Alternating Wallpaper

esmaspäev, 23. august 2010

The Expendables (2010)

Seltskond palgasõdureid, keda minu meelest on parim kirjeldada terminiga ultraprofessionaalid, teostab mõõdukate summade eest erinevaid erasõjaväe funktsioone. Filmi avangus täristab punt ribadeks karja mustanahalisi piraate. Palgasõjardite üks tigedamaid poisse, Gunner (Lundgren) tulistab näiteks hoiatuslasuks piraatide kaptenile granaadiga rindu, mille peale viimasest enam midagi alles ei jää. "A bit low."

Vaba aeg veedetakse endise kamraadi Tool'i (Rourke) tätoveerimissalongis. Ühel päeval tuleb härra Church'i (Willis) kaudu tööpakkumine, mille sisuks on looduskauni Lõuna-Ameerika saarekese diktaatorist juhi, kindral Garza permanentne võimult eemaldamine. Saarele luuret tegema minnes läheb teema pisut keerukamaks, sest esmalt tekivad sekeldused kindrali mässumeelse tütre Sandraga, pärast seda aga teiste ameeriklastega, kel saarel omad huvid mängus on. Problemaatilised situatsioonid lahendatakse ohtrate eluküünalde kustutamisega ning kui meeskond mõistab, kes on nende tegelik tööandja ja miks neid päriselt saarele saadeti, otsustatakse tööst loobuda. Kuid pealik Ross (Stallone) ei suuda kindrali tütart unustada ning sedapsi otsustab mees üksipäi saarele sõda pidama minna. Ent lennukisse astudes ootab teda ees terve ülejäänud seltskond, kellega koos siis lõbusasti tapatalgu korraldama asutakse.

Hiljuti Inceptioni arvustust kirjutades kõrvutasin toda filmi tolle heist movie stiili poolest Ocean's triloogiaga. Ning seegi kord võtan selle populaarse röövkomöödia kõrvutamiseks appi. Seda korda ei ole küll tegu niivõrd millegi röövimisega, kuid sarnasused on olemas. Ennekõike selle läbi, et siingi on seltskond absoluutseid oma ala meistreid, ilmselgelt surematuid mehi, kes joovad hommikukohviks mootorrattaõli ja hammustavad püssirohtu peale. Ent palju tugevama paralleeli annab tõmmata selle filmi ja Ocean's Twelve'i vahele. Viimane oli nimelt see film, kus näitlejad oma talendi otsas niisama liugu lasid ning tegelikult said kõik raha ainult selle eest, et nad kaamera ees lihtsalt hängisid ja omavahel vaimukusi pildusid. Expendables toimib täpselt samamoodi, ent see näitlejate paraad siin on teiste filmide maailmast. Ülikonnastatud viisakate varaste asemel on siin halastamatud kõrilõikajad, kes ühe hingetõmbega pisema armee on suutelised vagaseks tegema ning siis tagasi mootorratta selga ronima. Ning see hängimine kaamera ees selles väljendubki. Mängitakse mehisemaid mänge, tehakse mehisemaid nalju. Ent seda kõike hea huumoriga ja ilma kraami liialt tõsiselt võttes.

Omal moel teeb film palju viiteid selle tegelaste eelmistele filmidele. Stallone lahingustseenid meenutavad Rambot, Lundgreni omad Universaalset Sõdurit. Statham toob oma klassikaliselt brutaalse lähivõitluskunsti, mida on näha saadud Transporterist ja mujalt, Jet Li hüpleb oma kaasmaalaste stiilis. Ning nood teised jubedad murjanid rahmeldavad ilmselgelt nendele omases kompotis. Kogu film on peaaegu üks suur plagieeritud lahingvõte, ent see kõik on meeldivas vormis, ilma liigse pompöössuseta.

Interveebides käib praegu kibe lahing arvamusliidrite vahel. Ühelt poolt astuvad esile filmi vihkavad sõnavõtud, kelle arvates kõik on kohutav, kõik näitlejad on kohutavad ja nii edasi. Teisalt on film teeninud juba päris kena summa ning eksisteerivad isegi need ütlejad, kelle arvates film ei ole antikristuse tulemine. Minule isiklikult film meeldis, siin on tugev vaib paljudest teistest madalama kategooria madinatest ning varem või hiljem leiab selle teose sinikiireplaat oma tee minu kollektsiooni.

0 viimaseid kommentaare: