Alternating Wallpaper

kolmapäev, 29. detsember 2010

Werner - Gekotzt wird später! (2003)

Tänini viimane ehk siis neljas Werneri film nägi ilmavalgust seitsme aasta eest. Ja kurb on nentida, et hoolimata tehnoloogilisest täiuslikkusest (sellest täpsemalt hiljem) on teos hingelt tühi ja õhukese koore all pole sisust jälgegi. Filmi ainus nauditav episood on praktiliselt üks ühele plagieeritud esimesest filmist, kõik muu aga hambutu ja habras. Kui draama essents on konflikt, siis siin teoses pole mingist konfliktist jälgegi.

Umbes nii palju baikereid siin filmis näha saabki.

Film algabki nimetatud enesekordusega, sest esimene kümmekond minutit mängitakse jällegi kord jalgpalli. Kuigi esimese filmi turuplatsi asemel on seekord kämping, on situatsioon originaalile üsna lähedal. Loomulikult päädib palli ekslemine tigedate puhkajate vahel totaalse kaosega. Mõni aeg hiljem istuvad vennakesed Wernerid ja Röhrichi õpipoiss Eckat (ehk siis Eckhard) kusagil oma majas ja veeretavad täringuid. Võitjast saab kuningas, kes dikteerib seltskonna järgmise ettevõtmise. Ning kui kroon Werneri pähe asetatakse, tuleb mõte sõita Korsikale. Lõbustusvarustus pakitakse auto peale ja retk võib alata.

Tee peale jääb erinevaid takistusi ja situatsioone, mis lahendamist vajavad. Varakult annab poiste automobiil otsad ja nii võetakse tee äärest lihtsalt uus auto, milleks on Oldsmobile Regency. Siit hakkab seltskonda ja kuningat taga ajama ka legendaarne paar töllmokkadest politseinikke (suhteliselt nagu kodumaised kordnikud seega). Uue autoga toimub samuti avarii ja peale parandamist ehitatakse sellest must ja koletislik limusiin. Nii ongi terve tee Korsikale jada vähem või enam õnnestunud etüüde, peamine probleem on Eckati pidev jootmine, sest selle mehe kainenedes hakkab tulema jutt koju- ja tööle minekust. Loomulikult jõutakse pärast kadalippu pärale ja nii elavad nad kõik õnnelikult tänini. Paralleelis näidatakse kordumatult viletsat b-story't Röhrichi ja Hüpenbeckeriga. Kolmandast filmis tuttavaid mootorrattureid ei näe pärast esimest veerand tundi enam üldse.

Mundrimehed kummalise kuninga jälgi ajamas.

See on siis esimene läbinisti digitaalselt valmistatud Werner ja see töötab kord nii, kord naa. Kuigi selline konkreetsete joontega klants värk ja sujuv animatsioon kahtlemata boonuseks on, kaotab filmi üldine stiil sellega oma essentsi. Mõnes stseenis on 3D valuliselt vaatajale näkku määritud (seiklus täringutega) ja minu arvates ei ole sel mõtet. Samas mujal funktsioneerivad ennekõike autode 3D mudelid täitsa kenasti. Muusikaline pool on nõrk: kuigi siin on mõned head lood, siis üldiselt ei ole see siiski klassikaline Werneri filmide tase. Kiitvalt tahan siiski ära mainida mahlaka dialoogi ja kvaliteetse häälte sisse lugemise.

Eckati tankimine.

Viienda filmi ilmumiskuupäevaks on praegu suvi 2011. Keeruline öelda, kas see tähendab juunit või augusti, ent üle kaheksa kuu ei tohiks selle ära nägemiseni nüüd enam jäänud olla. Seniks võib Wernerite teema ajaveebis lõpetatuks lugeda. Ning selle puhul võib soovija viimasest filmist seda toredat lugu kuulata.

teisipäev, 28. detsember 2010

Tourist (2010)

Kui pühade ajal Lõuna-Eestis mõned kümned tunnid laastavat igavust tuli veeta, siis võtsin ette Turisti vaatamise. Näitlejapaar Jolie ja Depp paistis pealtnäha meeldiva kooslusena ning kui spiooniloo keerdkäikudesse lubati punti visata veel Paul Bettany ja Tim Dalton, siis ei oleks tohtinud midagi ju viltu minna?

Justkui oleks silmades dollarimärgid...

Elise (Jolie) ootab oma armukest, salapärast Alexander Pearce'i. Viimane on nimelt suurgängsterilt kaks miljardit varastanud ja pärast seda olematusse kadunud. Pearce'i otsib Scotland Yard, eesotsas Bettany tegelaskujuga, ja seega on Elise pideva vaatluse all. Pearce aga suhtleb oma kallimaga sõnumite kaudu, juhendades teda eemalt. Kõik arvavad, et Pearce on oma välimust plastilise kirurgi abiga muutnud ja seega ei ole teda enam võimalik kuidagi ära tunda. Kaunitarist Elise saab juhise sõita Veneetsiasse, rongi peal aga valida pettuseks välja keegi Pearce'i meenutav tegelane. Nii kohtubki Elise Frankiga (Depp), ameeriklasest turistiga, kelle ebalev olek ja võhiklus justkui armastusväärselt sulnis peaks olema. Frank peaks kõik osapooled valele teele juhtima ning andma võimaluse armunutel rahaga pageda. Sündmustest saab teada ka kurikael, kelle raha Pearce taskusse pistis ja nii algab jant paarikese tabamiseks.

Ent kurb tõdemus siinkohal on see, et mitte miski selles teoses ei näi õigesti töötavat. Deppi ja Jolie vahel pole mitte mingit keemiat. Depp näeb välja nagu oleks tal kogu aeg kõht lahti; Jolie on hoolimata oma laitmatust välimusest ilmega, nagu oleks ta kaks nädalat järjest joonud. Enamus stseene jõllitavad need kaks teineteist nagu paar käntsakat lihaletis. Dialoog on pingutatud. Ainsana üritab näidelda Bettany - samas kui peategelased isegi ei ürita näida sedamoodi, et nad näitlemise eest raha saavad. See siin on klassikaline kaamera ees totakalt naeratamine ja kella vaatamine. Olgugi, et tegevus leiab aset maalilistes kohtades, tapab odav kaameratöö ja totter montaaž sellegi esteetilise naudingu olematuks. Käsikiri on odav, vaatajat juhitakse mõttetute võtetega vales suunas, isegi kui on algusest peale aru saada, et Frank ongi Pearce. Lõpp on loid ja tüütu nagu unine kärbes lambikuplil.

Oot-oot, kas meil oli siin kusagil mingi süžee ka olemas?

Terve teos on nagu üksainus pikk niiske peeretushääl kinosaalis. Mitte kordagi ei juhtu mitte midagi, mis peaks vaatajat stimuleerima. Paarikene heljub kaadrist kaadrisse nagu miljoneid maksev Hindenburg, et siis lõpuks lihtsalt lörinal tühjaks vajuda. Hoiduda nagu leeprahaigetest.

esmaspäev, 27. detsember 2010

Tron Legacy (2010)

Peast ei oskagi meenutada, millal viimane kord esimest Troni filmi vaadatud sai. Tõenäoliselt juhtus see siiski mingit moodi taevakanaleid suvaliselt brausides, sest film ise ei olnud teab mis geniaalne üllitis. Ning kuigi pikalt ahjus olnud järge reklaamis Disney nagu oleks see isepuhastuv paar sokke või muud maailma uueks muutvat, siis tuleb tõdeda, et teose üldine kvaliteet keskpäraste kanti kipub kukkuma. Ent nüüd kõigest lähemalt.

Saatuslik mängusaal.

Garrett Hedlund astub üles Sam Flynni rollis, kes on siis 1982. aasta teose Kevin Flynni (Bridges) poeg on. Papa aga on ammuilma kaduma läinud. Sam sõidab mootorrattaga, kukub kõrgkoolist välja, on geeniusest häkker (otse loomulikult, kuigi N8 minu meelest teab mis häkkeritelefoniks ei pretendeeri, oleks võinud pigem N900 olla) ja muidu alternatiivne bad boy. Samuti on isa loodud firma, nüüdne maailma tasemel tarkvaraettevõte, peategelase üsna rikkaks teinud. Mitte, et poiss ise otseselt ettevõtte tegemistes kaasa lööks. ENCOM ehk FLYNN on siin ettevõte, mida kõrvutatakse võrdselt Apple'i või siis Microsoftiga; nimelt on just välja antud nende operatsioonisüsteemi uus, kaheteistkümnes versioon. Kõik on tore kuni selle hetkeni, mil Flynni vanast mängumasinate saalist müstiline sõnum saadetakse ja Sam asja uurima läheb. Salakambrist leiab poiss isa pooleli jäänud töölaua ja arvuti. Loomulikult imetakse Sam pikemata digitaalmaailma, kus ta minutite jooksul oma elu eest võitlema peab hakkama. Üks asi viib teiseni kuni kaunitarist Quorra (Wilde) poisi surmasuust päästab ja aset leiab taaskohtumine kadunud isaga, kes nüüd andmete maailmas n-ö paguluses elab.

Morituri te salutant.

Selgub, et kui andmete maailma juhtimine ja haldamine liiga töömahukaks ülesandeks hakkas saama, tekitas Kevin endast koopia - CLU, millele andis pealtnäha lihtsa ülesande: ehitada veatu süsteem. Loomulikult annab sellist käsklust mitmeti tõlgendada ja üsna pea pöördus rakendus oma arhitekti vastu, sest perfektne lahendus ei vaja kasutajate sekkumist. Mõned nüansid on selles loos veel, ent need jäägu vaataja avastada. Peategelane peab kiirustama, et tagasi päris maailma pääseda, isa päästa ja türannist CLU eest hoiduma. Tegevus lööb sageli samu noote, mis vaatajatele võivad maatriksi filmidest või siis terminaatoritest tuttavad olla. Tehisintellekt vaatab asju justkui oma mätta otsast, samal ajal kui inimesed oma vigadega elades hakkama püüavad saada.

Teose üks kvaliteetsemaid aspekte: muusika.

Filmi lõpp, mida mina seekord lahti rääkima ei hakka (kes tahab, läheb loeb siit), tekitab küsitavust. Lugu mängitakse nii põnevasse kohta välja, et siit enam kusagile loogiliselt edasi pole minna. Isegi kui see lugedes krüptilisena kõlab, siis filmi näinutel peaks mõte samas suunas liikuma. Jällegi toon võrdlusmomendiks äraspidi eepilised maatriksi seeria filmid, mille avapauk sarnaselt põnevas haripunktis lõpunoodi sai; ent siis hakati sellest veel mingit liimitaolist ollust välja venitama, mil ei nägu ega tegu polnud (tegelikult kannatasid järjed vaadata küll, lihtsalt polnud esimesega mingit moodi loogiliselt ega meeldivalt seotud). Ning see, mida teeb vanamees teose viimastel minutitel, pole midagi muud kui maailma kõige laisem käsikirjatrikk.

Hüplemine pleksiklaasis.

Juba algusest peale jääb tunne, et peategelased ei ole mitte kunagi mitte mingis võimalikus ohus, kõik on peaaegu senór Spielbergo stiilis lapselikult pehme ja turvaline. Ning see tüütab vaatajat sedavõrd, et filmi viimane kolmandik haigutama ajab. On arusaadav, et PG reiting soe ja armas peaks olema, aga see siin on lihtsalt tuim.

Kõik see, mis toimub ehtsas maailmas, kannab julget joont ja löövaid visuaale. Filmi sissejuhatus on tõeliselt muljet avaldav, kuigi selle seos ülejäänuga kaduvväike on. Kui kummaline on siis see, et andmeimpulsside ilmas tegevus säherdune loid on. Suurem osa filmist on linti mängitud rohelise tausta ees ja kõik see, mis ekraanil paistab, on võlts. Ent see omaette ei peaks olema põhjus, miks disain ei võiks olla efektne või ehk isegi rabav; siiski tuleb tunnistada, et bittide ja baitide maailm on küll voolujooneline ja läikiv, aga mitte lööv. Sama käib kõigi masinate, efektide, tegelaste ja muu taolise kohta.

Küsitava väärtusega suhe.

Hedlund ei hiilga ei oma näitlemisoskuse ega millegi muuga. Poiss on tavaline kauni näoga odav, ilmetu näitleja. Jeff Bridges pakub nauditavamat esitust, eriti just CLU rollis, Wilde pööritab niisama silmi ja praeguste lemmikute hulka kuuluv Michael Sheen mängib niisama lunaatikust tegelinskit.

Tarkvara ja alkohol.

Ent kes kardab loota, et sellega loole koos taasalustusega punkt pannakse, eksib. Disney on juba rääkinud Legacy triloogiaks muutmisest, kusagil THRis peaks selle kohta ka artikkel leida olema.

Ultramarines (2010)

Games Workshop on tasasest algusest muljetavaldavaks ettevõtmiseks ja frantsiisiks paisunud fenomen. Lauamängud on alati populaarsed olnud, kuid esiotsa tilluke bränd nimega Warhammer keeras oma vormi ja sisuga teemal veel kord vindi peale. Kunagi varem polnud minu teada lauamängu, kus mängija pidi peale taktika ja strateegia välja mõtlemise oma väeüksused ka ise kokku liimima, ära värvima ja oma meeldimist mööda kaunistama. Alles viimase aastaga olen hakanud selle lauamängu erakordselt kalli hinnaga karpe kodumaistes poodides nägema (ennekõike Kristiine suures raamatupoes). Ning kui ma ütlen kalli hinnaga, siis seda need ka on: mitusada krooni ainsa üksuse eest letile köhida on tegelikult röövimine. Sama käib ka Citadeli vastavate värvipottide ja liimide kohta, mille külge sarnased hinnalipikud riputatud on.

Plastikust ultramariinid.

Loomulikult laienes frantsiis aastate möödudes mujale meelelahutusse. Videomängudes on kohata nii vähem kui rohkem õnnestunud iteratsioone, tulekul on ka suur Warhammer 40,000 netimäng, mis aga paistab klassikalise Warhammer Online'i mannetutes jalajälgedes käivat. Edukamad on olnud strateegiamängud Dawn of War seeriast ning mis peamine: lõppematu hulk ulmesopakaid, mille kvaliteet suuresti kõikuv kipub olema. Filmidega on sellel sarjal vähe kokkupuutumist olnud, miskipärast mäletan mingit vana telefilmi, mis justkui 40k maailmas oleks aset leidnud, aga see võib ka puhtalt minu ettekujutus olla.

Võitlusvannet vandumas.

Igatahes, Ultramarines oma otse-plaadile ilmumisega peaks teema huvilistele kohustuslik vaatamine olema, ent niisama filmihuvilised võiksid selle vahele jätta. Teos on läbi ja lõhki CGI, ent mis peamine - selle juures väga halb CGI. Ning kui mina ütlen halb, siis see nii ka on. Kümne aasta eest oleks võinud sellist kvaliteeti ehk videomängude vahestseenide FMVs taluda, kuid 2010. aasta täispikas filmis kohe kindlasti mitte. Salk verinoori ultramariine oma raske soomuse ja tigedate relvadega läheb uurima väikest asundust kõrvalisel planeedil. Peale värske liha on ridades veel vana ja stoiline ravitseja Pythol (häälenäitlejaks John Hurt, kellele ilmselt kulus ka filmi suurim raha) ja tarmukas kapten Severus. Tegevuse fookus aga püsib noorel Proteusel, kelle häält loeb kärisemisega vana hea Sean Pertwee (üsna tuntud häälenäitleja videomängudest, huvilistele tunda ka Mutant Chronicles filmist). Loomulikult läheb missioonil kõik nihu, planeedile on saabunud Kaose sõdalased ja deemonid, asunduse lahingurügemendist on alles vaid kaks meest ning nendegagi ei paista kõik päris korras olevat. Lugu ise on suhteliselt otsekohene, need napid keerdkäigud on ette aimata ja miskit suuremat üllatust kusagilt ei sünni.

Ravitseja-apteeker Pythol.

Filmil on suuremad puudused. Esmalt mainiksin teose nigelat visuaalset kvaliteeti. Pilt on erakordselt õõnes, efektid närused. Kui soomusrüüd ja relvad veel mingit efekti omavad, siis inimtegelaste peade disain tekitab minus spasme. Peale lihtsalt koledate mudelite on hirmus ka nende animatsioon. Kui nende koletislike sõjamasinate soomusrüü peaks teoorias olema erakordselt raske ja massiivne, siis filmist jääb mulje, nagu oleks tegu vahtkummist katteplaatidega. Ning tegelaste hüplemine ja üldine haavatavus jätab tunde, nagu oleks need siin tähesõdade kloonid oma valgetes seebikarbirüüdes.

Kaplan Carnak.

Teisalt tulistab film oma loo ja tegelastega väga vales suunas: teemat mitte tundvale vaatajale pole siin mitte midagi pakkuda. Kes pole ikka aastaid teema sees veetnud, see ei tea midagi mingitest imperaatoritest, miks warp on kaosesõdalaste ja deemonite allikas, mis üldse see kaos on ja miks kogu lugu nii neetult religioosse kõlaga on. Juba ammu pole kohanud ühtegi teost, mis nii viletsasti oleks suuteline enese lugu lahti rääkima. Ehk siis teemat kokku võttes: huviline saab siit alla keskmise narratiivi tuttavatel teemadel, võõras vaataja aga ei pruugi mitte midagi aru saada. Ning animatsiooni üldine madal tase peletab potentsiaalse algaja sootuks eemale.

neljapäev, 23. detsember 2010

Werner - Volles Rooäää! (1999)

Kolmas film Werneri sarjast on minu tegelik lemmik (ei julge viiendast teab mis kvaliteeti veel loota). Mis kindlasti lendab jällegi vastuollu üldlevinud kriitikute arvamusega. Igatahes, täie toruga lasti kinolevisse sellisel toredal aastal nagu 1999, mis oli tegelikult üks paremaid aastaid filmide jaoks. Nimetan siinkohal ära siis Magnolia, Titus, Fight Club, American Beauty, The Talented Mister Ripley, Ghost Dog, Kubricku Eyes Wide Shut - põhimõtteliselt igale maitsele midagi (The Matrix). Mina lõpetasin sel aastal gümnaasiumi ja tegin palju muid halbu valikuid. Kuid vähemasti võiks väita, et säherdune tugev filmilaviin kasvõi oma auraga ka keskpärasele Wernerile pisut kaasa aitas.

Brassmann lauluhoos.

Werner ja Andi elavad sedakorda juba koos nende rämedate mootorratturitega, kes esimeses filmis vahest figureerivad ja teises filmis pigem negatiivsed tegelased on. Elukohaks on idülliline sadamatänav ja rokiklubi Detsibell. Vaikelu aga ihkab rikkuda ehitusmagnaat Günzelsen, kes kogu pinda üles tahab osta ja selle asemele omi kõrghooneid rajada. Günzelsen on ka varem filmidest läbi käinud ning seekord on tal sanitatsioonimeister Röhrichiga eriti tige konflikt. Ent enne ehituse jätkumist on tarvis üürnikud välja peksta, mis aga kuidagi õnnestuda ei taha. Küll proovitakse elanikel vool välja lülitada, füüsilise vägivallaga teemat lahendada, maju maha põletada ja muud. Kui peategelastel viimaks kops jäädavalt üle maksa visatakse, hauvad rokkarid ja vennad Wernerid valmis eriti kavala plaani Günzelseni ehitust Röhrichi õnnetuskanaliku sabotaažiga rikkuda. Mis loomulikult töötab kenasti ja lõpeks elavad nad kõik õnnelikult edasi.

Jetzt ist hier Achterbahn!

Kolmas film tutvustab jälle uusi tegelasi, meeldejäävateks on pidevalt vindine kapten Brassmann oma kummituslindudega, Günzelsen, närviline Hüpenbecker ja teised, keda selles teoses vähe rohkem avada püütakse. Oma tavapäraselt häbiväärselt nauditava etteaste teevad ka politseinikud, tänavakese teised tavalised ja ebatavalised elanikud ja rokkarite pöörane president.

Poisid ilguvad presidendi näputöö üle.

Film kombineerib kohati moodsat digitaalanimatsiooni tavalise käsitsi maalitud kraamiga. Arvutiga renderdatud kraam ei ole siin veel nii tasemel, et jaapani kaasaegse stiilina ära petta ning tavaliselt animeeritud stseenid töötavad paremini. Mis on imelik, sest ka siin on lohakusvigu, mõned kaadrid tunduvad poolikud või siis lihtsalt karvasevõitu. Ent samas on sel oma võluv stiil, mis neljandas filmis liigselt puhta animatsiooniga pihuks ja põrmuks tehakse.

Tervitusnaps teravate tagajärgedega.

Filmi ilmestab üks paremaid helipalu Werneri universumist (kliki üleval tekstis olevaid viiteid) ja teos ise on oma narratiivi poolest vähemalt punktist A punkti W jõudev loogiline jada. Üks tore tükk meelelahutust, kus nimikangelasel tegelikult üsna vähe osalust on - ent seda paremini töötab keskkond ja teised tegelased selle sees.

esmaspäev, 20. detsember 2010

Werner - Das muß kesseln! (1996)

Tagantjärele on lihtne mõista, miks teise Werneri filmiga üle kuue aasta läks. Esimese kassaedu oli vähene ning toona polnud DVD-turg veel selles staatuses, et filmide ilmumist kuidagi mõjutada. Euroopa mõõtmes oli niigi palju muud põnevat tol ajal aset leidmas. Ning kuigi mina saksakeelset veebi vähem tarbin, on kriitikute üldine arvamus, et teine Werneri film üks viletsamaid on. Noh, kui lõpuni aus olla, siis ei peeta neid filme üldse millekski keskmise kodaniku poolt. Tuttavas-turvalises IMDB kataloogis on sarja keskmine hinne napilt üle viie palli kümnest.

Mootorratturi talivarustus.

Esimesest filmist värskelt meeles näitlejate ja animatsiooni põimimine on seekord välja visatud ja teos on nüüd algusest lõpuni joonisfilm. Ja võib kohe algusest peale ära öelda, et animatsioon on selline kõikuvat sorti. Vaheldudes seejuures kord sujuva ja meeldivate piirjoonte ja kord kuidagi häguse läbustamisega (osaliselt nähtav lisatud piltidelt, kuigi see võib ka DVD probleem olla). Kummalisel kombel on sellest filmist praktiliselt puudu klassikaline Werneri muusika, heliline taust piirdub paari üksiku tilinaga, mis kuigi meeldejäävad pole.

Marjanapsu põletamas ja degusteerimas.

Teine film tutvustab ridamisi uusi tegelasi. Esmalt Werneri vend Andi (Bröselil on tegelikult samuti vend nimega Andi), siis talunik Horst, kurjamitest bensiinijaama pidajad ja rikkurist Nobelschröder. Miskipärast elavad Andi ja Werner just nimelt Horsti talus või siis selle vahetus läheduses. Et aga on karm talv ja Werneril pole erilist huvi Röhrichi juurde tööle minna, siis kihutavad vennad hoopis motoriseeritud saaniga jäätunud järve pidi. Idülli rikub ära Nobelschröder (kes saksa keelt mõistab, saab aru, miks see nimi selline on), kes oma klassikalise Bentley'ga poiste juusturiivile silmad ette teeb. Jutt läheb järgmise võidusõidu peale, kuid vendadel pole mingit masinat, millest asja oleks.

Appi tuleb müstiline Horst, kes räägib loo sõja ajal sohu kukkunud pommitajast, mis veel tänini peaks seal roostetama. Werner ja Andi tõttavad sündmuspaigale, sikutavad ühe mootori pommitaja kere küljest lahti ja hakkavad seda restaureerima ja oma jääsõiduki peale sobitama. Kahtlemata jääb siin jalgu hulgim probleeme, esmalt pole töö kuigi kiire, siis ei ole kusagilt sobilikku kütust võtta ja viimaks tuleb välja, et kui masina ehitamine lõpusirgele läheneb, on lumi ammu sulanud ja väljas suvi. Siia jääb vahele üks toredamaid stseene, nimelt napsu põletamine Röhrichi salaretsepti järgi.

Koomiksitest tuttav invasiil, kelle päritolu filmides kunagi seletatud pole.

Et asjadele veelgi teravust lisada, sõlmib Werner oma venna teadmata Nobelschröderiga kihlveo nende kodustatud põrsa Borsti peale. Ehk siis, kui poisid kindlaks ajaks oma supersõidukiga tema maja juures platsis ei ole, läheb siga ahju. Viimasel pingelisel hetkel tuleb välja, et vennad on oma rakettauto mootorist ühe olulise komponendi välja jätnud ja nii jäävadki nad kihlveo kaotajateks. Ängistusega lükatakse ehitatud masina gaasipedaal põhja ja reisitakse sedasi ajas tagasi, võites viimaks kihlvedu ja päästes oma lemmikloom. Selline lapselik ja lihtne lugu ohtra oksendamise ja muidu räpasevõitu huumoriga. Dialoog on hea, tegelased ja üle võlli keeratud animatsioon tõhusad. Kuigi minugi arvates üks nõrgemaid Wernereid.

Werner - Beinhart! (1990)

Kui nüüd küsida, millal Werneri filmid meeldima hakkasid või millal neid esimest korda nähtud sai, siis jääb vastus suure tõenäosusega kaugele 15 aasta tagusesse aega. Ning kord ja jälle tulen ma iga aasta lõikes nende juurde tagasi, vaatan üle, naeran uuesti juba ammu pähe kulunud naljade üle ja tuletan vanu häid muusikapalu meelde. Samas on Werner midagi sellist, mida ma sõpradele soovitada ei saa, sest saksa keele oskus nende seas on häbematult haruldanud nähtus - ent selle materjali mõistmiseks hädavajalik. Werner on suuremal või vähesemal määral tõlkimatu, mahlaka saksa keele musternäidis. Eks igal kultuuriruumil on oma idiomaatilistesse aga ka kõnekeelsetesse väljenditesse mattunud pärleid pakkuda.

Peategelane Werner sportmänge kommenteerimas.

Esimene film oli eksperimentaalne teos, ühendades pooleldi animatsiooni, pooleldi päris (halbu) näitlejaid ja läbinisti ka jutustaja teeneid. Werneri autor Brösel on sõlminud orjastava ja tapvate tähtaegadega lepingu nimikangelase filmi tegemise tarbeks. Kuid tööstress on laes ja vaesel mehel pole vähimatki aimu, millest kirjutada või joonistada. Ent lepingu lõpetamine tähendaks elukvaliteedi koletut kukkumist. Raskel ajal tuleb aga appi müstiline paharet, kes ühe soovi täitmise lubaduse eest mehele võlupliiatsi kingib. Peale selle annab paharet nõu autoril miskit oma noorusest joonistada, sest see pidavat alati rahvale peale minema. Brösel paneb pliiatsi paberile ja sealt sünnivad suuremal ja vähemal määral seotud episoodid Werneri elust.

Siit on pärit legendaarne jalgpallivõistlus turuplatsil, ehitusplatsi sabotaaž, ebaõnnestumised veeavariiga, patendiamet ja sekeldused haiglapalatis. Nende vahele on põimitud hetked tegelikust elust, kus Bröseli visandid filmi valmimiseks kord ekslikult Siberisse saadetakse, siis autoõnnetuses kaduma lähevad, ent viimaks siiski oma tee õigesse kohta leiavad. Ning nagu heale muinasjutule kombeks, nii laheneb ka sekeldus paharetiga lõpuks kõigile meeldival viisil.

Brösel ise (Rötger Feldmann).

Werneri esimene film ei ole kindlasti mitte igaühele sobilik vaatamine. Sellest ei eksisteeri mitte ühtegi ligilähedaseltki piisavat head tõlget, huumor on pigem fekaal- kui et Wittgensteini tüüpi. Aga nalja saab ohtralt, olgugi, et päris elu ja päris näitlejad joonistatud kraamile nii kõvasti alla jäävad. Olen korduvalt täheldanud seda, et keskmine sakslaste näitleja kusagile politseikoeraseriaali ja Rosamunde Pilcheri filmide tegelaskujude vahele lootusetult pidama on jäänud. Lõppude lõpuks on animeeritud huumor ja toekas helitaust peamine, mida siit tahta.

Traagiline Röhrich vaatab oma igipõlise vaenlasega tõtt.

Tegelikult ajendas kirjutama fakt, et hiljuti interveebidest tuleva, ehk siis viienda Werneri filmi reklaam silma jäi: Werner - Eiskalt!