle aia visanud ja jooksu pannud. Kasvõi näiteks koju vanemaid Werneri filme vaatama ja rahulikult õlut libistama. Vähemalt esimest neist kahest kavatsen mina oma algava puhkuse ajal teha.

Juba noorest peast on kamraadid suured võidusõitjad. Vasakul Holgi, paremal Werner.

Niisiis. Kuidas see kõik kiiva kiskus ja ära mädanes, sellest film algabki. Vaataja näeb vana Bröselit (Rötger Feldmann), kellele uus maailm imelik ja võõrastav näib. Mees elab oma lemmiktegelaste keskel, aga on nii ilmelt kui ihult kulunud ja lihtsalt vanaks jäänud. Tema loodud Werneri tegelaskuju ja stiil ei ole samuti mangadest läbi imbunud maailmas enam sobilik ja nõnda otsustab murtud mees minna Korsikale puhkama, nagu ka neljandas filmis tehti. Kuid juba esimese vettehüppe järel läheb vanamees looja karja. Mis on kurb. Selle loo vahele näidatakse ka animeeritud lõike Werneri nooruspõlvest ja sellest, kuidas poisil juba lapseeast oli võistlusvaim oma tuttava, aga miskipärast varasemates filmides tähelepanuta jäänud Holgiga. Nõnda poisid siis võistlevad üha suuremates ja kiiremates masinates, kusjuures Werner näeb alatasa rivaali tagatulesid. Aga see selleks. Nüüd, kui peategelane ise on lusika nurka visanud - või kas ikka on - lähevad tema sõbrad, baikerid, surnukeha võõrast riigist ära tooma. Mis aga vett vedama läheb, sest ühes laibaga ei lasta fritse enam tagasi kodumaale. Brösel/Werner toibub vahepeal, aga kahjuks ainult viivuks. Kogu tee taustaks jätkub erinevate animeeritud lugude maha mängimine, mis on aga nõrgalt raamitud ülejäänud looga ja mis pole ka eriti andekad. Viimaks muidugi jõutakse õnneliku lõpuni, vana mees saab veel kaeru ja kiire sääreväristajaga sõitu teha. Lool lõpp.

Politsei on Werneri mootorratta konfiskeerinud ja poiss longib järjekordsele kiirendusvõistlusele jalgsi.

Viies Werner on ühtviisi sarja kokku võttev kui ka plagieeriv teos. Väga palju on viiteid eelnenud filmidele, nii dialoogis kui pildis, kodus olles Brösel isegi vaatab telerist sarja esimest filmi, koerustükid sõprade ja vaenlaste arvelt on kuidagi tuttavlikud ja jutuvada justkui varem kuuldud. Päris elus toimuv on pehmelt öelda kole, sest enamus tegelasi on ausalt öelda keskmisest inetumad sakslased. Veel enam toob nende koledust esile filmi ilmselt täiesti suvaliselt palgatud Playboy modell Ivonne Schönherr, kelle partii nagu noaga ekraaniriiet lõikab. Animeeritud lõigud on läbisegi käsitsi üle käidud ja läbinisti 3D arvutigraafika. Esimese kannatab veel ära, aga selle kolmedimensionaalse cel-shaded kraamiga on suuremal ekraanil väga kehvad lood. Iga nurk ja vari näevad õõnsad välja, natuke tegelaste liigutamist on samuti sellega valmistatud ja see näeb eriti odav välja. Muusikaline taust on, nagu ülal nenditud, kopeeritud eelmistest filmidest ja seega pole seda mõtet kommenteerida. Filmi nimilugu on sedakorda tavapärase pehme roki asemel mingite joobnud lakardite surmakorin vastaval teemal, mida minu kõrvad üle pooleteise korra ei olnud nõus välja kannatama.

Järjekordne mootorleiutis on oma sisikonna välja köhinud. Taamal ikooniliselt saamatud kordnikud.

Sellised on siis lood viimase Werneri punnitusega. Kuid leinates ei maksa pikalt itkeda selle üle, kui vedelaks kadunuke viimase keeruga läks. Kasutagem seda juhust parem varem ilmunud, toredate ja lõbusate linateoste meenutamiseks: mis seda viimast nähes justkui veel paremaks on muutunud.

neljapäev, 14. juuli 2011

X-Men: First Class (2011)

Marveli suutlikkus toota väga suure raha eest väga erineva tasemega filme on kohati kummastav. Iga uue teose välja tulles võib jälle kaartide või kuu seisu või chupacabra sisikonna põhjal ennustada, kas tegu on totaalse käkiga või millegi muuga. First Class saatis valmimise käigus erinevaid imelikke signaale, ühelt poolt oli mingi totaalselt ebaõnnestunud posterite jada, teisalt lekkisid või lekitati fotosid võtetelt, mis fännid lausa hüppama pani. Lõpptulemuse mõistmiseks võib huviline kinno lipata või siis järgnevad lõigud läbi lugeda. Ahjaa, üks asi veel: sellesinase loo panen suuremalt jaol kirja esimest korda oma tuliuut MacBook Pro'd kasutades. Tore riistapuu.

Suured pead neile hiljem omaseks saanud malelaua ääres maailma asju arutamas.

First Class alustab suhteliselt samade nootidega, mis esimene X-Men film üheteist aasta eest. Keskendutakse taas kord noorele Ericule, kes oma võime metalle kontrollida läbi - ütleme et traagiliste - olude avastab. Kuid sealt, kus vana film edasi tulevikku hüppas, näitab uus teos juudilaagrit edasi. Ning me näeme, et Sebastian Shaw (Kevin Bacon) tuvastab noore mutandi võimeid ja üritab teda miskit moodi aktiveerida. Situatsioon võtab kurva mõõtme ja sealt edasi jääb kahe mutandi vahele igipõline vimm. Samal ajal näeb vaataja esimest korda ka noort Xavieri, kes miskipärast elab kokku Mystique'ga (mingi mõttetu memm). Ei maksa arvata, et sealt miskit looma hakkab. Tasapisi aga hakkab mutantide olemus tähtsamatele ninadele oluliseks saama ja nendest tulenev oht samaväärselt. Sellest hoolimata on algne suhtumine pigem uudishimulik-positiivne, mitte karistav ja vangistav. Kulisside tagant naaseb pilti ka nüüd mõnevõrra vanem Eric, kes püüab iga hinna eest vana tuttavat Shaw'd leida, et toda siis maha lüüa. Üht või teist rada pidi saab seltskond kokku ning saab ka selgeks, et Shaw ühes oma kurjamite pundiga püüab ehitada globaalset konflikti ja nii edasi ja muud säärast. Head ja ameerikameelsed mutandid koonduvad ühise lipu alla ning hakkavad tasahilju ka lisajõude otsima. Nõnda liitub selle puhkpilliansabmliga ridamisi mõttetuid ja igavaid mutante, kes kõik arvavad, et nad moodustavad nüüd mingi erivõimetega inimeste klubi, aga välja tuleb midagi Lady Gaga fännklubi sarnast. Noored tuuakse kõvema pauguga tagasi maa peale siis, kui Shaw ühes oma saatjaskonnaga valitsuse mutantide büroosse tungib ja tee laipadega sillutab. Edasi läheb jant oma üht jalga lonkavat rada pidi, lõppude lõpuks muidugi päästetakse maailm ja kuri saab teenitud palga, tulevik aga ei näi teab mis helge.

Võttes arvesse, kui vähe Emma Frost terve filmi vältel sõna saab, oleks võinud sellesse rolli kasvõi Heidi Montagi värvata.

Tigedamaid asju tahaks öelda valitud näitlejate kaadri pihta. Kuid esmalt nendest, kes seekord nagu valatult ekraanile sobivad. Kevin Bacon teeb üllatavalt toreda, kuigi ehk kahemõõtmelise esituse. Viimase ninakirtsutamise kirjutan pigem käsikirja autorite kapsaaeda - nagu võiks seda teha paljude nüanssidega. Bacon pursib isegi hämmastavalt hästi saksa keelt, mis tema tegelaskujule mingi õeluseussi varju omistab (vaadake siis, kui edukas propagandamootor sakslaste vastu on). Hugh Jackman, kes on ekraanil sõna otseses mõttes loetud arv sekundeid ja kelle ainus dialoogirida koosneb sõnadest fuck off, on samuti nauditavalt omas elemendis. Edasi läheb kõik juba kolinal allamäge. Peategelastena ekraanile astuvad James McAvoy ja Michael Fassbender on mõlemid küll talutavad, aga esimene hakkab oma jõllitamisega kiiremini vastu, kui karta oskasin. Fassbender on tunduvalt tärinam omal käel ringi madistama ning sel juhul on tema jälgimine väga nauditav (taust märulifilmidest annab tunda), aga kui kaadrisse satub ka McAvoy, siis on kogu stseen ära lörtsitud. Mõlema peategelase kohta on ette teada, mis juhtuma hakkab, seega lähenevad mõlemad oma osatäitmisele mingi äraspidise fatalismiga. Mis lugu kõvasti ära lörtsib. Kuid sealt edasi läheb lugu veel viletsamaks. Nicholas Hoult mängib sinist tooni metsloomaks muteeruvat geniaalset teadlast, kes jätab ekraanil kohmetu ja saamatu mulje. Kui transformatsioon viimaks toimub, siis on tegelase disain lihtsalt nii inetu ja igav, et selle kõrval isegi Kelsey Grammer parem tundub. Mystique'i osatäitja Jennifer Lawrence on kõike muud kui sobilik antud osatäitjaks. Kuid kõige solvamaks osutub January Jones valge kuninganna Emma Frosti rollis. Jones on tegelikult väga võimekas ja tuntavalt oskuslik näitleja (Mad Men), aga siin jalutab see tegelane kaadrist kaadrisse nagu halvasti õpetatud pesumodell või siis vähem kulunud muumia. Null emotsiooni, ei mingit teravust. Teadmine, et osatäitjateks kaaluti ja prooviti saada ka Sarah Hardingut ja Alice Eve'i, paneb peaga vastu seina taguma, sest antud puhul valiti kõigist variantidest kõige viletsam. Kes koomikseid paremini teab, see oskab väärtustada Frosti tegelaskuju kui mõjuvõimsat ja rabavat, mitte kui tuimalt kaamerasse vaatavat, kramplikku prouat. Pärast filmi kinodesse tulekut lekkisid netti mõned pildid sellest, millistena kavandati kurjamite disaine algselt. Ning nende alusel võib nimetada, et kui oleks mindud toda ja mitte valitud teed pidi, siis oleks film olnud peaaegu midagi del Toro stiilis.

Märk tulevastest lugudest. Kuna First Class alustas tegelikult Magneto saamisloona, siis on tema tähtsustatus võrreldest teiste tegelastega selgelt tunda.

First Class on seega käest lastud võimalus. Lörtsitud algus ja lõpp, sihitult tobedad kolmanda järgu mutandid ja tarbetult kammitsetud kurjamite kaader. Ainsana võib hea sõnaga nimetada filmi keskkohta ja paari etüüdi siit ja sealt, aga üldiselt on tegu kriiskavalt keskpärase käkerdisega. On tarbetu püüda filmi analüüsida puhtalt filmiliku kvaliteedi poolest: kui on olemas sedavõrd kirju taust ja ajalugu juba aastakümneid trükitud koomiksite näol, siis ei ole filmi tegijatel mitte mingit vabandust selle kohta, miks võimekad tegelased on asendatud mingite ketside ja pliiatsitega.

esmaspäev, 11. juuli 2011

Space Battleship Yamato (2010)

Möödunud aastal (või ehk käesoleval aastal) mängiti sedasinast linateost mingil Jaapani filmide festivalil, aga olude sunnil ei saanud sinna ise kohale mindud. Nüüd, kui film viimaks tavalevis saadaval on, võtsin ühel higiselt palaval õhtul vaatamise ette ja mõtlesin, et kirjutan pisema arvustuse selle kohta. Film põhineb animé sarjal ja filmidel, mida näidati juba seitsmekümnendate keskpaigas. Kuigi mina ise pole kõiki algupäraseid sarju ja täispikke animatsioone näinud, siis võib kindel olla, et uus film nendest sisu poolest palju laenab, kuid ka omajagu välja jätab.

Avakosmose lahingristleja Yamato ehituse lõppjärgus.

Kaugemas tulevikus on maast saanud elutu kõrb ning inimkond on sunnitud oma elu jätkama pinnase all, kuhu pindmine radiatsioon ei ulatu. Kiirituses on süüdi tulnukate rass nimega Gamilas, kes pommitavad maapinda spetsiaalsete relvadega. Inimkond avaldab vastupanu tulnukatele ennekõike suurtes lahingutes avakosmoses, kus osalevad masinad meenutavad suuri ookeaniristlejaid. Kuid tundmatu vastase tehnika on inimeste omast üle, kaotused on suured ja välja suremine silme ees. Üllatuslikul kombel saabub avakosmosest kummaline infokapsel, mille sisuks on skeemid üle valguse kiiruse liikuva mootori jaoks ja koordinaadid, mis viivad planeedile nimega Iscandar. Ning meeleheite ajel otsustatakse teha viimane ennastsalgav reis, lootusega saada lootusetule olukorrale leevendust. Uus mootor paigaldatakse massiivsele alusele nimega Yamato (sellel nimel on jaapanlaste jaoks pikem ja keerulisem ajalugu, kui keskmine lugeja teab või kui palju film seda seletab), mille meeskond võtab ette peadpööritava reisi kaugele Magalhaes'i pilvede juurde. Alusel on loomulikult suur meeskond, nende vahel on eelnevalt olemas olnud ja uued tunded, konfliktid ja arusaamised. Tee peale jäävad lahingud ja kohtumised vaenlasega, miski ei näi päris edukalt kulgevat ja nii edasi.

Temperamentne ja tormakas Susumu Kodai (Takuya Kimura).

Erinevalt 26-st episoodist koosevast algsest sarjast ei võimalda filmi kondenseeritud mudel avada piisavalt tegelaste taustu ega seletada nendevahelisi suhteid. Seega jääb asjasse eelnevalt mitte pühendatud vaatajale arusaamatuks, miks kõik need madrused ja sõdurid teineteist kuskilt justkui juba tunnevad, miks nende vahel mingi keemia eksisteerib või miks peaks neist üleüldse hoolima. See ongi suurem probleem, mis filmis esildub. Sellest tulenevalt on praktiliselt kõik dialoogid esitatud ontlikul ja distantseeritud moel, vaataja ei pruugi lakoonilisest lähenemisest eriti hoolida ega seda edukalt järgida.

Vana kapten Jūzō Okita (Tsutomu Yamazaki) langeb peatselt pärast missiooni algust haigevoodisse.

Kosmoseristleja disain ja kvaliteet ilmselgelt puhtalt renderdatud kujul on muljetavaldav ja need suuremad lahingud, mis filmi jooksul maha peetakse, üsna värvikad. Kahjuks ei saa sama öelda tulnukate lennumasinate või tulnukate eneste disaini kohta. Kui nonde ründajate laevade puhul on kunstnik püüdnud vaatajat lihtsalt erakordse detailsusega tappa, siis tulnukad ise - kahejalgsed mõttetud kriipsujukud, kes peaks siis eriti kurjad välja nägema, on animeeritud viletsasti ja väheusutavalt. Suures osas roheliste taustade ees eteldud stseenid on samuti nigelavõitu kvaliteediga. Film, mis kõigi näitajate poolest peaks olema kvaliteedilt üle keskmise redelipulga, tundub venitatud lõpu ja uinutava lohisemise järel kohatu. Nii palju paremini oleks olnud võimalik terve lugu ära rääkida, kui sel oleks olemas olnud tegelik taust ja sisuline, agoniseeriv fatalism. Selle asemel näib siin esitatud eneseohverdus ja konarlik tempo võlts ja õõnes. Eelnevate versioonidega tuttavad vaatajad leiavad palju äratundmist ja viiteid ühele või teisele teemale, ent ettevalmistuseta vaatajaid ootab heade efektidega, õhuke ulmefilm.

reede, 8. juuli 2011

Kung Fu Panda 2 (2011)

Meeldiva üllatusena on vahepeal valmis saanud järg 2008. aasta animeeritud seiklusele Kung Fu Panda. Kes kogu seda kinoanimatsioonide ja 3D virrvarri rohkem jälgivad, on kindlasti tuttavad DreamWorksi ja Pixari vahelise vägikaikaveoga, kus Dreamworks alati alla näib jäävat. Seal, kus Pixar ehitab iseloomuga tegelasi ja hingestatud süžeed, taandub Dreamworks pigem rumalate nägude tegemise peale ning nende 3D lihtsalt ei ole alati nii hea. Rõõm on nentida, et Kung Fu Panda 2 seda arvamust natuke murendab.

Leidlaps Po oma kasuisa nuudlipoes.

Lugu jätkab suuremal või vähemal määral sealt, kus esimene film ära lõppes. Kõik on elu ja tervise juures (v.a Tai Lung), panda Po (Jack Black) on nüüd kangelane ja tegeleb tavapäraste bandiitide segamini peksmisega. Kuid kohe alguses näidatakse selle teose suurt kurjamit - paabulinnust lord Sheni (Gary Oldman oma tavapärases kvaliteedis), kelle minevik peategelasega seotud on. Nimelt ennustati linnule, et tema hukatuseks saab valget ja musta värvi sõdalane ning seepeale võttis Shen nõuks kõik pandakarud sootuks hävitada. Kuid vaatajale nüüd juba tuttav panda pääseb ühel või teisel viisil pagema ning nüüd, kui Shen võimule on naasemas, ilmutab must ja valge kangelane end taas. Sheni võimule tuleku abivahendiks on suurtüki leiutamine - hiinlastele omase tulevärgi stiilis. Sellega teeb lind sünnilinnas kohalikele kung fu meistritele üks-null ära ning nõnda jääb tigeda viie ja Po ülesandeks õiglus taas kord jalule seada ja kung fu olemus hukatusest ja unustusest päästa.

Meister Shifu (Dustin Hoffman) murelike uudistega.

Midagi vapustavat ega maailma muutvat sellest filmist oodata pole mõtet, tegu on lihtsalt kvaliteetse ja vaimuka multifilmiga palavasse suvepäeva. Ometi tuleb ära nimetada, et film arutab mõõdukalt Po päritolu teemadel ja seda üldsegi mitte halvas võtmes. Hea sõnaga tuleb tunnustada ka pigem kunstilist joonistusstiili, millega minevikku jäänud sündmusi maha mängitakse. See pole küll päris Disney voolavuse või animé kvaliteediga, aga meeldiv vahepala karvasele renderdusele, mis filmi põhiosa enda alla võtab. Hans Zimmer (põline lemmik) ja John Powell on kokku kirjutanud taas kord toreda muusikalise tausta. Kuidas filmi viimase stseeni sisusse suhtuda, see jäägu juba iga vaataja enese otsustada.

Lustakas tagaajamisstseen Gongmeni linnas.

Soovitatud kõigile lastele ja lapsemeelsetele kung fu sõpradele, kes esimest filmi nautisid.