Alternating Wallpaper

pühapäev, 29. august 2010

MG RX-178 Mark II

Kiirema vahelepõikena võin siinkohal ära mainida, et kuigi olin valmis juba täna poodi tõttama, et sealt uus PS3 ära tuua (loe eelmist postitust), siis vestlesin kamraadidega tehnikamaailmast ning välja viidati see, et kohe-kohe on müüki saabumas konsooli uus mudel. Ehk siis selline, mis tuleb karbist välja juba koos Move puldiga. Kuna olin nagunii planeerinud selle riistapuu enesele soetada, siis võtsin nüüd nõuks need mõned nädalad oodata ja siis poest see uus komplekt ära tuua. Mäletasin miskipärat valesti, et Move mitte enne oktoobrikuud müügile ei laeku, ent võta näpust. Kahtlemata seisavad nüüd ees rängalt rasked nädalad, pean vaatama, et ilma konsoolita jooma ei pööra või muud säherdust ebatarvilikku.

Ent kui olin pühapäeval kurvalt kruvikeeraja käest pannud, tegin enesele tassi kohvi ja istusin töölaua taha, et jätkata mudelitega. Sedakorda siis legendaarse Titaanide prototüübiga. Torso klõpsutasin juba mõnda aega tagasi kokku, ent siis jäi aeg napiks, tööd oli liiast ja nädalavahetused kulusid muuks antisotsiaalseks.

Kes minu ajaveebi ja kollektsiooni staatust huvi pärast kontrollimas käib, teab kindlasti minu tulevatest projektidest. Nendeks on siis nimelt titaaniumist läikega MG Unicorn ja nüüd ka MG Sinanju. Ning tasapisi kogun ma nendega tegelema hakkamaks hoogu. RX-178 Mk II on selleks paras katsumus, sest kuigi see mudel ei ole titaaniumtöötlusega, on see siiski üks läikivamaid gunpla mudeleid, mida mul on au teada. See läige toob kaasa omajagu probleeme.

Kuigi mina ei tea, mis tehnoloogiliste vahenditega kirjeldatud läige saavutatakse, toob see endaga kaasa plastiku pealispinna rabeduse. Ehk siis, kõikide raami nub'ide eemaldamisel tuleb olla erakordselt ettevaatlik. Ning kuigi selleks on tarvilik erakordselt terav nuga, siis tuleb selle noaga veel ekstra ettevaatlikult ümber käia. Sest iga teine välispinnale tehtav kriimustus jääb põhimõtteliselt permanentselt sinna alles. Selle mudeli ehitamise juures olen hakanud kasutanud n-ö plastik masseerimist. Mis tähendab seda, et pärast üleliigse plastiku ära lõikamist hõõrun ma lõigatud kohta üsna tugevasti poleerimislapiga. Üldiselt võiks seda hea maniküüri korral teha ka küünega, kuid siinne läige välistab selle. Selline hõõrumine leevendab plastikus lõikamise hetkel tekkinud pinge ja muidu teist tooni olev pealispind omandab taas oma naabruskonnaga sarnase jume. Loomulikult sõltub selle toimingu tõhusus mõneti plastiku algomadustest, viimistlusest jne, aga siinkohal paistab see vähemasti natuke etema tundmuse tekitada. Ennäe, kasulik näpunäide minu ajaveebi lugejatele... kes ilmselt mitte kunagi ise midagi ehitama ei hakka.

Pärast torso kokku saamist liikusin vastavalt stereotüüpilisele juhendile edasi seljakoti ja pea juurde. Seljakott on loomulikult poeetiline liialdus, see on hoopis spetsiaalne back unit, milles on peidul energiamõõgad ja mingil jaol toetusmaterjali talletatud energia näol. See üksus on iseenesest tore, esimest korda sain ära proovida selle, kuidas käib väikeste voolikute ühendamine plastikosade külge. Esimest korda tabasin ennast mõttelt, kui tore see seljakolakas võiks välja näha, lisades sinna tavaliste süsimustade düüside asemel metallist hõbedased tükid. Noid nimelt müüakse vastavates poodides üsna palju, kuid antud puhul pean leppima mudeli originaalvarustusega.

Kõige lõpuks võtsin vaevaks ja panin kokku ka mudeli pea. Erinevad õhuavad ja muu olin juba eelnevalt üle värvinud, et efekt tugevam oleks. Ning pea on üsna õnnestunud disainiga, kui välja arvata nood koledad praod külgede peal ning n-ö kõrvaklappide kinnituskohad nende keskel. Mudelile käib nimelt pähe veel ekstra kommunikatsioonikomplekt, antenniga ja puha. Kahjuks aga on see hirmus kobakas ja rikub mudeli muidu laitmatut sümmeetriat - häirides seejuures ka pea liikumist, mis koos klappidega hakkab hõõruma vastu seljakotti. Ning ilma selleta näeb pea välja nagu õhutusaukudega kolakas. Seekord jäin toppama käte ehitamise juurde, millest veel pilte pole jaksanud klõpsida. Ent mudel tundub olevat väga viisakas ja minule meelt mööda. Nüüd tagasi vaadates oleks küll ilmselt pidanud tellima sama mudeli hallist plastikust versiooni - need näevad alati paremad välja. Kuid samas olen ma neid halle ja valgeid gunpla mudeleid juba piisavalt ehitanud, tumesinine on tore värv ja ma ootan huviga, milline lõpptulemus välja näeb.

Huvilised leiavad nii selle mudeli kui ka teised alati tuttavatest netipoodidest. Oluline on ka ära märkida, et nii sellest kui ka selle mudeli edasiarendusest on olemas perfect grade versioonid, mis kahtlemata paljudele märksa huvitavamad võiks olla.

PlayStation®3 2007-2010

Alustuseks pisut meeleolumuusikat. Klikkige see lugu teises aknas või tääbis mängima ja siis lugege edasi.

Pühapäeval ärkasin suhteliselt vara, koristasin eelmisel päeval toimunud filmiõhtu läbu, tegin kurguvalu vastu ühe koldreksi ja otsustasin puhkepäevale omaselt natuke videomängudega lõõgastuda. Mõtlesin korra veel proovida selle imelike strateegiamängu R. U. S. E.'i demo ning igaks juhuks pistsin masinasse ka Crack in Time plaadi, et proovida taas kord seda peibutavat, ent alati käest põgenevat arkaadi trofeed kätte saada.

Nii üürikeseks minu rõõm jäigi, sest korraga tegi konsool piiksu, lülitus välja ja jäi minule ükskõikselt punast tulukest vilgutama. Uh. Pärast pädevate interveebide sisuga tutvumist proovisin masinat veel erinevaid meetodeid kasutades elule turgutada, ent minu katsed luhtusid. Isegi tundideks jahtuma viimise peale ei jätnud punane tuluke oma jonnakat plinkimist.

Ehk siis, seekord läks sedapsi ja see suurepärane masin, mille esimesel kättesaadavuse päeval poest ära tõin, jättis mind ja läks sinna, kus tema esivanemad juba ees ootavad. Ent sel kurvavõitu päeval on oluline meenutada neid sadu tunde, mis masina seltsis rõõmsal meelel sai kogetud. Mäletagem niisiis MGS, DMC, MotorStorm, BladeStorm, Burnout Paradise, Darksiders, Resident Evil, Need for Speed, Uncharted, Dead Space, Demon's Souls, Final Fantasy, Heavy Rain, God of War ja kümnete teiste mängude seive, mis nüüd juba looja kõvakettal enestele pesa on teinud.

Puhka rahus, vana sõber...

Homme siis poodi uue järele.

teisipäev, 24. august 2010

Postikana 27. august 2010

Esmaspäeval lendas postikana asemel pronskine kotkas koduõue ning poetas nokast Downfall (2004) sinikiireplaadi. Rõõmuga vaatasin, kuidas hoovis räuskavate laste käed võluväel saluudiks kerkisid. Hiljem kiiremaks testiks plaati masinasse pistes avastasin, et film on üllatavalt hea kvaliteediga.

Teisipäeval leidsin postikana noka vahelt vana lemmiku, filmi Twelve Monkeys (1995) kaunis sinist värvi karbis. Selle filmiga on lugu sedapsi, et visuaalne pool juba algusest peale kergelt uduvinega kaetud oli. Režissöör tegi seda tahtlikult, ähmastades tegelikkuse ja hallutsinatsiooni piirimaid. Kahjuks ei tõlgendu see stiil kõrgema lahutusvõimega meediumisse kuigi hästi. Ent film ise on aus.

Kolmapäeval lendas postikana esmalt kontorisse ja pillas sinna Penny Arcade'i kuuenda annaali, pealkirjaga The Halls Below. See on siis esimene aastaraamat, mis selles sarjas Del Rey kirjastuse all ilmub. Ning kahjuks pean nentima, et kvaliteet võrreldes varasema viie raamatuga on nadi. Köide on väga pehme, lödi tunnetusega, kuid mis veelgi naeruväärsem: paljud raamatus kasutatud šriftid näevad välja nagu oleks need valitud esimese aasta disainitundegite poolt. Ehk siis alati inetu väljanägemisega, halvimal juhul praktiliselt loetamatud. Mõtlesin tolle raamatu kohta pikema postituse kirjutada, aga piinlikumad momendid on nende paari reaga juba ära mainitud, seega ei hakka teist korda enam iseenda ajaveebi spämmima. Jätsin raamatu praegu töö juurde, seega pole siin sellest fotot üleval.

Kolmapäeval, pärast erakordset väsitava tööpäeva ja ühe lisakoosoleku lõppu koju saabudes leidsin eest Mass Effect 2 (360) koopia. Mis ei olnud just kõige õnnestunum ost, sest mõned tunnid pärast seda, kui see saadetis minu poole teele pandi, kuulutati Saksamaal välja sama mängu port PS3 kodukonsoolile. Noh, mis siis ikka. Ent soola veel rohkem haava peale hõõrus see, kui minu paki välja saatnud pood järgmine päev (ilmselt eelneva uudise peale reageerides) mängu hinda veel kolme lisanaela võrra langetas. Ega kõiki asju ka võita ei õnnestu.

esmaspäev, 23. august 2010

The Expendables (2010)

Seltskond palgasõdureid, keda minu meelest on parim kirjeldada terminiga ultraprofessionaalid, teostab mõõdukate summade eest erinevaid erasõjaväe funktsioone. Filmi avangus täristab punt ribadeks karja mustanahalisi piraate. Palgasõjardite üks tigedamaid poisse, Gunner (Lundgren) tulistab näiteks hoiatuslasuks piraatide kaptenile granaadiga rindu, mille peale viimasest enam midagi alles ei jää. "A bit low."

Vaba aeg veedetakse endise kamraadi Tool'i (Rourke) tätoveerimissalongis. Ühel päeval tuleb härra Church'i (Willis) kaudu tööpakkumine, mille sisuks on looduskauni Lõuna-Ameerika saarekese diktaatorist juhi, kindral Garza permanentne võimult eemaldamine. Saarele luuret tegema minnes läheb teema pisut keerukamaks, sest esmalt tekivad sekeldused kindrali mässumeelse tütre Sandraga, pärast seda aga teiste ameeriklastega, kel saarel omad huvid mängus on. Problemaatilised situatsioonid lahendatakse ohtrate eluküünalde kustutamisega ning kui meeskond mõistab, kes on nende tegelik tööandja ja miks neid päriselt saarele saadeti, otsustatakse tööst loobuda. Kuid pealik Ross (Stallone) ei suuda kindrali tütart unustada ning sedapsi otsustab mees üksipäi saarele sõda pidama minna. Ent lennukisse astudes ootab teda ees terve ülejäänud seltskond, kellega koos siis lõbusasti tapatalgu korraldama asutakse.

Hiljuti Inceptioni arvustust kirjutades kõrvutasin toda filmi tolle heist movie stiili poolest Ocean's triloogiaga. Ning seegi kord võtan selle populaarse röövkomöödia kõrvutamiseks appi. Seda korda ei ole küll tegu niivõrd millegi röövimisega, kuid sarnasused on olemas. Ennekõike selle läbi, et siingi on seltskond absoluutseid oma ala meistreid, ilmselgelt surematuid mehi, kes joovad hommikukohviks mootorrattaõli ja hammustavad püssirohtu peale. Ent palju tugevama paralleeli annab tõmmata selle filmi ja Ocean's Twelve'i vahele. Viimane oli nimelt see film, kus näitlejad oma talendi otsas niisama liugu lasid ning tegelikult said kõik raha ainult selle eest, et nad kaamera ees lihtsalt hängisid ja omavahel vaimukusi pildusid. Expendables toimib täpselt samamoodi, ent see näitlejate paraad siin on teiste filmide maailmast. Ülikonnastatud viisakate varaste asemel on siin halastamatud kõrilõikajad, kes ühe hingetõmbega pisema armee on suutelised vagaseks tegema ning siis tagasi mootorratta selga ronima. Ning see hängimine kaamera ees selles väljendubki. Mängitakse mehisemaid mänge, tehakse mehisemaid nalju. Ent seda kõike hea huumoriga ja ilma kraami liialt tõsiselt võttes.

Omal moel teeb film palju viiteid selle tegelaste eelmistele filmidele. Stallone lahingustseenid meenutavad Rambot, Lundgreni omad Universaalset Sõdurit. Statham toob oma klassikaliselt brutaalse lähivõitluskunsti, mida on näha saadud Transporterist ja mujalt, Jet Li hüpleb oma kaasmaalaste stiilis. Ning nood teised jubedad murjanid rahmeldavad ilmselgelt nendele omases kompotis. Kogu film on peaaegu üks suur plagieeritud lahingvõte, ent see kõik on meeldivas vormis, ilma liigse pompöössuseta.

Interveebides käib praegu kibe lahing arvamusliidrite vahel. Ühelt poolt astuvad esile filmi vihkavad sõnavõtud, kelle arvates kõik on kohutav, kõik näitlejad on kohutavad ja nii edasi. Teisalt on film teeninud juba päris kena summa ning eksisteerivad isegi need ütlejad, kelle arvates film ei ole antikristuse tulemine. Minule isiklikult film meeldis, siin on tugev vaib paljudest teistest madalama kategooria madinatest ning varem või hiljem leiab selle teose sinikiireplaat oma tee minu kollektsiooni.

PG ZGMF-X20A Strike Freedom Gundam

Hommikustest lehtedest teada ma saan... et järgmine perfect grade mudel, mis ilmavalgust näeb, on Strike Freedom. Teadaanne tuleb mõneti üllatusena, sest minu meelest on Gundam Seed, kust seegi masin pärit on, ennast juba mudelite allikana suhteliselt ammendanud. Ning pärast seda, kui tehti valmis põhimõtteliselt geniaalne PG Astray, tundub Strike Freedom tagasimnekuna. Ent vaadelgem seda teemat pisut lähemalt.

