Alternating Wallpaper

esmaspäev, 20. detsember 2010

Werner - Das muß kesseln! (1996)

Tagantjärele on lihtne mõista, miks teise Werneri filmiga üle kuue aasta läks. Esimese kassaedu oli vähene ning toona polnud DVD-turg veel selles staatuses, et filmide ilmumist kuidagi mõjutada. Euroopa mõõtmes oli niigi palju muud põnevat tol ajal aset leidmas. Ning kuigi mina saksakeelset veebi vähem tarbin, on kriitikute üldine arvamus, et teine Werneri film üks viletsamaid on. Noh, kui lõpuni aus olla, siis ei peeta neid filme üldse millekski keskmise kodaniku poolt. Tuttavas-turvalises IMDB kataloogis on sarja keskmine hinne napilt üle viie palli kümnest.

Mootorratturi talivarustus.

Esimesest filmist värskelt meeles näitlejate ja animatsiooni põimimine on seekord välja visatud ja teos on nüüd algusest lõpuni joonisfilm. Ja võib kohe algusest peale ära öelda, et animatsioon on selline kõikuvat sorti. Vaheldudes seejuures kord sujuva ja meeldivate piirjoonte ja kord kuidagi häguse läbustamisega (osaliselt nähtav lisatud piltidelt, kuigi see võib ka DVD probleem olla). Kummalisel kombel on sellest filmist praktiliselt puudu klassikaline Werneri muusika, heliline taust piirdub paari üksiku tilinaga, mis kuigi meeldejäävad pole.

Marjanapsu põletamas ja degusteerimas.

Teine film tutvustab ridamisi uusi tegelasi. Esmalt Werneri vend Andi (Bröselil on tegelikult samuti vend nimega Andi), siis talunik Horst, kurjamitest bensiinijaama pidajad ja rikkurist Nobelschröder. Miskipärast elavad Andi ja Werner just nimelt Horsti talus või siis selle vahetus läheduses. Et aga on karm talv ja Werneril pole erilist huvi Röhrichi juurde tööle minna, siis kihutavad vennad hoopis motoriseeritud saaniga jäätunud järve pidi. Idülli rikub ära Nobelschröder (kes saksa keelt mõistab, saab aru, miks see nimi selline on), kes oma klassikalise Bentley'ga poiste juusturiivile silmad ette teeb. Jutt läheb järgmise võidusõidu peale, kuid vendadel pole mingit masinat, millest asja oleks.

Appi tuleb müstiline Horst, kes räägib loo sõja ajal sohu kukkunud pommitajast, mis veel tänini peaks seal roostetama. Werner ja Andi tõttavad sündmuspaigale, sikutavad ühe mootori pommitaja kere küljest lahti ja hakkavad seda restaureerima ja oma jääsõiduki peale sobitama. Kahtlemata jääb siin jalgu hulgim probleeme, esmalt pole töö kuigi kiire, siis ei ole kusagilt sobilikku kütust võtta ja viimaks tuleb välja, et kui masina ehitamine lõpusirgele läheneb, on lumi ammu sulanud ja väljas suvi. Siia jääb vahele üks toredamaid stseene, nimelt napsu põletamine Röhrichi salaretsepti järgi.

Koomiksitest tuttav invasiil, kelle päritolu filmides kunagi seletatud pole.

Et asjadele veelgi teravust lisada, sõlmib Werner oma venna teadmata Nobelschröderiga kihlveo nende kodustatud põrsa Borsti peale. Ehk siis, kui poisid kindlaks ajaks oma supersõidukiga tema maja juures platsis ei ole, läheb siga ahju. Viimasel pingelisel hetkel tuleb välja, et vennad on oma rakettauto mootorist ühe olulise komponendi välja jätnud ja nii jäävadki nad kihlveo kaotajateks. Ängistusega lükatakse ehitatud masina gaasipedaal põhja ja reisitakse sedasi ajas tagasi, võites viimaks kihlvedu ja päästes oma lemmikloom. Selline lapselik ja lihtne lugu ohtra oksendamise ja muidu räpasevõitu huumoriga. Dialoog on hea, tegelased ja üle võlli keeratud animatsioon tõhusad. Kuigi minugi arvates üks nõrgemaid Wernereid.

0 viimaseid kommentaare: