Alternating Wallpaper

kolmapäev, 29. detsember 2010

Werner - Gekotzt wird später! (2003)

Tänini viimane ehk siis neljas Werneri film nägi ilmavalgust seitsme aasta eest. Ja kurb on nentida, et hoolimata tehnoloogilisest täiuslikkusest (sellest täpsemalt hiljem) on teos hingelt tühi ja õhukese koore all pole sisust jälgegi. Filmi ainus nauditav episood on praktiliselt üks ühele plagieeritud esimesest filmist, kõik muu aga hambutu ja habras. Kui draama essents on konflikt, siis siin teoses pole mingist konfliktist jälgegi.

Umbes nii palju baikereid siin filmis näha saabki.

Film algabki nimetatud enesekordusega, sest esimene kümmekond minutit mängitakse jällegi kord jalgpalli. Kuigi esimese filmi turuplatsi asemel on seekord kämping, on situatsioon originaalile üsna lähedal. Loomulikult päädib palli ekslemine tigedate puhkajate vahel totaalse kaosega. Mõni aeg hiljem istuvad vennakesed Wernerid ja Röhrichi õpipoiss Eckat (ehk siis Eckhard) kusagil oma majas ja veeretavad täringuid. Võitjast saab kuningas, kes dikteerib seltskonna järgmise ettevõtmise. Ning kui kroon Werneri pähe asetatakse, tuleb mõte sõita Korsikale. Lõbustusvarustus pakitakse auto peale ja retk võib alata.

Tee peale jääb erinevaid takistusi ja situatsioone, mis lahendamist vajavad. Varakult annab poiste automobiil otsad ja nii võetakse tee äärest lihtsalt uus auto, milleks on Oldsmobile Regency. Siit hakkab seltskonda ja kuningat taga ajama ka legendaarne paar töllmokkadest politseinikke (suhteliselt nagu kodumaised kordnikud seega). Uue autoga toimub samuti avarii ja peale parandamist ehitatakse sellest must ja koletislik limusiin. Nii ongi terve tee Korsikale jada vähem või enam õnnestunud etüüde, peamine probleem on Eckati pidev jootmine, sest selle mehe kainenedes hakkab tulema jutt koju- ja tööle minekust. Loomulikult jõutakse pärast kadalippu pärale ja nii elavad nad kõik õnnelikult tänini. Paralleelis näidatakse kordumatult viletsat b-story't Röhrichi ja Hüpenbeckeriga. Kolmandast filmis tuttavaid mootorrattureid ei näe pärast esimest veerand tundi enam üldse.

Mundrimehed kummalise kuninga jälgi ajamas.

See on siis esimene läbinisti digitaalselt valmistatud Werner ja see töötab kord nii, kord naa. Kuigi selline konkreetsete joontega klants värk ja sujuv animatsioon kahtlemata boonuseks on, kaotab filmi üldine stiil sellega oma essentsi. Mõnes stseenis on 3D valuliselt vaatajale näkku määritud (seiklus täringutega) ja minu arvates ei ole sel mõtet. Samas mujal funktsioneerivad ennekõike autode 3D mudelid täitsa kenasti. Muusikaline pool on nõrk: kuigi siin on mõned head lood, siis üldiselt ei ole see siiski klassikaline Werneri filmide tase. Kiitvalt tahan siiski ära mainida mahlaka dialoogi ja kvaliteetse häälte sisse lugemise.

Eckati tankimine.

Viienda filmi ilmumiskuupäevaks on praegu suvi 2011. Keeruline öelda, kas see tähendab juunit või augusti, ent üle kaheksa kuu ei tohiks selle ära nägemiseni nüüd enam jäänud olla. Seniks võib Wernerite teema ajaveebis lõpetatuks lugeda. Ning selle puhul võib soovija viimasest filmist seda toredat lugu kuulata.

0 viimaseid kommentaare: