Alternating Wallpaper

kolmapäev, 22. september 2010

Iron Man 2 (2010)

Nagu austatud lugejad tähele võivad panna, on minu postituste tihedus jälle langenud. Selles võib süüdlasi leida mitmest valdkonnast. Esmalt tihedam töökoormus, mis viimasel ajal vägisi seda vähest vallalise videomänguri elunatukest sootuks piirata tahab. Teiseks saabunud sügisperiood ja ühes sellega muutuste tuuled ning masenduslikkus. Olen nüüd ka jälle aasta vanem, mis vaid kordistab minu muidu niigi habrast enesepilti. Nagu hiljuti lehtedest tarkade inimeste juttu võis lugeda: iga Skandinaavia pime sügis vähendab siin elajate eluiga kümne aasta võrra. Ent aitab emotsemisest, räägime parem ühest filmist.

Sarnaselt Robin Hoodiga võtsin hiljuti ette teisegi filmi, mis kinoseansi järel õlgu kehitama pani. Kuigi raudmehe kaua tehtud kaunike järg sai ära nähtud tunduvalt paremas seltskonnas ja ilma tõmblevate kõrvalistujateta, siis saalist väljudes tundus nähtu sisulage ja õõnes. Tegelikult sai vahetult enne teise osa kinoseanssi ära vaadatud esimese filmi sinikiireversioon, mis võis ehk arvamust ja muljet mõjutada. Aga see selleks.

Kohe teema juurde asudes pean nentima, et filmi järg ei vastanud nendele suurtele ootustele, mis sellele interveebides külge poogitud said. Juba avastseenides saab selgeks, et nii treilerid kui ka eelvaated valetasid filmi kohta. Ent sellest reeturlikkusest juba hiljem täpsemalt. Kaugel koledal ja vaesel Venemaal, kus on jälk talv (muidugi), elab oma viimaseid tunde tige slaav nimega Anton Vanko. Korter on räpane, seintel kukub krohvi nagu maadleks teisel pool seina tsirkusekarud, kõik on hämar ja sünge. Antoni eest kannab hoolt tema tarmukas poegslaav Ivan (nagu arvata oli) Vanko, keda mängib huumoriga pooleks mees Mickey Rourke. Kui papa on viimaks lusika nurka visanud, joob Ivan pudelist suure kurbusega viina (otse loomulikult) ja ulub hundi kombel. Kuid sellega pole föderatsiooni idüll veel lõppenud. Ilmsiks tuleb, et kadunud isake oli kunagi teadlane, kellega koos filmi nimikangelase isa Howard Stark katseid tegi ja maailma paremaks ehitada püüdis. Mingil kujul on teadlasepisik vereliini pidi ka edasi kantud ning Vanja otsustab kätte maksta (jah) endid raudmehena paljastanud ameeriklasest rikkurile, kes otse loomulikult kõiges süüdi on.

Ent raudmehel on selletagi probleeme. Pikaajaline reaktori kandmine südame lähedal on mehe organismi pallaadiumiga mürgitanud ning mida viletsamaks muutub kangelase tervis, seda raevukamalt väljendub see tema käitumises, mis hoogsalt enesetapjalikkusele ligineb. Peale suremise tuleb karta veel ka konkurente, kes püüavad soomusrüüd kopeerida, valitsust, kes tahab seda peategelaselt ära võtta ja nüüd siis ka mingit venelast, kes on endale plasmapiitsad ehitanud ja raudmehe eluküünalt nendega lahmima kukub. Siinkohal jätan lugejale valida, kas minna poodi filmi järele või siis lugeda sisukokkuvõte lõpuni internettidest.

Iron Man II on teos, mis püüab korraga teha sada asja ja neist õnnestub alla poolte. Ja needki pooled teemad, mis film on suuteline välja kandma, töötavad vaid kindla osa teose üldraamistikus. Kuna tegelased ja olustik põhinevad suuremal või vähemal määral ikkagi koomiksiliinil: kord ja jälle kraamil, mis on juba aastakümneid vana ja alla kirjutanud mehele teada, siis tekitavad nende tõlgendused kohati murelikkust. Esmalt Demon in the Bottle süžeeliin, mis filmis väljendub üksiku laamendamisega ning on sellega justkui alustatud, läbitud ja lõpetatud. Nüüd, kui film erinevate meediakandjatel väljas on, võib näha ka toda alternatiivset algust, mis treilerites silma torkas. Ning on teada, et deemon pudelipõhjas oleks juba varem filmi sisse toodud. Ent miks lõpuks ümber valiti, on minule siiani teadmata, kuigi Favreau väidetavalt räägib sellest kommenteeritud träkil. Minu hinnang alkoholismi teema kohta on, et see on tehtud rabistades, karikatuurina. Kordagi ei saa näha klassikaliselt habetunud ja mustade silma-alustega Tony't, sest siis ei oleks see siin enam piltilus kaanepildi sarnane tegelane.

Downey on Tony rollis endist viisi kodus, jätkates ka surma suus sädeleva relvamagnaadi etendamist. Ent pealispinna pragunedes ei tule näitlejaoskus hetkeliste emotsioonidega kaasa - Downey jätab tuhmi ja varju jäänud tegelase mulje, kes oma õiget kohta ekraanil ega teiste tegelaste seas ei oska ära tabada. Paltrow, kes filmi esimeses osas väga toreda rolli tegi, on seekord sootuks kaugele - nii emotsionaalselt kui füüsiliselt - tõugatud. Tema asemel topitakse vaatajale silma ette nüüd Johanssoni, kes mängib koomiksimaailmast legendaarset Musta Leske, ent seegi roll on siin pigem silmarõõmu jaoks. Jääb oodata, kas Scarlett jätkab sellise tühise rolliga ka edaspidi, kas temast saab kangelane nagu Halle Berry'st sai Torm või siis jääb see siin ainuürituseks. Hetkel on minu panus selle viimase variandi peal. Huvitava, aga kakofoonilise esituse teeb Rourke. Temal on pea ainsana filmis mingit emotsiooni etendada ning see toimub hakitud, pooleldi mälutud viisil. Teada on, et Rourke harrastas rolli jaoks method acting lähenemist, pigistas ikka oma emotsioone nii palju pealispinnale, kui see võimalik oli. Huvitaval kombel aga tunduvad mehe monoloogid poolikud, tõeline motiveeritus neist lagedale ei ilmu. Uutest tegelastest astub lavale veel vana lemmik Sam Rockwell ja Howardi asendus Don Cheadle. Rockwell toimetab lavale oma tavalise snoobist silmade pööritamise, mis siia hästi sobib (uutest tegelastest on selle mehe siia valimine minu arvamuse järgi parim samm). Cheadle'i roll see-eest on nii vaoshoitud, et sellest mitte ühtegi rida meelde ei jää. Selle taseme juures võib kolmandas filmis (kui see üldse enam planeeritud on) uuesti Rhodey näitleja välja vahetada. Morgan Freeman on kindlasti nõus seda tegema, kui summad õiged on. Või siis Martin Lawrence.

Jääb arusaamatuks, kelle arvates on hea mõte panna valgete inimeste filmi dialoog, mis tundub nagu koorilaul. Väga sageli on selles teoses siin situatsioonid, kus kõik kaadris olevad tegelased (olgu neid siis kaks, kolm või enam) räägivad korraga. Ühelt poolt ajab see tigedaks, sest ühes selle karjakaupa karjumisega on aetud erakordselt kõrgele ka kõne tempo. Teisalt on tegu lihtsalt laisa meetodiga varjata teose nõrka dialoogi.

Paari sõnaga filmi eriefektidest. Kummalisel kombel on siin juhtunud miski, mis 2010. aastal minu arvates üsna lubamatu on: kohati saavutab ekraanil aset leidev peaaegu videomänguliku taseme. Kui asetada kõrvuti stseenid, kus hõbedane soomus õhuväebaasis maandub ja lõpulahing, siis on kontrast väga selge. Viimase puhul on soomusrüüde pinnad kuidagi tuhmid ja ebaharilikust materjalist. Samas ei saa mainimata jätta Tony laboratooriumis eksisteerivaid täielikke 3D kasutajaliideseid, mis minutaolise GUI fanaatiku jaoks puhast silmarõõmu pakuvad. Viimane käib ka pihuseadmete kohta, mida Tony filmis kasutab.

Raudmehe teine osa on valmis tehtud tormates. Tegelased tormavad ühest kohast teise kiiremini kui viimases Bondis, kõigil on vaja korraga rääkida ja kõigil on vaja samal ajal kaamera ees hästi kiiresti liigutada. Ent filmi rahulikumatel hetkedel, kui see arulage tormamine vaibub, on teos väga meeldivat laadi. Ent lõppude lõpuks jääb meelde pigem see, mis häirima hakkas ja mitte see, mis meelt mööda oli. Raudmehe teine tulemine on kõle ja puine, selle sisu on kohmakas sulam koomiksist ja sellest raskustega välja loetud tegelastest. Kurjamiks on kombinatsioon koomiksis sootuks erinevatest tegelastest ning selle tõlgendus kinolinal on ühele poole kiivas.

0 viimaseid kommentaare: