Alternating Wallpaper

kolmapäev, 4. august 2010

Inception (2010)

Kui Christopher Nolan midagi oma karjääri jooksul korralikult ära on õppinud, siis on see filmi tegemise visuaalne pool. Iga kaader, iga stseen selle mehe viimastest teostest on reaalsusest või ebareaalsusest välja lõigatud ja perfektselt raamitud tükk visuaalset maiuspala. Ning selle suurepärase optika kõrval on mees alati suutnud väga hästi oma filmides narratiivi üleval hoida. Tõsi, Nolani jutustused on viimaste linateoste ajal muutunud aeglasemaks, raskemaks ja rusuvamaks, ent ometi väga hästi jälgitavaks.

Inception ei ole nende väidete puhul mingi erand. Mina ei hakka siinkohal lahti seletama filmi süžeed, huvilised võivad ise kinno joosta või siis mujalt grafomaanide ümberjutustusi lugeda. Mina püüdsin filmi sisu puudutavat enne teose nägemist vältida ja teatud mõttes oli see õige lähenemine, mida soovitan ka lugejatele. Võtan ette hoopis need komponendid, mis minule huvi pakuvad.

Enne kõike muud on oluline mõista, et Inception on heist movie, ehk siis maakeeli röövlite film. Tõsi küll, põhiline rööv on küll selline äraspidine tegevus, ent filmi ülesehitus ja teostus on märkimisväärselt lähedal teostele nagu Ocean's Eleven, The Killing või siis Bottle Rocket. Mõne võrdluse puhul ei pea eriti kaua mõtlema, teiste puhul natuke enam. Kuid kõnealuses filmis on olemas kõik vajalikud elemendid: professionaalne meeskond, kellele peab vahest teisele poole maakera järele minema, kindel objekt, mida on vaja tabada, takistajad, piiravad tingimused, oht ebaõnnestuda ja kohtumine tundmatusega. Kõik see mängib kenasti kokku ühe kergesti komistava meistriteose. Kuigi üldiselt on näitlejate valik laitmatu, ei saa minagi üle ega ümber DiCapriost. Kui pool aega on tunne, et see mees ei pea näitlemiseks absoluutselt pingutama, siis teine pool aega ei ole aru saada, kas ta üldse midagi teeb. See on omaette paradoks, mis on tema puhul varemgi tuntav olnud. Tahtmata avaldab selline kõikuvus filmi üldmuljele mõju, kallutades seda kord tüütuse, kord kaasahaaravuse lainele. Ent läbinisti hea rolli teevad siin Joseph Gordon-Levitt, Ellen Page ja Cillian Murphy. Viimane on küll olude sunnil sellises pisaraväänamise osas, aga tuleb sellegagi ilma liigse tatistamiseta hakkama.

Kuid süvenedes korraks filmi unenägude temaatikasse... Unenäod on minu arvates erakordselt individuaalne nähtus. Väga pikka aega ei olnud mina suuteline korralikult und nägema või siis puudus igasugune võime neid ärgates meenutada. Samas võis tajuda erakordselt teravaid košmaare väga värvika kujundite spektrumiga. Ja kuna inimestele meeldib oma unenägudest sageli rääkida, ennekõike seepärast, et unenäod on miski, mille üle paljudel ei ole vähimatki kontrolli, aga ka seetõttu, et isiklikud unenäod avaldavad paljudele väga sügavalt muljet ning mida intensiivsem unenägu, seda tuntavam on selle lainetus ärkvel olles. Alateadvus, mis unenägusid toodab, on vähemate tabudega, kui inimese tegelik teadvus, seega võib paljudele seal toimuv tunduda kui aktsepteeritav, normaalne - isegi kui see kõrvalt kuulajale nii ei näi. Nagu öeldud, unenäod on väga isiklik, ent samas lõbus teema. Omal ajal muretsesin ja töötasin läbi Jungi unenägude tõlgendamise teosed. Kuid nende läbi hakkasin ma mõistma midagi, mis alles hiljem ära sai tõestatud: und nähes on minul tunduvalt tõhusam kontroll oma unenäolise enese tegutsemise üle. See kontroll ei ole küll sageli paisutatud väljaspoole reaalset kontrolli keha üle, ent samas on see tajutav ja reaalne. Mõne aja eest oli uuring, kus tõestati videomänge mängivate inimeste aju eripära, läbi mille nad on suutelised oma unenägusid samal kombel mängima. Kuigi see jutt nüüd filmist näiliselt väga kaugele jääb, siis tegelikult on sel kõigel oma tähendus.

Filmis nähtud uned ja unenäoline maailm, mis nende tarbeks on loodud, põhineb tegelikkusel, olgu siis selle tegelikkuse väänamisel mistahes tagajärjed või meetodid. Ning veel kolmandat korda unenägusid isiklikuks nimetades peab ütlema, et filmis nähtud unenäolisus ei tundu kuigivõrd ehtne. Isegi kui siin on ridamisi huvitavaid kontsepte, misläbi unenägudes on inimesed tahtlikult ja tahtmatult suutelised maailma muutma või mõjutama, ei tundu see tõeline ega ka viimaks liiga hästi läbi mõeldud. Kui tugevam mõistus peaks nõrgema alla suruma ja oma alateadvusega tahes-tahtmata maailma ümber tegema hakkama, siis ei ole vähimatki põhjust mingi keskse, eeterliku reaalsuse manifestatsiooni jätkuks. Et sellest lausest aru saada, peab film enne ära nähtud olema. Kuid ega sealgi kogu unenäotehnoloogiat üksipulgi lahti ei seletata.

Kõik need kirjeldatud puudused ja plussid teevad ühtekokku filmi, mis on igati sobilik ning mis peamine, ligemale kaks pead üle kogu muu saasta, mida Hollywood viimaseid aastakümned massiliselt ekraanidele paiskab. Kuid filmist saadud elamus on juurtega kinni selles, kuidas inimene ise oma unenäolisust tõlgendab või kontrollib. Ometi ei ole siin The Dark Knighti tasemel eepilisust, Inception on ja jääb samale pulgale The Prestige'ga.

1 viimaseid kommentaare:

Trash ütles ...

Ma ei olnud ka filmikohta rohkem kuulnud kui vaid sõna "unenägudevargad".