Alternating Wallpaper

neljapäev, 23. detsember 2010

Werner - Volles Rooäää! (1999)

Kolmas film Werneri sarjast on minu tegelik lemmik (ei julge viiendast teab mis kvaliteeti veel loota). Mis kindlasti lendab jällegi vastuollu üldlevinud kriitikute arvamusega. Igatahes, täie toruga lasti kinolevisse sellisel toredal aastal nagu 1999, mis oli tegelikult üks paremaid aastaid filmide jaoks. Nimetan siinkohal ära siis Magnolia, Titus, Fight Club, American Beauty, The Talented Mister Ripley, Ghost Dog, Kubricku Eyes Wide Shut - põhimõtteliselt igale maitsele midagi (The Matrix). Mina lõpetasin sel aastal gümnaasiumi ja tegin palju muid halbu valikuid. Kuid vähemasti võiks väita, et säherdune tugev filmilaviin kasvõi oma auraga ka keskpärasele Wernerile pisut kaasa aitas.

Brassmann lauluhoos.

Werner ja Andi elavad sedakorda juba koos nende rämedate mootorratturitega, kes esimeses filmis vahest figureerivad ja teises filmis pigem negatiivsed tegelased on. Elukohaks on idülliline sadamatänav ja rokiklubi Detsibell. Vaikelu aga ihkab rikkuda ehitusmagnaat Günzelsen, kes kogu pinda üles tahab osta ja selle asemele omi kõrghooneid rajada. Günzelsen on ka varem filmidest läbi käinud ning seekord on tal sanitatsioonimeister Röhrichiga eriti tige konflikt. Ent enne ehituse jätkumist on tarvis üürnikud välja peksta, mis aga kuidagi õnnestuda ei taha. Küll proovitakse elanikel vool välja lülitada, füüsilise vägivallaga teemat lahendada, maju maha põletada ja muud. Kui peategelastel viimaks kops jäädavalt üle maksa visatakse, hauvad rokkarid ja vennad Wernerid valmis eriti kavala plaani Günzelseni ehitust Röhrichi õnnetuskanaliku sabotaažiga rikkuda. Mis loomulikult töötab kenasti ja lõpeks elavad nad kõik õnnelikult edasi.

Jetzt ist hier Achterbahn!

Kolmas film tutvustab jälle uusi tegelasi, meeldejäävateks on pidevalt vindine kapten Brassmann oma kummituslindudega, Günzelsen, närviline Hüpenbecker ja teised, keda selles teoses vähe rohkem avada püütakse. Oma tavapäraselt häbiväärselt nauditava etteaste teevad ka politseinikud, tänavakese teised tavalised ja ebatavalised elanikud ja rokkarite pöörane president.

Poisid ilguvad presidendi näputöö üle.

Film kombineerib kohati moodsat digitaalanimatsiooni tavalise käsitsi maalitud kraamiga. Arvutiga renderdatud kraam ei ole siin veel nii tasemel, et jaapani kaasaegse stiilina ära petta ning tavaliselt animeeritud stseenid töötavad paremini. Mis on imelik, sest ka siin on lohakusvigu, mõned kaadrid tunduvad poolikud või siis lihtsalt karvasevõitu. Ent samas on sel oma võluv stiil, mis neljandas filmis liigselt puhta animatsiooniga pihuks ja põrmuks tehakse.

Tervitusnaps teravate tagajärgedega.

Filmi ilmestab üks paremaid helipalu Werneri universumist (kliki üleval tekstis olevaid viiteid) ja teos ise on oma narratiivi poolest vähemalt punktist A punkti W jõudev loogiline jada. Üks tore tükk meelelahutust, kus nimikangelasel tegelikult üsna vähe osalust on - ent seda paremini töötab keskkond ja teised tegelased selle sees.

0 viimaseid kommentaare: