Alternating Wallpaper

kolmapäev, 18. august 2010

Ghost in the Shell 2.0 (1995/2008)

Vahest on postikana toodud pakid sellised ülemõõdulised. Ning nende puhul võib juhtuda, et sulelisel juba mere lähedal jõud otsa lõpeb ning vaene loom umbkeelsete venelaste sohu kukub. Sellisel puhul pean ise rõvedale Mustamäele minema, et saadetis kätte saada. Ghost in the Shell sinikiirekomplekt oli üks selliseid saadetisi.

Kuid täna keskendun topeltpaki esimesele poolele, ehk siis legendaarse Ghost in the Shell (1995) moderniseeritud versioonile, mis mõneti pingutatult, enesest liiga hästi arvates kannab nime Ghost in the Shell 2.0. Vaatasin sellesinase animafilmi eile õhtul suurel ekraanil üle ning esmane mulje jäi väga hea. Originaali nägin esimest korda juba ligemale kümne või enama aasta eest ning isegi siis oli selle mõju erakordselt tugev. Film arutab teemadel, mis on päevakajalised tänini ning selle vaoshoitud eksistentsialism on efektselt peidetud pealtnäha tavalist laadi spionaaži- ja politseidraama kehasse. Olen täiesti kindel, et minu ajaveebi lugejaskonnas pole kedagi, kel see teos veel nägemata on; ent kui selliseid inimesi siiski leidub, soovitan ma julgesti endid filmiga varustada ja seda rahulikumal hetkel süvenenult tarbida. Võite päris kindlad olla, et see siin ei ole stereotüüpiline absurdilähedane jaapanlaste poolpornograafiline animatsioon.

Kuna ma ei olnud eelnevalt 2.0 versiooni täies pikkuses ära näinud, jälgisin ma huviga vahepeal toimunud muudatusi ja arvutigraafikaga taasloodud stseene. Õnneks on film enamjaolt siiski truu originaalile ning need kaadrid, mis nüüd sileda arvutigraafikaga ümber tehtud on, ei ole domineerivad. Ehk siis, ainult kindlad stseenid ja kohad on uues kuues, nende vahele ja ümber jääv on aukartustäratava kvaliteediga ümber töödeldud ning kõrgeimas resolutsioonis särama pandud. Ent siin ja seal on kvaliteet eripärane. Filmi avastseen, kus peategelane kõrghoone tipus kohtumise vestlust pealt kuulab, näib uue stiiliga konarlik ja puine. Kui originaalis oli hoonelt hüppamise animatsioon graatsiline ja majesteetlik, siis renderdatud variant näib liialt venitatud ja õõnes. Samas jällegi kohtab hiljem stseene, kus arvutigraafika väga kohane on. Nood sisaldavad enamasti suuremaid linnavaateid ja erinevat tehnikat, enamjaolt lennumasinaid. Kuna need kaadrid elusolendeid ei sisalda, siis mõjuvad need tunduvalt paremini. Täheldasin vaadates paari hetke, kus arvutigraafika ja käsitsi animeeritud stseenid ristusid. Filmi hilisemates stseenides on mõned linnavaated, mis arvutigraafikaga teostatuna vaataja meeldivalt pahviks löövad. Nende stseenide skaala on parimas mõttes kolossaalne, hinge matvalt kaunis. Eraldi pean vajalikuks ära märkida need stseenid, kus tegevus mängitakse maha andmesfääris ehk siis selle maailma netiavaruses. Kui ma ei eksi, siis on siin kõik need kaadrid arvutigraafikaga asendatud. Ning efekt on üle mõistuse. Sageli on nimetatud kohtades detailide hulk sedavõrd suur, et inimese optiline närv seda kõike korraga hallata ei suuda. Mõnes mõttes on animaatorid nendes kohtades kõrget resolutsiooni kuritarvitanud, sest nende kaadrite täielikuks jälgimiseks peaks vaja minema mingi spetsiaalse nägemisprotsessori abi. Kuigi need kaadrid vaatajat suuresti väsitada võivad, ei ole nad õnneks teab kui pikad.

Siiski on valdav enamus lemmikstseene puutumata jäetud, nende hulgas tankilahing, kontempleeriv paadisõit linna keskel ja jälitusstseen turuplatsil.

Kui 2.0 esimest korda ilmavalgust nägi, siis rääkisid kurjad keeled, et film kasutab ka moonutatud muusikalist tausta. Kuna muusika oli originaali järjekordne tugisammas, siis tekitas see ütelus minus hirmu. Ent eile filmi üle vaadates ei täheldanud ma muusikas mingit erinevust. Kõik meeldejäävad lood olid oma koha peal alles ning seda muutmata kujul.

Sinikiirele saab siiski veel etteheiteid teha. Üks hirmsamaid on tõdemus, et filmile valikuliselt lisatavad ingliskeelsed subtiitrid kasutavad jubedalt suurt ja alati rasvast šrifti (lisasin ühe subtiitritega pildi, mis pole küll sinikiireversioonist - pigem kellegi fansub'ist - ent teadke, et plaadi peal on pildiga võrreldes tiitrid veel suuremat mõõtu). Mis tugevalt õõnestab nende vaatajate elamust, kes filmi peast ei tea, aga soovivad seda näha jaapanikeelse heli ja ingliskeelsete tiitritega. Õnneks on plaadil jätkuvalt kaasas ka ingliskeelne heliriba, mida siiani peetakse üheks paremaks animu dublaažiks läbi ajaloo. Plaadil on peidus ka filmi originaal, kus kõik kaadrid ehtsad on. Kahjuks aga mängitakse seda filmi maha resolutsioonil 1080i ja pilt ei ole taastatud kvaliteediga, vaid hoopis odav ülespoole konversioon. Mis suurel pinnal muudab selle vaatamise tavalise DVD sarnaseks.

Puudustest hoolimata hindan 2.0 ostu väga kõrgelt. Tegu on kvaliteetse, kui ehk pisut arulageda uuendusega. Nukraks teeb seegi, et tegelikult taastati Jaapanis filmi originaal samale kvaliteedile, mida näeb siin ning anti see eraldi väljaandena müüki. Ent kiirelt netiavarusi kontrollides selgub, et selle toote keskmine hind tublisti üle $100 kipub olema, saatmiskulud, tollipederastia ja muu hingepiin sinna juurde. Kuigi soovin todagi plaati kunagi oma kollektsioonis näha, ei hakka ma praegu selle nimel täristama. Filmi teine osa, alapealkirjaga Innocence on oma olemuselt sootuks teistsugune isend. Ning selle eriskummaline, tugevasti Jaapani kultuuriruumis kinni olev süžeeliin tähendab seda, et ma selle sinikiire masinasse pistmiseks veel väheke hoogu pean võtma.

0 viimaseid kommentaare: