Alternating Wallpaper

kolmapäev, 22. september 2010

Iron Man 2 (2010)

Nagu austatud lugejad tähele võivad panna, on minu postituste tihedus jälle langenud. Selles võib süüdlasi leida mitmest valdkonnast. Esmalt tihedam töökoormus, mis viimasel ajal vägisi seda vähest vallalise videomänguri elunatukest sootuks piirata tahab. Teiseks saabunud sügisperiood ja ühes sellega muutuste tuuled ning masenduslikkus. Olen nüüd ka jälle aasta vanem, mis vaid kordistab minu muidu niigi habrast enesepilti. Nagu hiljuti lehtedest tarkade inimeste juttu võis lugeda: iga Skandinaavia pime sügis vähendab siin elajate eluiga kümne aasta võrra. Ent aitab emotsemisest, räägime parem ühest filmist.

Sarnaselt Robin Hoodiga võtsin hiljuti ette teisegi filmi, mis kinoseansi järel õlgu kehitama pani. Kuigi raudmehe kaua tehtud kaunike järg sai ära nähtud tunduvalt paremas seltskonnas ja ilma tõmblevate kõrvalistujateta, siis saalist väljudes tundus nähtu sisulage ja õõnes. Tegelikult sai vahetult enne teise osa kinoseanssi ära vaadatud esimese filmi sinikiireversioon, mis võis ehk arvamust ja muljet mõjutada. Aga see selleks.

Kohe teema juurde asudes pean nentima, et filmi järg ei vastanud nendele suurtele ootustele, mis sellele interveebides külge poogitud said. Juba avastseenides saab selgeks, et nii treilerid kui ka eelvaated valetasid filmi kohta. Ent sellest reeturlikkusest juba hiljem täpsemalt. Kaugel koledal ja vaesel Venemaal, kus on jälk talv (muidugi), elab oma viimaseid tunde tige slaav nimega Anton Vanko. Korter on räpane, seintel kukub krohvi nagu maadleks teisel pool seina tsirkusekarud, kõik on hämar ja sünge. Antoni eest kannab hoolt tema tarmukas poegslaav Ivan (nagu arvata oli) Vanko, keda mängib huumoriga pooleks mees Mickey Rourke. Kui papa on viimaks lusika nurka visanud, joob Ivan pudelist suure kurbusega viina (otse loomulikult) ja ulub hundi kombel. Kuid sellega pole föderatsiooni idüll veel lõppenud. Ilmsiks tuleb, et kadunud isake oli kunagi teadlane, kellega koos filmi nimikangelase isa Howard Stark katseid tegi ja maailma paremaks ehitada püüdis. Mingil kujul on teadlasepisik vereliini pidi ka edasi kantud ning Vanja otsustab kätte maksta (jah) endid raudmehena paljastanud ameeriklasest rikkurile, kes otse loomulikult kõiges süüdi on.

Ent raudmehel on selletagi probleeme. Pikaajaline reaktori kandmine südame lähedal on mehe organismi pallaadiumiga mürgitanud ning mida viletsamaks muutub kangelase tervis, seda raevukamalt väljendub see tema käitumises, mis hoogsalt enesetapjalikkusele ligineb. Peale suremise tuleb karta veel ka konkurente, kes püüavad soomusrüüd kopeerida, valitsust, kes tahab seda peategelaselt ära võtta ja nüüd siis ka mingit venelast, kes on endale plasmapiitsad ehitanud ja raudmehe eluküünalt nendega lahmima kukub. Siinkohal jätan lugejale valida, kas minna poodi filmi järele või siis lugeda sisukokkuvõte lõpuni internettidest.

Iron Man II on teos, mis püüab korraga teha sada asja ja neist õnnestub alla poolte. Ja needki pooled teemad, mis film on suuteline välja kandma, töötavad vaid kindla osa teose üldraamistikus. Kuna tegelased ja olustik põhinevad suuremal või vähemal määral ikkagi koomiksiliinil: kord ja jälle kraamil, mis on juba aastakümneid vana ja alla kirjutanud mehele teada, siis tekitavad nende tõlgendused kohati murelikkust. Esmalt Demon in the Bottle süžeeliin, mis filmis väljendub üksiku laamendamisega ning on sellega justkui alustatud, läbitud ja lõpetatud. Nüüd, kui film erinevate meediakandjatel väljas on, võib näha ka toda alternatiivset algust, mis treilerites silma torkas. Ning on teada, et deemon pudelipõhjas oleks juba varem filmi sisse toodud. Ent miks lõpuks ümber valiti, on minule siiani teadmata, kuigi Favreau väidetavalt räägib sellest kommenteeritud träkil. Minu hinnang alkoholismi teema kohta on, et see on tehtud rabistades, karikatuurina. Kordagi ei saa näha klassikaliselt habetunud ja mustade silma-alustega Tony't, sest siis ei oleks see siin enam piltilus kaanepildi sarnane tegelane.

Downey on Tony rollis endist viisi kodus, jätkates ka surma suus sädeleva relvamagnaadi etendamist. Ent pealispinna pragunedes ei tule näitlejaoskus hetkeliste emotsioonidega kaasa - Downey jätab tuhmi ja varju jäänud tegelase mulje, kes oma õiget kohta ekraanil ega teiste tegelaste seas ei oska ära tabada. Paltrow, kes filmi esimeses osas väga toreda rolli tegi, on seekord sootuks kaugele - nii emotsionaalselt kui füüsiliselt - tõugatud. Tema asemel topitakse vaatajale silma ette nüüd Johanssoni, kes mängib koomiksimaailmast legendaarset Musta Leske, ent seegi roll on siin pigem silmarõõmu jaoks. Jääb oodata, kas Scarlett jätkab sellise tühise rolliga ka edaspidi, kas temast saab kangelane nagu Halle Berry'st sai Torm või siis jääb see siin ainuürituseks. Hetkel on minu panus selle viimase variandi peal. Huvitava, aga kakofoonilise esituse teeb Rourke. Temal on pea ainsana filmis mingit emotsiooni etendada ning see toimub hakitud, pooleldi mälutud viisil. Teada on, et Rourke harrastas rolli jaoks method acting lähenemist, pigistas ikka oma emotsioone nii palju pealispinnale, kui see võimalik oli. Huvitaval kombel aga tunduvad mehe monoloogid poolikud, tõeline motiveeritus neist lagedale ei ilmu. Uutest tegelastest astub lavale veel vana lemmik Sam Rockwell ja Howardi asendus Don Cheadle. Rockwell toimetab lavale oma tavalise snoobist silmade pööritamise, mis siia hästi sobib (uutest tegelastest on selle mehe siia valimine minu arvamuse järgi parim samm). Cheadle'i roll see-eest on nii vaoshoitud, et sellest mitte ühtegi rida meelde ei jää. Selle taseme juures võib kolmandas filmis (kui see üldse enam planeeritud on) uuesti Rhodey näitleja välja vahetada. Morgan Freeman on kindlasti nõus seda tegema, kui summad õiged on. Või siis Martin Lawrence.

Jääb arusaamatuks, kelle arvates on hea mõte panna valgete inimeste filmi dialoog, mis tundub nagu koorilaul. Väga sageli on selles teoses siin situatsioonid, kus kõik kaadris olevad tegelased (olgu neid siis kaks, kolm või enam) räägivad korraga. Ühelt poolt ajab see tigedaks, sest ühes selle karjakaupa karjumisega on aetud erakordselt kõrgele ka kõne tempo. Teisalt on tegu lihtsalt laisa meetodiga varjata teose nõrka dialoogi.

Paari sõnaga filmi eriefektidest. Kummalisel kombel on siin juhtunud miski, mis 2010. aastal minu arvates üsna lubamatu on: kohati saavutab ekraanil aset leidev peaaegu videomänguliku taseme. Kui asetada kõrvuti stseenid, kus hõbedane soomus õhuväebaasis maandub ja lõpulahing, siis on kontrast väga selge. Viimase puhul on soomusrüüde pinnad kuidagi tuhmid ja ebaharilikust materjalist. Samas ei saa mainimata jätta Tony laboratooriumis eksisteerivaid täielikke 3D kasutajaliideseid, mis minutaolise GUI fanaatiku jaoks puhast silmarõõmu pakuvad. Viimane käib ka pihuseadmete kohta, mida Tony filmis kasutab.

Raudmehe teine osa on valmis tehtud tormates. Tegelased tormavad ühest kohast teise kiiremini kui viimases Bondis, kõigil on vaja korraga rääkida ja kõigil on vaja samal ajal kaamera ees hästi kiiresti liigutada. Ent filmi rahulikumatel hetkedel, kui see arulage tormamine vaibub, on teos väga meeldivat laadi. Ent lõppude lõpuks jääb meelde pigem see, mis häirima hakkas ja mitte see, mis meelt mööda oli. Raudmehe teine tulemine on kõle ja puine, selle sisu on kohmakas sulam koomiksist ja sellest raskustega välja loetud tegelastest. Kurjamiks on kombinatsioon koomiksis sootuks erinevatest tegelastest ning selle tõlgendus kinolinal on ühele poole kiivas.

esmaspäev, 13. september 2010

Robin Hood (2010)

Mingi aeg, kui uus Robin Hood kinodesse jõudis (2010. aasta maikuu teine pool), läksin mina seda niisama hea pärast pärast eriti vastikut tööpäeva vaatama. Kinoks oli kõrgete lagedega Solaris ja nagu arvatagi võis, oli saal üsna tühi. Kokku istus minuga samal seansil heal juhul ~20 vaataja jagu rahvast. Kuid sellest hoolimata istus minu vasakule käele tundmatu keskealine naisterahvas. Miks ma üldse selle loo rääkimise ette võtsin, oligi selle naisterahva eriskummalisus. Proua kannatas nimelt mingit sorti motoorse rahutuse või siis halvemal juhul Tourette'i käes (isegi minu laialdaste teadmiste pagasiga ei ole mul hetkel võimalik kõnealust sündroomi täpselt kategoriseerida, kuivõrd see neuroloogiaga üldse reaalne on). Ning selle ilminguks oli tahtmatu tõmblemine, mis sagenes täpselt selle võrra, kui põnevaks ekraanil toimuv muutus. Filmi vältel, mis kokku kestis kaks ja veerand tundi, oli palju põnevat. Ent mingist hetkest täheldasin, et surun endid üha enam ja enam oma istme paremasse nurka peitu, et mitte obadust saada. Filmi lõpulahing jäi selle läbi praktiliselt vaatamata. Tolle elamuse järel põhjendasin filmi nõrka esitust sellega, et mina seda ei olnud suuteline jälgima.

Ent palju kuid hiljem, kui silmapiiril juba kumas sinikiireplaadi müügile laskmine, varustasin ennast kõrgema kvaliteediga versiooniga filmist ja võtsin selle seekord segamata vaatamise uuesti ette. Võiks arvata, et Robin Hood on üks neid tegelasi, keda on suhteliselt keeruline ära rikkuda. Loo struktuur ja tegelased on läbi ajaloo paika loksunud, sest need töötavad ja erinevate rahvamuistendite, -laulude ja lugude läbi peaks materjali enam kui ühe asise filmi tarbeks jaguma. Ent kiuslik Ridley Scott võttis seda korda tallata tegelase pärimusloo. Olgu siis ära mainitud, et ei esmane ega ka hilisem reaktsioon sellele teosele ei ole minu jaoks läbinisti positiivne.

Kuningriigist kaugele ristiretkele läinud Richard Lõvisüda raiub ühes oma armeega teed kodumaa suunas. Eksikombel lastakse auväärt valitseja aga prantslastest lurjuste poolt maha ning kuninga kaaskonnale langeb ülesandeks toimetada kroon tagasi Londonisse. Kadunud Richardi lähikonnas on rüütel nimega Robert Loxley, kes ülesande oma õlule võtab. Ent samaaegselt sepitseb ühes prantslastega salaplaani kuninga kukutamiseks kurikaval Godfrey (Mark Strong). Godfrey ründab nüüd vaid krooniga ranniku poole tõttavaid rüütleid ja haavab Loxley't. Kuid õigel hetkel satub lahinguplatsile punt desertööre ühes Robin Longstride'ga (Crowe), prantslased lüüakse minema ja Godfrey põgeneb. Viimase hingetõmbega palub Loxley, et Robin tema mõõga tagasi isakoju toimetaks. Robin jääbki nõusse ning seltskond riietab ennast rüütliteks, et kroon kuningapereni toimetada.

Kuningaks saab nüüd John, keda siin on portreteeritud tigesikuna ja kelle paremaid sõpru on reetur Godfrey. Robin ja tema kaaskond aga ratsutab Nottinghami, et tagastada kadunud mõõk Loxley isale Walterile (Max van Sydow). Nagu tavaliselt, jätan siinkohal lugejale võimaluse filmi jutustus soovi korral ise lõpuni vaadata.

Alustama peab sellest, mis kõige teravamalt meeles. Ja antud puhul on selleks loo jutustamise laiskus ja lohakus. Terve teos üritab mingil äraspidisel moel liugu lasta Gladiaatori kiiluvees, ent siinkohal ei ole tegemist veenva ega tõsimeelse esitusega. Suurim probleem võrreldes tolle - aga ka paljude teiste sarnaste - filmiga on motiivi absoluutne puudumine. Mis ajendab ekraanil rääkivate peade tegelasi tegema neid asju, mida nad teevad? Miks peaks keegi kuulama ja järgima kedagi teist, kui selleks ei ole mingit ilmset ega varjatud põhjust? Need küsimused ärritavad mind, sest nende retoorilisuse juures pudeneb teose niigi habras karkass püdedaks liivaks. Kes on Robin? Robin on tavaline vibumees, kes lahingutest väsinuna soovib tagasi koju pöörduda. Mehel ei ole peale täpsuse projektiilidega mingeid omadusi, mis peaks vaatajat või teisi tegelasi kütkestama. Jääb arusaamatuks, miks desertööride punt seda kivimüürlase poega järgima peaks. Siin pole ei karismat, ei eeskujulikku liidri ideaali, ei midagi. Ja Crowe näib seda otsekui tajuvat, sest igas kaadris on tema nägu ilmetu, justkui eksinud kaamera ees. Kui ei ole motiivi, siis ei ole konflikti ja kui ei ole konflikti, siis ei saa olla draamat. Mis on teiste tegelaste motivatsioon? Kui oli soov teha draama ajastu oludest, siis oleks võinud Robini tegelaskuju või kontsepti sootuks unustada.

Filmi tempo on eriskummaline. Kui lahinguplatsil toimuv võib näida hoogne ja efektne - nagu sellise kaliibriga meeskonnale omane - siis vahepeal tõmmatakse loo arengu kiirus absoluutselt nulli. Minule meeldisid rahulikumad hetked, kui Robin juba Nottinghamis oma uues rollis üles astub, ent nende vahele pikitakse arusaamatuid kohtumisi ebavajalike tegelastega arusaamatutest ja ebaolulistest paikadest. Kogu see killavoor logiseb nagisedes oma paratamatu lõpu poole, ent isegi see on kuidagi vile ja kohatu.

Isegi teistkordse vaatamise järel ei tabanud ma filmist seda sädet, mis siin peidus võiks olla. Kord ja jälle libiseb kaamera üle majesteetlike vistade, mis oma iluga ka minutaolise madalalaubalise oimetuks löövad, kuid siis kukub objektiiv jälle tagasi porisesse ja igavasse argimutta. Kõik karakterid on õõnsad, abitud ja pinnapealsed, nendele pole loodud ei eel- ega järellugu. Loomulikult vabandab lõpukaader ennast välja sõnadega, et see siin on Robin Hoodi saamislugu, ent see ei ole mingil moel piisav vabandus, miks terve film selline hägu peaks olema.

esmaspäev, 6. september 2010

Machete (2010)

Eellugu

2007. aasta suvel lükati kinodesse Tarantino ja Rodrigueze Grindhouse topeltfilm. Tegu oli kompilatsiooniga, mille läbi juba tuntud režissöörid püüdsid taaselustada või siis niisama nalja teha vanemate B-kategooria õudusfilmide arvelt. Toona läks üritus siiski luhta, kolm ja veerand tundi tugevalt stiliseeritud släsherit ja rappimist oli publikumile liiast ja film tegi kassanumbritele vaadates kenakese flopi. Ometi tuleb au anda meeste visioonile ning stuudio julgusele sellisele seiklusele õlg alla panna. Kahe eraldiseisva filmi vahele lõiguti ridamisi olematute (nüüd siis juba olemasolevate) roppfilmide reklaamklippe. Ning nende seas oli võltsreklaam filmile Machete. Tagantjärele lugedes sain teada, et selle filmi mõte oli režissööri peas juba ammu keerlemas. Ning Grindhouse'i läbikukkumise järel lükati selle, piltlikult öeldes mehhiklasest Chuck Norrise või Van Damme lugu menetlusse.

Samal ajal, kui kodumaise filmiblogijate eliit olukorra tõsidust kino- ehk siis ajaveebimaastikul Neeme härrasmehelikul sümpoosiumil arutas, köhisin ja tatistasin mina kodumüüride vahel ning püüdsin oma mõneti ebameeldivat olukorda kuidagi tarbekalt kasutada. Kuna minu peamine multimeediamasin nädal varem viimase kõhutuulepisku saatel lusika nurka oli visanud, võisin ma oma majesteetlikku sinikiirekollektsiooni juustu lõikamiseks kasutada. Seega seadsin endid hoopis suure raali ette ning pealetükkiva sotsiofoobia, agorafoobia ja muidu ebasanitaarse enesetunde taustal hakkasin matšeetet vaatama.

Lugu

Danny Trejo astub üles nimikangelase rollis, kes juba enne filmi tegelikku algust ridamisi kurjameid teise ilma saadab, seda peamiselt ühte suure teraga teravat terariista kasutades. Siiski ei laabu kõik kangelasele meelepäraselt ning eikusagilt ilmuv narkokuningas Torrez (Steven Seagal) lõikab meie kangelase abikaasal pea otsast kuid jätab mehe elama. Torrez on ilmselgelt kõige kurjem mitmerakuline organism, mis kunagi ilmavalgust näinud on ning Seagal kannab seda rolli suurepäraselt selle kuningliku lõpuni välja.

Nüüd, kui film on käima tõmmatud, lastakse puurist välja pseudo-poliitiline illegaalsete immigrantide teema ning ühes temaga mõneti kulunud ja kortsus vanamehenäss nimega Robert De Niro. De Niro mängib siinkohal senaator McLaughlinit, tigedat korruptanti, kelle kurikaval plaan on toredate mehhiklaste ja kiuslike teksaanide vahele (teksaan vist ei ole üldse mingi sõna emakeeles) elektriseeritud aed püstitada. Väliselt oleks aed illegaalsete immigrantide üle piiri komistamist takistav, kuid salamisi oleks see meetod, kuidas valikuliselt lõunast senaatori rahastajatel meelemürke vabade maale tarnida. Nimelt on suvaline piiri ületanud murjan oma taskus toodud kaktusejuurikaga tänavahinna nii madale ajanud, et suured müüjad enam piisavat kasumit ei suuda toota.

Kuid senaatori kampaania ei ole just tõusuteel ning mehe lähim nõustaja Booth (Fahey) palkab meediakära tekitamiseks nüüdseks tänavanurgal järjekordse sisserändanuna tööd otsiva nimikangelase vanameest maha laskma. Loomulikult tõmmatakse Matšeetel nahk üle kõrvade, kuid oma vastast alahinnanud kurjamid lasevad endise föderaalagendi põgenema ning mees tuleb üsna peatselt tigedana tagasi, nuga näpus. Kel huvi ja aega paeluva looga lõpuni tuttavaks saada, minge köhige kohalikele kinosaalidele krõbisevat.

Jällegi kord olen ma vaataja ja kommenteerijana lõhkise küna ees, sest kogu järgnev jutt kisendab punkrokiplaadikaanena, kuidas kõik on halb, maa on külmanud ja kärss on kärnas. Matšeete on film, mille osade summa on kordades suurem, kui need komponendid ise kunagi olla saaks. Ning vaadakem neid siis nüüd lähemalt. Trejo on siin absoluutselt omas elemendis. Mees sülgab iga dialoogisilbi suust välja ülima veenvuse ja nauditavusega, tema liigutused on rafineeritud, nende juhendamine erakordset hoolimatust ja jõhkrust väljendav. Siingi on peategelase üksi- ja kaksikkõne erakordselt lakooniline, endine agent on näinud maailma kurjust ja õelust ning otsustanud selle peale enam mitte oma hingeõhku kulutada. Iga stseen, kus see mees kaadrisse astub, on justkui omaette sündmus. Kahjuks ei saa seda öelda teiste tegelaste kohta. Tundmatu geneetilise materjali ristamise tulemusena sündinud mutandi Jessica Alba mängitud tegelaskuju Sartana, kes töötab immigratsiooniameti agendina, on peategelase polaarne vastand. Ning kui Trejo iga kaader väärib vaat et ovatsioone, siis Alba lakkamatu mölin ja sisulage silmade pööritamine tingib vaatajas agooniat. Tundsin selle preili stseenide vältel lakkamatut vajadust peaga vastu kirjutuslauda peksta. Kindluse mõttes tõstsin käe alt ära oma üliterava modelleerimisnoa. Neiu Alba esitus ja kõne on ligemale sama veenvad, kui keskmisel juurviljal, tema olemasolu seksapiilse vahepõikena on kahtlemata arusaadav, ent samas on tema peaaegu ainus naisnäitleja, kes endid filmi vältel paljaks ei koori.

Selle eest koorib endid paljaks Lindsay Lohan. Mis pole teab küll mis uudisväärtusega sündmus, ent tore stseen nii silmarõõmu lühemas kui filmi jutustuse pikemas plaanis. Lohan mängib õlise sahkerdaja Booth'i tütart, kelle vajalikkus teose perspektiivis pisut kukalt kratsima paneb. Neiu alustab filmis narkolaboris ja lõpetab nunna kostüümis. Näitlemisoskuse poolest on näitlejatar Albaga samas kapsaaias, ehk isegi samas peenras. Taamal viskleb oma näitlemisoskuse puudumise käes ka mehhiklaste salajase põrandaaluse organisatsiooni juhatajanna Luz (Rodriguez).

Meesnäitlejatega on enam vedanud. Fahey oma õlise soengu ja kammitsetud mannerismidega töötab terves teoses sama hästi kui originaaltreileris. De Niro teeb järjekordse õõnsa ja väga De Niro-liku esituse. Don Johnson ei võta terve filmi vältel kordagi päikeseprille peast, ometi on tema dialoog ja selle kalk veenvus väga mõjusad. Cheech Marin peategelase kirikuisast vennana toimetab vähimagi vaevata vaatajani filmi mõned naljakamad tekstiread.

Ent siin ja seal koperdab ekraanil toimuv üle üsna imelike kivide ja kändude. Selle ühe näitena võib mainida Booth'i turvameeskonna ständapp etteastet (jah), teisena Booth'i turvameeskonna teist nalja, aga ka filmi lõpulahingu sürreaalsust, mis siinkohal allakirjutanu silmi pilgutama ja pead raputama pani. Ent sama lahingu tipus troonib surematu Seagal, seega rehabiliteerib film endid niigi palju.

Kuigi mina ei saa ennast mingil juhul kõntsakino eksperdiks tituleerida (olgugi, et olen nooruses ogaruseni RTL2 ja Pro7 pealt laupäevaõhtuseid kavasid jälginud), on Machete kõntsakino kroonimata valitseja. Kõige kurvem ongi vast nentida, et Matšeete oma singirusikalikkuse juures Hollivuudi juutide tõsistele filmidele nii valusasti üle kärsa virutab. Ja siit tuleb järgmine orki kukkumine: enamuse vaatajaskonna jaoks on ja jääb Matšeete nn stõuner-filmiks - millekski, mis läbi kanepivine arusaamatu huumorimeelega oksereflekse toodab. Ent see on tänapäev ja see on lääne ühiskonna paratamatu allakäigu järjekordne trepiaste.

Järellugu

Matšeete ei ole ainus teos, mis võltsist reklaamklipist viimaks potentsiaalseks kassahitiks sirgub. Selle loo kirjutamise ajaks on teada, et mõneti igavam Grindhouse'i vaheklipp, võltsfilm Hobo with a Shotgun samuti päriselt valmis vändatud saab. Kuigi too reklaam pigem nadi mulje jättis, on projekti külge praeguseks kleebitud legendaarse Rutger Haueri nimi, mis juba iseenesest näitab tegijate valitud õiget suunda.

Kuigi allakirjutanu oleks pigem tahtnud näha eepilist, saja miljoni dollarise eelarvega kinoversiooni filmist Werewolf Women of the SS, kus elav legend Nicolas Cage tõenäoliselt teeks oma elu parima rolli... Siis tuleb nentida, et sellise ettepanekuga tulijaile ütleks juudid Eisenberg ja Rosenthal (nimed moonutatud, et rõhutada juudi päritolu) läbimõeldud häälega: Ei.