Strike Freedom ei ole mingil moel värske kraam. Selle soomuse master grade mudel anti välja juba peaaegu nelja aasta eest (2006. aasta detsembris). Kõik pildid peale ülal nähtava skanneeringu ongi pärit tolle mudeli ülevaadetest ja manuaalidest. Millega on siis tegu? Masin ise on Strike'i edasiarendus (ajaveebi autorile senini üks meeldivamaid mudeleid), mis on nii MG kui ka PG vormis väga viisakas ja proportsionaalne tükk plastikut. Ent Freedom läheb selle teemaga veel enam edasi ning minu meelest pingutab siin ja seal teemadega üle, keerates ulmenäidiku esmalt 11 peale ja siis veel edasi. Esmalt jäävad silma laiendatud käte üksused, mis Freedomi puhul on kobakamad ja viivad sümmeetria natuke fookusest välja. Edasi minnes jäävad silma tiivaköntideks parajad õlad, mis meeletute düüsidega teravasti üldmuljet lõikavad. Torso näib olevat segu erinevate mudelite poolt pakutava vahel, mis lõpeks peale jäädes sellise poolhaudutud tunde jätab. Ning viimaks on sellel masinal seljas kolossaalne - peaaegu üks terve kaanoni suuremaid - paar tiibu, mis omakorda lahti käivad ja omavad kaitse- ning ründemehhanisme.

Mida see võiks perfect grade'i jaoks tähendada. Pole põhjust kahelda, et Bandai taaskasutab PG Strike'i jalgu ning ilmselt ka käte üksuseid. Ülakeha on suure tõenäosusega uus toode ning sama kehtib tiibade ja relvastuse kohta. Ning mis puutub tiibadesse: päris kindlasti lisab nende olemasolu mudeli hinnale mõõdukalt naeruväärse summa, puhtalt juba pakendamise, plastiku ja nende tõenäolise liikumise eest. Ent jäägem siiski veel äraootavale seisukohale. Mina seda uut mudelit esimesel võimalusel ostma ei tõtta. Ning unistus PG Unicornist on ikka veel õhus.

Kui kellelgi tekkis huvi antud mudeli kallal kätt proovida, siis MG versioonid on kenasti saadaval:

kolmapäev, 18. august 2010

Ghost in the Shell 2.0 (1995/2008)

Vahest on postikana toodud pakid sellised ülemõõdulised. Ning nende puhul võib juhtuda, et sulelisel juba mere lähedal jõud otsa lõpeb ning vaene loom umbkeelsete venelaste sohu kukub. Sellisel puhul pean ise rõvedale Mustamäele minema, et saadetis kätte saada. Ghost in the Shell sinikiirekomplekt oli üks selliseid saadetisi.

Kuid täna keskendun topeltpaki esimesele poolele, ehk siis legendaarse Ghost in the Shell (1995) moderniseeritud versioonile, mis mõneti pingutatult, enesest liiga hästi arvates kannab nime Ghost in the Shell 2.0. Vaatasin sellesinase animafilmi eile õhtul suurel ekraanil üle ning esmane mulje jäi väga hea. Originaali nägin esimest korda juba ligemale kümne või enama aasta eest ning isegi siis oli selle mõju erakordselt tugev. Film arutab teemadel, mis on päevakajalised tänini ning selle vaoshoitud eksistentsialism on efektselt peidetud pealtnäha tavalist laadi spionaaži- ja politseidraama kehasse. Olen täiesti kindel, et minu ajaveebi lugejaskonnas pole kedagi, kel see teos veel nägemata on; ent kui selliseid inimesi siiski leidub, soovitan ma julgesti endid filmiga varustada ja seda rahulikumal hetkel süvenenult tarbida. Võite päris kindlad olla, et see siin ei ole stereotüüpiline absurdilähedane jaapanlaste poolpornograafiline animatsioon.

Kuna ma ei olnud eelnevalt 2.0 versiooni täies pikkuses ära näinud, jälgisin ma huviga vahepeal toimunud muudatusi ja arvutigraafikaga taasloodud stseene. Õnneks on film enamjaolt siiski truu originaalile ning need kaadrid, mis nüüd sileda arvutigraafikaga ümber tehtud on, ei ole domineerivad. Ehk siis, ainult kindlad stseenid ja kohad on uues kuues, nende vahele ja ümber jääv on aukartustäratava kvaliteediga ümber töödeldud ning kõrgeimas resolutsioonis särama pandud. Ent siin ja seal on kvaliteet eripärane. Filmi avastseen, kus peategelane kõrghoone tipus kohtumise vestlust pealt kuulab, näib uue stiiliga konarlik ja puine. Kui originaalis oli hoonelt hüppamise animatsioon graatsiline ja majesteetlik, siis renderdatud variant näib liialt venitatud ja õõnes. Samas jällegi kohtab hiljem stseene, kus arvutigraafika väga kohane on. Nood sisaldavad enamasti suuremaid linnavaateid ja erinevat tehnikat, enamjaolt lennumasinaid. Kuna need kaadrid elusolendeid ei sisalda, siis mõjuvad need tunduvalt paremini. Täheldasin vaadates paari hetke, kus arvutigraafika ja käsitsi animeeritud stseenid ristusid. Filmi hilisemates stseenides on mõned linnavaated, mis arvutigraafikaga teostatuna vaataja meeldivalt pahviks löövad. Nende stseenide skaala on parimas mõttes kolossaalne, hinge matvalt kaunis. Eraldi pean vajalikuks ära märkida need stseenid, kus tegevus mängitakse maha andmesfääris ehk siis selle maailma netiavaruses. Kui ma ei eksi, siis on siin kõik need kaadrid arvutigraafikaga asendatud. Ning efekt on üle mõistuse. Sageli on nimetatud kohtades detailide hulk sedavõrd suur, et inimese optiline närv seda kõike korraga hallata ei suuda. Mõnes mõttes on animaatorid nendes kohtades kõrget resolutsiooni kuritarvitanud, sest nende kaadrite täielikuks jälgimiseks peaks vaja minema mingi spetsiaalse nägemisprotsessori abi. Kuigi need kaadrid vaatajat suuresti väsitada võivad, ei ole nad õnneks teab kui pikad.

Siiski on valdav enamus lemmikstseene puutumata jäetud, nende hulgas tankilahing, kontempleeriv paadisõit linna keskel ja jälitusstseen turuplatsil.

Kui 2.0 esimest korda ilmavalgust nägi, siis rääkisid kurjad keeled, et film kasutab ka moonutatud muusikalist tausta. Kuna muusika oli originaali järjekordne tugisammas, siis tekitas see ütelus minus hirmu. Ent eile filmi üle vaadates ei täheldanud ma muusikas mingit erinevust. Kõik meeldejäävad lood olid oma koha peal alles ning seda muutmata kujul.

Sinikiirele saab siiski veel etteheiteid teha. Üks hirmsamaid on tõdemus, et filmile valikuliselt lisatavad ingliskeelsed subtiitrid kasutavad jubedalt suurt ja alati rasvast šrifti (lisasin ühe subtiitritega pildi, mis pole küll sinikiireversioonist - pigem kellegi fansub'ist - ent teadke, et plaadi peal on pildiga võrreldes tiitrid veel suuremat mõõtu). Mis tugevalt õõnestab nende vaatajate elamust, kes filmi peast ei tea, aga soovivad seda näha jaapanikeelse heli ja ingliskeelsete tiitritega. Õnneks on plaadil jätkuvalt kaasas ka ingliskeelne heliriba, mida siiani peetakse üheks paremaks animu dublaažiks läbi ajaloo. Plaadil on peidus ka filmi originaal, kus kõik kaadrid ehtsad on. Kahjuks aga mängitakse seda filmi maha resolutsioonil 1080i ja pilt ei ole taastatud kvaliteediga, vaid hoopis odav ülespoole konversioon. Mis suurel pinnal muudab selle vaatamise tavalise DVD sarnaseks.

Puudustest hoolimata hindan 2.0 ostu väga kõrgelt. Tegu on kvaliteetse, kui ehk pisut arulageda uuendusega. Nukraks teeb seegi, et tegelikult taastati Jaapanis filmi originaal samale kvaliteedile, mida näeb siin ning anti see eraldi väljaandena müüki. Ent kiirelt netiavarusi kontrollides selgub, et selle toote keskmine hind tublisti üle $100 kipub olema, saatmiskulud, tollipederastia ja muu hingepiin sinna juurde. Kuigi soovin todagi plaati kunagi oma kollektsioonis näha, ei hakka ma praegu selle nimel täristama. Filmi teine osa, alapealkirjaga Innocence on oma olemuselt sootuks teistsugune isend. Ning selle eriskummaline, tugevasti Jaapani kultuuriruumis kinni olev süžeeliin tähendab seda, et ma selle sinikiire masinasse pistmiseks veel väheke hoogu pean võtma.

teisipäev, 17. august 2010

Black Death (2010)

14. sajandil laastas Euroopat muhkkatku peatamatu laine. Haigus, mille tegelik algpunkt ei ole kindlalt teada, rändas rottidel elavate kirpude kaudu, ületades riigipiire ning ei säästnud kedagi, hoolimata staatusest või klassist. Iroonilisel kombel pidasid kultuursed eurooplased tollal tavalist kodukassi saatanlikuks ilmutuseks ja noid loomakesi ei hoitud majapidamises. Ilma kassideta aga katku kandvate rottide populatsioon kasvas ja nakkusoht ühes sellega. Ühtekokku viis must surm siit elust järgmisse üle 200 miljoni euroopa elaniku. Ühe läbi ajaloo parima paroodia mustast surmast esitas sari Blackadder, esimese hooaja viiendas episoodis. Kuigi kõnealune linateos just paroodia valda ei kuulu, on see siiski üsna tõetruu ekraniseering oludest, mis katku ajal valitsesid ning sellest, mil moel ristiusk või sellest väline nendes konditsioonides reageeris ja toime tuli.

Jutustuse keskmes on noorukist munk Osmund, kes küll juba ristikummardajate leeris on, ent pole veel jäädavalt lahti ütelnud oma lihalistest himudest, kohtudes salaja oma kallimaga. Kui surmatõbi juba kohalike ustele kopsima hakkab, otsustab preili oma kallimast lahkuda ning pageda kaugemale soomaale, kus katk veel kanda pole kinnitanud. Osmund on loomulikult kurb ning palub jumalalt õige tee näitamist. Mõni aeg hiljem saabub kloostrisse piiskopi ristirüütel Ulric (Sean Bean), kes samuti veel katkust puutumata küla otsima minnes enesele teejuhti vajab. Osmund ei oska oma õnne ära tänada ning palub endid teejuhi rolli määrata. Kuid kloostri tuttavate seinte vahelt lahkudes saab kiirelt ilmsiks Ulricu kaaskonna tegelik ülesanne: leida ja vangistada surnumanaja, kes oma ebapühade riitustega katkupisikuid soomaa külast eemal hoiab. Rüütlitele on teada kuulujutud surnute elustamisest, ohvriandidest ja muust taolisest. Ning suur on meeste üllatus, kui saabudes leitaksegi eest pealtnäha sõbralik ja katkust prii külake. Ent kauni pealispinna all kobrutab kurjus ja ristiusku põlgav kogukond. Üllatusena leiab Osmund siit eest oma kallima, kes aga metsas röövsalga ohvriks langes ja surmavalt vigastada sai. Kuid sõbralik surnumanaja toibutab tüdruku uuesti elule, kust algab filmi müstilisem ning süngem pool. Sealt edasi võib lugeja filmi juba ise lõpuni vaadata.

Teoses on peidus ridamisi kõikuvaid usuteemasid. Seltskond juurdleb pikemalt selle üle, miks jumal peaks midagi nii hirmsat, kui seda on katkupisik, oma ustavatele alluvatele saatma. Ning kuigi mõned mehed langevad usust ja teised jäävad enestele truuks, ei võta film kumbagi äärmust positiivses valguses näidata. Paganad on tigedad ja sõgedad, ohverdavad inimesi, et ristiverega katku eemal hoida. Kristlased aga tulevad nende rahulikku elu ja head tervist ohustama. Maailmas, kus kumbki meetod ei näi töötavat, näib filmi tegijatel nappivat võimalusi, millega lugu kokku tõmmata. Ning lõpp jääbki venima, isegi nii kaugele, et viimaks tuleb jutustaja appi võtta. Teos pendeldab kahe moraalsuse vahet nagu juust nööri otsas, ilma kusagile pidama jäädes. Soovida jääb ka tõetruust ajastu- või kostüümidraamast, kaamerakunst on nigel, ent palju vingutud digitaalse vere asemel on siin ehtsad mahlapakid. Isegi Bean ei aita oma ausalt öelda päris hea esitusega filmile kuigivõrd kaasa. Samas, too mees ongi alati pigem kõrvalosas edumeelne tegelane, mitte kunagi peaosas säraja. Üldiselt keskpärane ettevõtmine, mis kõlbab kolmapäeva õhtuks kodumaisest pasakanalist pesupulbrireklaamide vahele vaadata.

esmaspäev, 16. august 2010

Sinikiirte Kollektsioon

Üsna palju aega tagasi kurtis üks minu ajaveebi kahest lugejast, et ma võiks oma sinikiirefilmide kollektsioonis mingi inventuuri teha ning leiud blogipostituses üles tähendada. Algselt planeerisin selle ettevõtmise juuli teisse poolde, ent ebainimlik kuumalaine tol ajal tekitas olukorra, kus eksistents taandus külmade duššide võtmise ja nende vahel jahutatud vee joomisele. Ebameeldiv olukord tähendas ka seda, et ma higist nõretavana üldiselt oma plaadikogust eemale hoidsin. Kuid nüüd on olud väheke leebemad, kuigi terav palavus pistab oma koonu kord ja jälle pilvede vahelt välja, siis enamus aega on vähemalt võimalik hingata ja eluterveid asju teha.

Järgnev on siis minu siiani ahtakese sinikiiretehnoloogial põhineva filmikollektsiooni ülevaade. Filmid on toodud tähestikulises järjekorras ning ma mainin paari sõnaga iga teose puhul, mis tollest arvata. Edasiste plaatide ostmisel on tõenäoline, et ma nende kohta kas ülevaate kirja panen või siis postikana sissekannetes ära mainin.

3:10 to Yuma

Vana hea westerni uustöötlus. Pildikvaliteet on hea, näitlejad on head ja lugu on klassikaline. Kuna tegu on mõõdukalt uue filmiga, siis on see algusest peale modernsete vahenditega üles võetud.

A Knight’s Tale

Kollektsiooni esimene imelik esindaja. Minule meeldis selle filmi kontsept, meeldis Ledger, meeldis isegi Bettany esitus. Kes minu hariduse tausta teab, oskab ehk mõista, miks see film mulle enam meelt mööda on. Kuna tegu on vanema filmiga, siis on seda plaadile pannes digitaalselt töödeldud. Tulemus on selline keskpärane, ei midagi üle mõistuse head ega ka halba.

American Psycho

Ellise kultusraamatu kultusekraniseering. Pildikvaliteet on kohati rahuldav, kohati alla selle.

Animatrix

Kõik siin nimekirjas olevad selle seeria filmid on samas boksist, mille ma kunagi ühendriikidest tellisin. Põhjust oli lihtne: sarnane boks, mida Euroopa maades müüdi, oli poole nõrgem. See kollektsioon animeeritud lühifilme on väga hea kvaliteediga.

Batman Begins

Meie ajastu uus Batman. Tore film, suurepärased näitlejad (v.a Holmes, bleh). Plaadil oleva teose pildikvaliteet on tugevalt üle keskmise.

Batman: Gotham Knight

See kollektsioon animeeritud Batmani lugusid anti välja kahe viimase filmi vahele jäänud perioodil. Pildikvaliteet on erakordselt hea, ent lühifilmide eneste sisu on pigem rahuldav.

Blade Runner

Küberpungi kultusfilm. Terve film taastati uue tehnoloogia jaoks. Väga hea pildikvaliteet. Ning muidugi film ise on samuti geniaalne.

Bram Stoker’s Dracula

See plaat pärineb esimese ja teise laine sinikiirte hulgast. Mis tähendab seda, et kuigi kõik kvaliteedistandardid olid olemas, taastati see teos sinikiire jaoks natuke ülekäe. Tulemuseks on tugevalt teraline pilt, mis Coppola juba stiliseeritud visuaalidega pisut riidu kipub. Ent hea film, toredad näitlejad ja siiani üks paremaid ekšn-vampiirifilme, mis juustususe sisse ei upu.

Casino Royale

See Bond oli sinikiiretehnoloogia avalöögiks. Ehk siis praktiliselt perfektne, veatu pildikvaliteet. Ning mida aeg edasi, seda parem see film Bondide kollektsioonis tundub. Ning kui keegi just appi ei tõtta, siis võib see väga pikaks ajaks eelviimaseks Bondiks jääda.

Coraline

Stop-motion lugu. Geniaalne pildikvaliteet. Tegelikult ka minu esimene faux-3D teos, nimelt on plaadil kõrvuti 3D ja 2D versioonid filmist. Ning neli paari sini-punaseid kileprille. Olen 3D efekti osas teiste proovijatega vestelnud ning siiani on üheselt leitud, et antud gimmick antud puhul väga vilets on.

Dark City

Järjekordne kultusklassik. Film taastati sinikiire jaoks ning tulemus on enamustes aspektides tugevasti üle keskmine. Tore film.

Evangelion: 1.11 You Are Not Alone

Kellele see pealkiri tuttav ei ole, minge kasutage mingeid otsingumootoreid. Pildikvaliteet selle taastatud teose puhul on erakordselt hea.

Face/Off

John Woo! Esimese laine sinikiireplaat, seega on pildikvaliteet pigem rahuldav kui hea.

Fight Club

Vana lemmik. Kes minu tausta rohkem teab, see mäletab, mis tähenduslikkust antud teos nii filmi kui ka raamatu kujul minu jaoks kandis. Sinikiirega on filmi kvaliteet üsna hea, kuigi mõned kaadrid liigse teralisuse käes kannatavad.

Final Fantasy VII: Advent Children Complete

Kui eriti täpne olla, siis on see antud teose Jaapanist ostetud eriväljaanne, mille juures on FFXIII jaapanikeelne demo. Film ise on järjekordne sinikiiretehnoloogia kvaliteedinäidis, olles visuaalselt nii võimekas, et ihul kergelt imelik hakkab.

Flyboys

Ei tea, mina ei ole seda filmi vist kunagi vaadanud.

Fringe Season I

Meie aja iksfailide versioon. Tore seriaal, esimene hooaeg tundub juba praegu (teine hooaeg läbi, kolmas filmimisel) teleklassikasse kuuluvat. Tore kvaliteet.

From Hell

Johnny Depp, Robbie Coltrane ja Jack the Ripper. Üks kollektsiooni lemmikuid, vana hea London ja tore lugu. Raamat, millel film mõneti logisedes põhineb, on samuti üks lemmikuid.

Ghost Rider

Hmm. Kohutav film. Kuid märkimisväärsetena tuleb ära mainida, et Eva Mendese dekoltee läheb igas stseenis järjest sügavamaks. Ning seda, et film on järjekordne sinikiiretehnoloogia kvaliteedi etalon (Sony Pictures).

Gladiator

Vana lemmik, mis sinikiire jaoks üles filmides ära rapitud sai. Nimelt keerasid saamatud tehnikud digital noise remove nupu 11 peale ning selle tulemusena korjas arvuti peale mustuse filmilindilt isegi filmile tegelikult olulised pisidetailid välja.

Groundhog Day

Tore vana komöödia. Remaster on suurepärane, olin selle üle väga üllatunud. Kui kellelgi see pooleldi jaburnaljakas, pooleldi siirupist nõretav teos mingi ime läbi nägemata, siis soovitan seda viga parandada.

Hellboy

Mignola koomiksite algusaeg del Toro tõlgenduses. Kena teos, pildikvaliteet on muljetavaldav.

Hellboy II: The Golden Army

Teine Hellboy film. Seekord keeras del Toro oma fantaasiamootori esimese filmi kümne asemel tuhande peale ning tulemuseks on väga tore tükk pöörast meelelahutust.

Highlander

Pange tähele, et mul on olemas selle filmi spetsiaalne teraskarbis eriväljaanne. Üks läbi ajaloo lemmikfilme, suurepärane muusika sellele lisaks. Kõrgemas resolutsioonis on kvaliteet selline rahuldav, ent samas pole sellele teosele rohkem tarvis.

Hulk

Kes pisut alla kerib, see näeb seal ka teist Hulki filmi. See siin on siis Ang Lee tõlgendust rohekashallist surematust superkangelasest. Igati kiiduväärt konversioon sinikiireplaadile.

Independence Day

Hah, kuidas see roim siia sattus? Noh, mis siis häbeneda, sihuke film on ka kollektsioonis olemas. Esimese põlvkonna sinikiir, keskpärane kvaliteet.

Iron Man

Favreau esimene raudmees. Mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et see oli ka ainuke hea raudmess. Teine film tulistas ennast igal võimalikul moel jalga. See siin on vähemasti koherentse looga.

Lord of the Rings: The Fellowship of the Ring

Järjekordne boks. Antud puhul on tegemist kinoversiooniga ning pildi tegelik kvaliteet on väga nukker.

Lord of the Rings: The Return of the King

Tolle boksi viimane film ning visuaalselt kõige parem. Eks siin mängib rolli ka see, et kolmas film on kõige värskem.

Lord of the Rings: The Two Towers

Triloogia keskmine film, isiklik lemmik ning sel puhul on kvaliteet täpselt keskpärane: parem kui esimese filmi puhul, ent mitte nii hea, kui kolmandas.

Magnolia

Üks läbi aegade lemmikuid. Sinikiireplaadil on pilt väga hea kvaliteediga, ent selle filmi puhul läheb mulle selle tormina tõusev kulminatsioon ning inimlike - olgugi, et kaugete - elulõikude teravus lugematul kombel enam korda.

Mobile Suit Gundam Unicorn Episode I

Visuaalne meistriteos. Samuti suurepärane muusika.

No Country for Old Men

Üle keskmise kvaliteet, suurepärane film.

Ocean’s Eleven

Muhe remake ning väga mõnus näitlejate kooslus. Sinikiireversioon on kergelt teralise pildiga, ent siiski kvaliteetne.

