Alternating Wallpaper

teisipäev, 17. august 2010

Black Death (2010)

14. sajandil laastas Euroopat muhkkatku peatamatu laine. Haigus, mille tegelik algpunkt ei ole kindlalt teada, rändas rottidel elavate kirpude kaudu, ületades riigipiire ning ei säästnud kedagi, hoolimata staatusest või klassist. Iroonilisel kombel pidasid kultuursed eurooplased tollal tavalist kodukassi saatanlikuks ilmutuseks ja noid loomakesi ei hoitud majapidamises. Ilma kassideta aga katku kandvate rottide populatsioon kasvas ja nakkusoht ühes sellega. Ühtekokku viis must surm siit elust järgmisse üle 200 miljoni euroopa elaniku. Ühe läbi ajaloo parima paroodia mustast surmast esitas sari Blackadder, esimese hooaja viiendas episoodis. Kuigi kõnealune linateos just paroodia valda ei kuulu, on see siiski üsna tõetruu ekraniseering oludest, mis katku ajal valitsesid ning sellest, mil moel ristiusk või sellest väline nendes konditsioonides reageeris ja toime tuli.

Jutustuse keskmes on noorukist munk Osmund, kes küll juba ristikummardajate leeris on, ent pole veel jäädavalt lahti ütelnud oma lihalistest himudest, kohtudes salaja oma kallimaga. Kui surmatõbi juba kohalike ustele kopsima hakkab, otsustab preili oma kallimast lahkuda ning pageda kaugemale soomaale, kus katk veel kanda pole kinnitanud. Osmund on loomulikult kurb ning palub jumalalt õige tee näitamist. Mõni aeg hiljem saabub kloostrisse piiskopi ristirüütel Ulric (Sean Bean), kes samuti veel katkust puutumata küla otsima minnes enesele teejuhti vajab. Osmund ei oska oma õnne ära tänada ning palub endid teejuhi rolli määrata. Kuid kloostri tuttavate seinte vahelt lahkudes saab kiirelt ilmsiks Ulricu kaaskonna tegelik ülesanne: leida ja vangistada surnumanaja, kes oma ebapühade riitustega katkupisikuid soomaa külast eemal hoiab. Rüütlitele on teada kuulujutud surnute elustamisest, ohvriandidest ja muust taolisest. Ning suur on meeste üllatus, kui saabudes leitaksegi eest pealtnäha sõbralik ja katkust prii külake. Ent kauni pealispinna all kobrutab kurjus ja ristiusku põlgav kogukond. Üllatusena leiab Osmund siit eest oma kallima, kes aga metsas röövsalga ohvriks langes ja surmavalt vigastada sai. Kuid sõbralik surnumanaja toibutab tüdruku uuesti elule, kust algab filmi müstilisem ning süngem pool. Sealt edasi võib lugeja filmi juba ise lõpuni vaadata.

Teoses on peidus ridamisi kõikuvaid usuteemasid. Seltskond juurdleb pikemalt selle üle, miks jumal peaks midagi nii hirmsat, kui seda on katkupisik, oma ustavatele alluvatele saatma. Ning kuigi mõned mehed langevad usust ja teised jäävad enestele truuks, ei võta film kumbagi äärmust positiivses valguses näidata. Paganad on tigedad ja sõgedad, ohverdavad inimesi, et ristiverega katku eemal hoida. Kristlased aga tulevad nende rahulikku elu ja head tervist ohustama. Maailmas, kus kumbki meetod ei näi töötavat, näib filmi tegijatel nappivat võimalusi, millega lugu kokku tõmmata. Ning lõpp jääbki venima, isegi nii kaugele, et viimaks tuleb jutustaja appi võtta. Teos pendeldab kahe moraalsuse vahet nagu juust nööri otsas, ilma kusagile pidama jäädes. Soovida jääb ka tõetruust ajastu- või kostüümidraamast, kaamerakunst on nigel, ent palju vingutud digitaalse vere asemel on siin ehtsad mahlapakid. Isegi Bean ei aita oma ausalt öelda päris hea esitusega filmile kuigivõrd kaasa. Samas, too mees ongi alati pigem kõrvalosas edumeelne tegelane, mitte kunagi peaosas säraja. Üldiselt keskpärane ettevõtmine, mis kõlbab kolmapäeva õhtuks kodumaisest pasakanalist pesupulbrireklaamide vahele vaadata.

0 viimaseid kommentaare: