Alternating Wallpaper

pühapäev, 29. august 2010

MG RX-178 Mark II

Kiirema vahelepõikena võin siinkohal ära mainida, et kuigi olin valmis juba täna poodi tõttama, et sealt uus PS3 ära tuua (loe eelmist postitust), siis vestlesin kamraadidega tehnikamaailmast ning välja viidati see, et kohe-kohe on müüki saabumas konsooli uus mudel. Ehk siis selline, mis tuleb karbist välja juba koos Move puldiga. Kuna olin nagunii planeerinud selle riistapuu enesele soetada, siis võtsin nüüd nõuks need mõned nädalad oodata ja siis poest see uus komplekt ära tuua. Mäletasin miskipärat valesti, et Move mitte enne oktoobrikuud müügile ei laeku, ent võta näpust. Kahtlemata seisavad nüüd ees rängalt rasked nädalad, pean vaatama, et ilma konsoolita jooma ei pööra või muud säherdust ebatarvilikku.

Ent kui olin pühapäeval kurvalt kruvikeeraja käest pannud, tegin enesele tassi kohvi ja istusin töölaua taha, et jätkata mudelitega. Sedakorda siis legendaarse Titaanide prototüübiga. Torso klõpsutasin juba mõnda aega tagasi kokku, ent siis jäi aeg napiks, tööd oli liiast ja nädalavahetused kulusid muuks antisotsiaalseks.

Kes minu ajaveebi ja kollektsiooni staatust huvi pärast kontrollimas käib, teab kindlasti minu tulevatest projektidest. Nendeks on siis nimelt titaaniumist läikega MG Unicorn ja nüüd ka MG Sinanju. Ning tasapisi kogun ma nendega tegelema hakkamaks hoogu. RX-178 Mk II on selleks paras katsumus, sest kuigi see mudel ei ole titaaniumtöötlusega, on see siiski üks läikivamaid gunpla mudeleid, mida mul on au teada. See läige toob kaasa omajagu probleeme.

Kuigi mina ei tea, mis tehnoloogiliste vahenditega kirjeldatud läige saavutatakse, toob see endaga kaasa plastiku pealispinna rabeduse. Ehk siis, kõikide raami nub'ide eemaldamisel tuleb olla erakordselt ettevaatlik. Ning kuigi selleks on tarvilik erakordselt terav nuga, siis tuleb selle noaga veel ekstra ettevaatlikult ümber käia. Sest iga teine välispinnale tehtav kriimustus jääb põhimõtteliselt permanentselt sinna alles. Selle mudeli ehitamise juures olen hakanud kasutanud n-ö plastik masseerimist. Mis tähendab seda, et pärast üleliigse plastiku ära lõikamist hõõrun ma lõigatud kohta üsna tugevasti poleerimislapiga. Üldiselt võiks seda hea maniküüri korral teha ka küünega, kuid siinne läige välistab selle. Selline hõõrumine leevendab plastikus lõikamise hetkel tekkinud pinge ja muidu teist tooni olev pealispind omandab taas oma naabruskonnaga sarnase jume. Loomulikult sõltub selle toimingu tõhusus mõneti plastiku algomadustest, viimistlusest jne, aga siinkohal paistab see vähemasti natuke etema tundmuse tekitada. Ennäe, kasulik näpunäide minu ajaveebi lugejatele... kes ilmselt mitte kunagi ise midagi ehitama ei hakka.

Pärast torso kokku saamist liikusin vastavalt stereotüüpilisele juhendile edasi seljakoti ja pea juurde. Seljakott on loomulikult poeetiline liialdus, see on hoopis spetsiaalne back unit, milles on peidul energiamõõgad ja mingil jaol toetusmaterjali talletatud energia näol. See üksus on iseenesest tore, esimest korda sain ära proovida selle, kuidas käib väikeste voolikute ühendamine plastikosade külge. Esimest korda tabasin ennast mõttelt, kui tore see seljakolakas võiks välja näha, lisades sinna tavaliste süsimustade düüside asemel metallist hõbedased tükid. Noid nimelt müüakse vastavates poodides üsna palju, kuid antud puhul pean leppima mudeli originaalvarustusega.

Kõige lõpuks võtsin vaevaks ja panin kokku ka mudeli pea. Erinevad õhuavad ja muu olin juba eelnevalt üle värvinud, et efekt tugevam oleks. Ning pea on üsna õnnestunud disainiga, kui välja arvata nood koledad praod külgede peal ning n-ö kõrvaklappide kinnituskohad nende keskel. Mudelile käib nimelt pähe veel ekstra kommunikatsioonikomplekt, antenniga ja puha. Kahjuks aga on see hirmus kobakas ja rikub mudeli muidu laitmatut sümmeetriat - häirides seejuures ka pea liikumist, mis koos klappidega hakkab hõõruma vastu seljakotti. Ning ilma selleta näeb pea välja nagu õhutusaukudega kolakas. Seekord jäin toppama käte ehitamise juurde, millest veel pilte pole jaksanud klõpsida. Ent mudel tundub olevat väga viisakas ja minule meelt mööda. Nüüd tagasi vaadates oleks küll ilmselt pidanud tellima sama mudeli hallist plastikust versiooni - need näevad alati paremad välja. Kuid samas olen ma neid halle ja valgeid gunpla mudeleid juba piisavalt ehitanud, tumesinine on tore värv ja ma ootan huviga, milline lõpptulemus välja näeb.

Huvilised leiavad nii selle mudeli kui ka teised alati tuttavatest netipoodidest. Oluline on ka ära märkida, et nii sellest kui ka selle mudeli edasiarendusest on olemas perfect grade versioonid, mis kahtlemata paljudele märksa huvitavamad võiks olla.

0 viimaseid kommentaare: