Alternating Wallpaper

teisipäev, 28. detsember 2010

Tourist (2010)

Kui pühade ajal Lõuna-Eestis mõned kümned tunnid laastavat igavust tuli veeta, siis võtsin ette Turisti vaatamise. Näitlejapaar Jolie ja Depp paistis pealtnäha meeldiva kooslusena ning kui spiooniloo keerdkäikudesse lubati punti visata veel Paul Bettany ja Tim Dalton, siis ei oleks tohtinud midagi ju viltu minna?

Justkui oleks silmades dollarimärgid...

Elise (Jolie) ootab oma armukest, salapärast Alexander Pearce'i. Viimane on nimelt suurgängsterilt kaks miljardit varastanud ja pärast seda olematusse kadunud. Pearce'i otsib Scotland Yard, eesotsas Bettany tegelaskujuga, ja seega on Elise pideva vaatluse all. Pearce aga suhtleb oma kallimaga sõnumite kaudu, juhendades teda eemalt. Kõik arvavad, et Pearce on oma välimust plastilise kirurgi abiga muutnud ja seega ei ole teda enam võimalik kuidagi ära tunda. Kaunitarist Elise saab juhise sõita Veneetsiasse, rongi peal aga valida pettuseks välja keegi Pearce'i meenutav tegelane. Nii kohtubki Elise Frankiga (Depp), ameeriklasest turistiga, kelle ebalev olek ja võhiklus justkui armastusväärselt sulnis peaks olema. Frank peaks kõik osapooled valele teele juhtima ning andma võimaluse armunutel rahaga pageda. Sündmustest saab teada ka kurikael, kelle raha Pearce taskusse pistis ja nii algab jant paarikese tabamiseks.

Ent kurb tõdemus siinkohal on see, et mitte miski selles teoses ei näi õigesti töötavat. Deppi ja Jolie vahel pole mitte mingit keemiat. Depp näeb välja nagu oleks tal kogu aeg kõht lahti; Jolie on hoolimata oma laitmatust välimusest ilmega, nagu oleks ta kaks nädalat järjest joonud. Enamus stseene jõllitavad need kaks teineteist nagu paar käntsakat lihaletis. Dialoog on pingutatud. Ainsana üritab näidelda Bettany - samas kui peategelased isegi ei ürita näida sedamoodi, et nad näitlemise eest raha saavad. See siin on klassikaline kaamera ees totakalt naeratamine ja kella vaatamine. Olgugi, et tegevus leiab aset maalilistes kohtades, tapab odav kaameratöö ja totter montaaž sellegi esteetilise naudingu olematuks. Käsikiri on odav, vaatajat juhitakse mõttetute võtetega vales suunas, isegi kui on algusest peale aru saada, et Frank ongi Pearce. Lõpp on loid ja tüütu nagu unine kärbes lambikuplil.

Oot-oot, kas meil oli siin kusagil mingi süžee ka olemas?

Terve teos on nagu üksainus pikk niiske peeretushääl kinosaalis. Mitte kordagi ei juhtu mitte midagi, mis peaks vaatajat stimuleerima. Paarikene heljub kaadrist kaadrisse nagu miljoneid maksev Hindenburg, et siis lõpuks lihtsalt lörinal tühjaks vajuda. Hoiduda nagu leeprahaigetest.

0 viimaseid kommentaare: