Alternating Wallpaper

kolmapäev, 17. november 2010

Skyline (2010)

Esmaspäeval, esimest päeva uues kohas tööl olnuna koju tulles pidin esmalt Mustamäele postikana roiskunud jäänuste järele minema, siis tehti mulle ühistranspordis ekspresspileti puudumise eest trahvi, kodumaja ees pidin peaaegu koera käest pureda saama ning halvemal juhul nuga. Ent oleks võinud hullemini minna: keegi oleks võinud mind sundida seda ebanormaalselt viletsat käkki uuesti vaatama.

2010. on põnev aasta. Esmalt peaks iga päev nüüd kolmas ilmasõda algama ning teiseks vehivad juudid hollivuudis aina tulnukate invasioone etendavaid linateoseid teha. See soperdis, millest allpool pikemalt kirjutan, siis Monsters, Battle for Los Angeles... Vähemalt vist Iseseisvuspäeva järjele tõmmati nüüd kriips peale. Jääb üle mõistatada, kas tegu on lihtsalt värskendava lainega psühholoogilis-hallutsinogeensete õudusdraamade keskel (Leap Year) või püütakse rahvast millekski taas ette valmistada. Igatahes...

Mõttetu segavereline noorpaar läheb tuttava rikkurist neegri kõrghoone katusel asuvasse korterisse peole. Dialoog, mille kõrval läbi une peeretavad koerad Mensa liikmetena näivad, on tarbetu ja kiiresti unustatav. Uskuge mind: kui mitte keegi filmis kordagi isegi suud ei avaks - see oleks parem teos. Muusika on samaväärselt unustatav. Näitlejad on koledad ja tundmatud. Ja halvad. Mõned klassikaliselt sügava õudusfilmidekolteega endised prostituudid on küll kaadris, aga nende olemasolu ei paranda midagi.

Seltskond joob ennast trendikate noorte kombel täis, korraks käib läbi mingi minimaalne peredraama motiiv, sest keegi on kellegi teise paksuks pannud ja ei taha hakata last kasvatama. Aga ühes järgmise päeva ja pohmelusega läheb teema põnevaks, sest linnas hakkavad vilkuma lummavad sinised tulukesed ning inimesed, kes nende poole võlutuna liiguvad, kaovad jäljetult. Kuna see meetod on aga liiga aeganõudev, siis imetakse valgusest pooleldi paralüseeritud lihtsalt suure vaakumiga otse tulnukate emalaevadesse. Pärast mõningat hüsteeriat saabub kohale sõjavägi, tulistab ühe laeva pihta tuumalaengu, aga seegi lõpeb vaid ahastuse ja tatistamisega, kui laev fööniksina tuhast kerkib. Siis muidugi püüavad trendikad värdjad autodega majast pageda, aga tubli kahekordse elevandi mõõtu tulnukate koerakutsikad litsuvad product placement autod laiaks, imevad suvalistel tegelastel ajud välja ja asi mutt. Viimastena alles jäänud segaverelised metroseksuaalid kogunevad kokku heroilise naabri korterisse, millest viimaks ahervare alles jääb. Kuigi ma enamasti filmi lõppe oma emoveebis maha ei räägi, teeb sellise sita puhul erandi. Viimaks lootuse kaotanud noorpaar imetakse lõpuks samuti kosmoselaeva, kus nad läbi õhu vuhisedes veel teineteisest armunult kinni hoiavad. Otse loomulikult erakordselt jälgis ja ilases sisemuses ärgates imetakse poisssõbra aju peast välja ja topitakse mingi sitasti disainitud tulnuka pähe. Ent kusagil on rehabilitatsioonilinnuke tegemata jäänud, sugumürsul on jätkuvalt tunded ja äratundmine oma kallima suhtes ja viimases kaadris näitab koll juba teistele tulnukatele emalaevas hambaid. Ende, aus.

Kellele sellist sodi vaja on? Sisutu, kokku varastatud ideedega teos. Tulnukate tulukesed - Outlander. Tulnukate laevade disain: Mass Effect. Tulnukate koerte disain: Mass Effect 2. Tulnukate kombitsaliste disain: Crysis. Kiidusõnu saab öelda vaid nõksu üle keskmist kvaliteeti eriefektide kohta. Kõik muu: saast. Otsige filmi peatselt oma lähimast Prisma kauplusest papist ümbrises, hinnaks ülekohtuselt kõrge 29 krooni.