Ocean’s Thirteen

Seeria siiani viimane ning vaidlemata nõrgim esindaja. Kuigi vana punt on uuesti koos ning üles astub Al Pacino, on filmi hingeline pool tuhmunud. Siiski seeria parima kvaliteediga sinikiireplaat, puhtalt tänu filmi värskusele.

Ocean’s Twelve

Sarja teine osa ning minu isiklik lemmik. Selline seinast seina kõikuva stiiliga ning eeskujuliku muusikalise taustaga teos. Midagi igale maitsele, ohtralt head huumorit. Lõppude lõpuks on see siin film, kus näitlejad lihtsalt hängivad kaamera ees, ent tulemus on ikkagi hea.

Outlander

Kirjutasin sellest teosest hiljuti ülevaate. Sinikiireversioon on keskpärase kvaliteediga, ent mitte midagi laitmist väärivat.

Pearl Harbor

Uh.

Pirates of the Caribbean: Dead Man’s Chest

Jube imelik, et ma eile inventuuri tehes selle filmi leidsin. Olin sootuks unustanud, et mul see triloogia esindaja ka olemas on. Ent väga hea, sest ilma selle teadmiseta oleks ma mõni päev huupi selle enesele topelt ostnud. Kvaliteetne sinikiir.

Pirates of the Caribbean: The Curse of the Black Pearl

Esimene seeria film ning sinikiireversioon näitab seda tugevalt välja. Pilt on teraline, ent kvaliteet on siiski tugevalt üle keskmise.

Pirates of the Caribbean: At World’s End

Kui sarja tänini viimane osa on sisu poolest kõige lörtsim, siis pildikvaliteet on peaaegu fenomenaalselt hea.

Planet Earth

BBC loodusdokumentaalfilmide kogu. Üks neid karpe, mille abil saab filmikaugetele vaatajatele sinikiire visuaalset mõju demonstreerida. Laitmatu pilt kaunist emakesest maast.

Predator

Kiskja esimene versioon sinikiireplaadil. Kui hiljuti anti välja spetsiaalne versioon, kus terve filmilint oli enne üle filmimist vaseliiniga kokku määritud, siis see siin on tugevalt teraline, ent sedavõrd enam efektne.

Queen Rock Montreal and Live Aid

Siiani ainus sinikiire peal välja antud Queeni laiv. Pildikvaliteet on erakordselt hea, muusikast rääkimata.

Rambo

Viimane John Rambo film. Tehniliselt kõige uuem ning pildikvaliteet on sellele vastav. Kuulub boksi.

Rambo III

Kolmas film on sinikiireplaadil kuidagi vaseliiniga kokku määritud, ent siiski vaadatav. Sisu poolest üks seeria nõrgemaid esindajaid. Boksi komponent.

Rambo: First Blood

Jällegi boksi osa. Esimene film on küll kõige vanem, pildikvaliteet reedab seda, kuid emotsionaalselt kõige enam laetud. Vaatasin selle filmikese alles eile õhtul üle.

Rambo: First Blood Part II

Seeria teine osa on ehk minule kõige enam meelt mööda. Pildikvaliteet on selline tugevalt keskpärane.

Ronin

Vana lemmik. Üks huvitavamaid kooslusi Jean Reno ja De Niro vahel. Pildikvaliteet on selline teraline, ent rahuldav.

Sherlock Holmes

Uus Sherlock. Pildikvaliteet väga hea, parem kui kinos nähtu. Kirjutasin kunagi selle kohta ülevaate ka, aga see oli pärast kinos käimist ja enne sinikiire ostmist.

Spider-Man 3

Meh.

Star Trek

Viimane Star Treki film. Minule meeldis, sinikiir on väga hea kvaliteediga, kunagi kirjutasin selle kohta ülevaate ka.

Star Wars: The Clone Wars

Täispikk animeeritud film. Ligadi-logadi sisu, pildikvaliteet sinikiire mõttes on hea, ent algmaterjal lihtsalt ei ole piisavalt... hästi teostatud.

Star Wars: The Clone Wars Season I

Täpselt samas stiilis, mis eelmisel real kirjeldatud film, ent seda korda siis klassikalise animasarja pikkusega episoodides. Pilt on keskmise kvaliteediga.

Terminator 2

Esimese põlvkonna T2 remaster. Ülimalt teraline kvaliteet, väga nukker plaat. Isegi subtiitreid pole vaevutud plaadile lisama.

Terminator Salvation

Kinos käies tundus see va teos täieliku flopina. Ent hiljem sain väikese summa eest selle pikendatud versiooni sinikiire ja pärast uuesti vaatamist tundus film etem. Kahtlemata on siin teatav roll tollel stseenil, kus Summer oma ülakeha paljastab ja sellega terminaatorit peibutada üritab. Kvaliteetne pilt ja kõik muu.

The Dark Knight

Fenomenaalse, enneolematu visuaalse teravusega film. Süüdi on nonde IMAX kaameratega filmitud stseenid, mis siiani enamus vaatajaid suud maigutama panevad. Mõned küll teevad nägu, et pole see midagi ja siis käivad vannitoas salaja nutmas. Muidugi hea film ka.

The Departed

Internal Affairs remake. Tore iirlaste teema, tempokas ja efektselt linti võetud, hea muusikaga. Sinikiire pilt on samuti terav.

The Godfather

Järgnevad kolm on kõik boksi osad. Kõigi puhul on pildi kvaliteet tugevalt üle keskmise, taastajad on oma tööd väga edukalt teostanud. Esimene film on triloogia parema poole esindaja.

The Godfather II

Boksi teine film. Mõnes mõttes sisu poolest isegi parem kui esimene, sest nii palju aega ei ole enam tarvis kulutada tegelaste sissejuhatuseks.

The Godfather III

Boksi kolmas ja päris kindlasti seeria viletsaim teos.

The Incredible Hulk

Värskem Hulk Nortoniga. Kuigi stiililiselt teistsugusem ja nõrgem kui Ang Lee tõlgendus, on see siiski tore reinterpretatsioon. Kurb, et Nortoni koostöö selles rollis nii üürikeseks jäi. Sinikiir on väga kvaliteetse pildi ja heliga.

The Matrix

Boksi esimene teos. Igaüks peaks filmi ennast teadma, seega ei hakka ma seda siis lahti seletama. Boksi sisust on see ka kõige parema kvaliteediga mitte-animeeritud teos, sest esimeses maatriksis on tunduvalt vähem viletsat arvutigraafikat.

The Matrix Reloaded

Teine ja vaieldamatult kõige imelikuma visuaalse poolega maatriks. Suurim viga siin peitub selles, et puhtalt arvutiga teostatud võitlusstseenid tunduvad erakordselt plastilised ja naeruväärselt ebatõesed.

The Matrix Revolutions

Sarja kolmas ja viimane film. Hea visuaalne kvaliteet.

The Prestige

Nolani vahepealne teos. Väga tore kooslus, põhineb toredal raamatul ja nagu enamasti, nii oli ka siin režissööril väga kindel kuvand sellest, mida ta teostada tahab. Pildikvaliteet on valdavalt väga hea.

The Rock

Sihuke film minu kollektsioonis. Noh, tore vana kooli action ja Cage. Kuid selle filmi olulisem komponent on muusika. Esimese laine sinikiireplaat, seega on pildikvaliteet küll hea, ent kohati üleliia teraline.

The Silence of the Lambs

Vana hea Hannibal Lecter ehk siis Hopkins oma ühes ikoonilisemas rollis. Suurepärane film, mille ülekanne sinikiireplaadile on tootnud keskmisest paremam, ent siiski oma kõrget iga näitava filmielamuse.

The Simpsons Movie

Kes mind paremini teavad, mäletavad ehk minu huvi Simpsonite ja teiste lääne animasarjade vastu. Simpsonite film on mul olemas puhtalt austusest selle meediumi vastu ning kuigi film ise on vilets, ei ole mul selle omamise üle kuigivõrd meelepaha. Mis puudutab pildi tegelikku kvaliteeti, siis antud teos on terav, värviline ja hästi animeeritud. Kuid tol hetkel ei olnud tegijad veel suutelised kogu seda üüratut kõrge lahutusvõimega pinda ära kasutama - mis andis filmile kohati sellise lageda ja õõnsa tunde. Õnneks õppisid nad selle kunsti ära hiljem, kui kogu seeriat juba HD kanalitelt saatma hakati.

The Wolfman

Uue aja klassika. Kuigi huntmees tuli sel aastal kinodesse ja ei tekitanud mingit eriti kaugele ulatuvat lainetust, on see minu arvates väga huvitav tõlgendus originaalist. Head näitlejad, suurepärased efektid ja värske kinofilmi laitmatu kvaliteet sinikiireplaadil.

Total Recall

Nii tore film siin kollektsioonis. Arnold maadleb punasel planeedil tigedate telenäitlejate ja hapnikupuudusega. HD on küll selline nutune, ent filmi ausus on alles.

Transformer: Revenge of the Fallen

Aegluubis filmitud rindade teine osa.

Transformers

Aegluubis filmitud rinnad ja autod, mis muutuvad rassistlikeks robotiteks.

Unbreakable

Siiani ainus Shyamalani film minu kollektsioonis, kuigi ma ausalt öelda neid teisi oma riiulisse saada ei tahakski. Soliidne konversioon kõrgemasse lahutusvõimesse.

Underworld

Lateksisse riietatud vampiir tapab libahunte.

Underworld: Evolution

Lateksisse riietatud vampiir jätkab libahuntide tapmist.

Underworld: Rise of the Lycans

Lateksisse riietatud vampiiri eellugu ajast, mis lateksit polnud veel leiutatud. Seega mõttetu. Kõik need filmid on boksi osad ja kõigil on enam-vähem sarnaselt hea visuaalne pool.

Valhalla Rising

Kirjutasin sellest teosest veel hiljuti oma ajaveebis ülevaate. Suurepärane sinikiirelik pildikvaliteet.

Watchmen

Moore'i teose ekraniseering, mis on väga efektne film, aga ei jõudnud paljudele piisavalt hästi kohale. Pildikvaliteet on üle keskmise.

X-Men III: The Last Stand

Võeh. Isegi kui see film hea välja näeb, ei ole selle vaatamisel mitte vähimatki mõtet.

kolmapäev, 11. august 2010

Centurion (2010)

Kui selle filmi tegijad arvavad, et kümme aastat on piisavalt pikk aeg keskmisele tarbijale filmi Gladiator (2000) unustamiseks, siis tegelikult see päris nii ei ole. Mina ostsin alles hiljuti tolle teoses sinikiireplaadi ning vaatasin selle veel mõni aeg tagasi uuesti läbi. Centurion astub selle lähenemisega omal moel ämbrisse, sest filmi esimene kolmandik on sisustatud stseenidega, mis on praktiliselt üks ühele kopeeritud tollest kümne aasta vanusest teosest. Mida parem vaataja visuaalne mälu on, seda raevukam võib olla reaktsioon kaadritele, kus jääb tunne, et filmi tegijad vaatasid samal ajal teises aknas Gladiatorit ning liigutasid selle järgi tegelasi kaamera ees ja kaamerat tegevuse ümber. Masendaval kombel on filmi dialoog kohati justkui eelkäijast lõigatud. Isegi mina jõudsin selle plagiaadi vältel nii kaugele, et napilt-napilt filmi vaatamine lõpetada ning selle olemasolu unustada.

Kuid mida edasi, seda paremaks ning tugevalt erinevamaks film saab. Kui Russel pistis rinda põliste saksa hõimudega, siis seekord astub veel mõne aja eest blogis kirjutatust läbi käinud Michael Fassbender (antud puhul peategelase rollis) vastamisi muistsete šotlaste ehk siis piktide tarmuka rahvaga. Piktide sõjakad hõimud on kokku kogunenud ühise väejuhi, Gorlaconi käe alla. Viimane vahetas adra mõõga vastu pärast seda, kui roomlased on vallutusretkedega tema perekonna tapmiseni jõudsid. Ning roomlaste võidukäik on takerdumas, sest kohalikud panevad iidse Šotimaa karmidele oludele paremini vastu kui lõunamaised vallutajad.

Ühe järjekordse rindejoonele ehitatud kindlustuse ründamise järel langeb kangelane Quintus (Fassbender) vangi, kust aga pärast põgusat piinamist põgeneda õnnestub. Imekombel trehvab Quintus oma pääseteel kindral Viriluse (Dominic West) lahingusalka, ühes kelle kohordiga pärast paranemist ja taastumist asutakse tagasi sõjateele, et piktide väepealiku tegevusele lõpp teha. Selleks, et keerukat ülesannet täita, on roomlastega ühes piktist kõnevõimetu jäljeajaja Etain (Kurylenko). Kuid olukord keerab roomlaste kahjuks, sest Etain, kes algusest peale kohalike poolel on, veab terve kolonni lõksu, kus enamikule kiirelt otse peale tehakse. Kindral Virilus vangistatakse ning allesjäänud käputäis mehi, seekord eeotsas Quintusega, jääb vaenlase kontrollitud aladele ekslema. Kuigi moraal on madal ja väljavaated viletsad, otsustatakse kindralit päästma minna. Kui seegi katse ebaõnnestub ja üks roomlastest Gorlaconi noorukist poja mõrvab, vannub viimane verist kättemaksu ning saadab Etaini ühes skautide salgaga allesjäänud roomlaste peade järele. Quintus mõistab, et õigem taktika oleks piktide vägedest ringiga mööda minna ning viib oma salga lõuna asemel põhja poole, et siis hiljem ringiga tagasi pöörata. Ning nii algab sõdurite põgenemine üha lähemale jõudva Etaini vankumatu meelekindluse eest. Roomlaste read hakkavad kiiresti hõrenema, sest peale külma ja nälja varitsevad looduses ka metsloomad.

Filmi viimased kaks kolmandikku on üsna tempokalt jälgitav ning üllatavalt hästi teostatud meelelahutus. Kui poleks seda ilmvõimatult plagieeritud avangut, oleks Centurion väga tugev tükk kinolina. Lahingustseenid on brutaalsed, morssi lendab liitrites ja tegijad pole ära ehmunud ka keskmisest õõvastavamat rappimist näitamast. Kuigi muusikaline pool on samuti hämmastavalt sarnane korduvalt viidatud kinofilmile aastast 2000, siis sobib see siiagi üsna edukalt. Kord ja jälle on kaamerasilma ette jäänud uskumatult kaunid vaated Šotimaa ja Inglismaa põhjapoolsest loodusest. Nii uskumatud lausa, et nende olemasolu siin filmis kohati tahtmatu näib. Filmitegijad on leidnud ka parima kasutuse Kurylenkole: kui see oma suu terve filmi vältel kinni hoiab, siis võidavad kõik asjaosalised. Ning kuigi film lõpp siirupiseks kisub, on lugu ise hästi räägitud ja filmi teises pooles muhedasti jälgitav.

esmaspäev, 9. august 2010

The Joneses (2009)

Tegelikult on väga lihtne aru saada, miks David Duchovny ei ole tänini ehtsates filmirollides läbi löönud. Tegemist on lihtsalt soss-sepaga, kelle näitlemisoskuse spektrum on võrdne halvasti valgustatud nurga või siis näiteks odava arvutigraafikaga. Seega võib juba ette aru saada, et kõnealune linateos ei kuulu just aasta vaadatava kraami sekka. Kuid äpardusi selle pasarahe juures tuleb mujaltki.

Keskmisest tuntavalt rikkamasse piirkonda kolib perekond Jones, sarmikad abikaasad Steve ja Kate (Demi Moore) oma piltilusate lastega Jenn ja Mick. Kõigil on hinnalised riided, kallid autod, luksuslik kosmeetika ja välispidiselt laitmatu pereelu. Kuid ööpimeduse maabudes magab pereisa naisest lahus ning hoopis peretütar otsib viimase juurest kehasoojust. Kuid siiski ei ole tegemist intsestiga. Lugu räägib hoopis peremudelist, kus keegi tegelikult kellegi sugulane ei ole, tegu on vaid osavalt maskeeritud näitlejate ja müügi-inimestega, kes aastakeseks ühte kommuuni kolivad, et seda siis seespidiselt soovitud toodete ja trendidega väetada. Pereisa Steve saab näiteks heaks sõbraks golfivarustust müüva noorukiga, kes omakorda siis hakkab eneselegi teadmata Steve'i poolt kasutatavat tasuta reklaamima ja edasi müüma. Pereemast saab kiiresti kohaliku kosmeetikastseeni juhtiv trendiseadja, tütrest sõbrannade iidol ja riietusesemete reklaamiobjekt. Perepojale jäävad videomängud, tehnika ja muu poistele müüdav kola. Iga kuu lõpus lüüakse erinevate segmentide müügitulemused kokku ja vaagitakse järgmiste müüdavate trenditoodete turustamist.

Kuid ideaalmaailmal on oma hind ning mida näilisemalt paremini perekond Jones tegutseb, seda enam mädaneb selle sisemus. Ning kuigi pereisa ja -ema lõpuks ka teineteist leiavad, perepoeg oma homoseksuaalsust tunnistab ja tütar paljastab, kuidas ta naabri abikaasa armuke on, tõmmatakse sellelegi idüllile kriips peale. Nimelt kulutab üks naabritest, kes iga sammuga püüab trendiperekonnast veelgi etemini varustatud olla, kogu oma olemasoleva ja olematu raha trenditoodetele ning kui arved viimaks üle pea kasvavad, seob ennast oma modernse LCD-ekraaniga muruniiduki külge ja sõidab sellega basseini sügavasse otsa. Steve, kes tollesama niiduki reklaamiga tegeles, ei saa aga süütundest üle ning räägib naabritele välja, mis maailm perekond Jones'i kulisside taga tegelikult valitseb.

Kui pärast filmi vaatamist netis uurimustööd tegin, lootsin teada saada, et film põhineb raamatul, mida on viletsasti tõlgendatud. Kuid filmi käsikiri oli originaaltoode, mis selle idee olemuslikkust minu silmis mõnevõrra rehabiliteeris. Kuid siiski on siin ridamisi möödalaskmisi. Filmi tempo on vastupidiselt selles toimuvale selline märg susin, mitte tormina kasvav crescendo, mille haripunktis terve maailm koost laguneb. See lagunemine toimub hoopis tahtmatu ilastamise rütmis, teoses ei pinguta mitte keegi selle nimel, et etendada ussipesa seinte läbi puremist. Seda, et Duchovny näidelda ei oska, ma juba nentisin. Kuid isegi Demi esitus on võrdne odava seebinäitleja taidlemisega. Nii või teisiti ei toimeta film piisavalt tuntavat obadust oimukohta, mis kapitalistliku reklaamimentaliteedi essentsi demonstreeriks. Sest kuigi see siin peaks olema prioriteet, käitub film vaatajaga nagu lapseohtu kretiiniga, ehk siis tere tulemast tänapäeva kinostseeni. Filmi teine suur sisuline külg peaks olema pereväärtuste rõhutamine: eriti veel selle filmi võltside väärtuste kaudu. Kuid sedagi ei juhtu. Mälusoppidest tuleb taas kord esile üks Jaapani või Aasia film, mille keskmes oli samuti ideaalne perekond. Tolle filmi efekt oli märksa tõhusam, sest perekonda filmiti ning kogu kaartidest ehitatud püramiid kukkus kokku õhtusöögilauas, kus siis iga pereliikme varjatud pool avalikkuse ette kistud sai. Kui pealkirjas nimetatud linateoses ei ole pooltki seda potentsi, mis jaapanlastel pooles silbis.

Film lödiseb algusest lõpuni tarmuka surmavankri rütmis ning lõputiitrite ajaks tekib tunne, kas ekraanil sootuks midagi toimus. Ning õige vastus on: ei.

neljapäev, 5. august 2010

Blood Creek (2009)

Kunagi aasta ja enam tagasi kinos käies silmasin seinal selle va teose plakatit, mis oli kodukeelde tõlgitud kui Vereoja või midagi muud võrdväärselt banaalset. Plakat oli efektne, demonstreerides kellegi kuklasse põletatud haakristi moodi armi, natsidele viitavaid tekstiridu ja kõige all veel Joel Schumacheri nime režissööri ametis. Viimane on üks neid kummalisi tegelasi, kes kord teeb korralikku kino ja siis jälle tulistab ennast nii kõvasti jalga, et vaatajad hirmu pärast tükk aega ei taha silmi lahti teha. Minule igatahes meeldis 8mm, samuti oli Batman Forever täitsa söödav tükk odavat, etteaimatavat ja lapsikut neoonist meelelahutust. Aga siis tegi mees veel Batman and Robin nime kandva teose: midagi nii jubedat, et sellele tagasi mõeldes tänini kolmiknärvi krampi kisub. Seega olin üllatunud, et sellist sorti plakat sellise mehe nimega sellises kohas sellise seina peale oli kinnitatud. Kuid kuud tulid ja läksid, filmi kohta mingeid uudiseid ei tilkunud ja viimaks unustasin teose olemasolu sootuks.

Parameedikuna töötav Evan (suhteliselt tundmatu Henry Cavill) elab tsivilisatsioonist suhteliselt eemal, kannab hoolt oma haige isa eest ja on muidu õnnetu. Evani vend, sõjaveteran Victor on pärast missioonilt naasmist teadmata kadunud. Victorit mängib lontkõrv-kantpea Dominic Purcell, paremini tuntud tollest mõttetust vanglast põgenemise seriaalist, aga ka ilmkohutavast kolmandast Blade'i filmist, kus mees mängis ürgvampiiri Dracula. Olin seda tegelast nähes üllatunud, sest arvasin filmist vaid tundmatuid näitlejaid eest leidvat. Igatahes, ühel toredal päeval tuleb kadunud vend ootamatult tagasi, käseb Evanil pakkida relvad ja varustust paari päeva jagu ning ühes seatakse teekond tundmatuse poole. Nagu ilmsiks tuleb, on kadunud venda pikalt ühes talumajas vangis hoitud, teda peaaegu hullumiseni rituaalselt piinatud ja temast verd ära joodud. Loomulikult on kannatanu mõnevõrra tige ja tahab esmalt kogu pererahvast maha tappa, ent sündmuste käik võtab teistsuguse pöörde, kui tuleb ilmsiks pererahva staatus, kes sarnaselt piinatud vennaga näivad olevat omamoodi vangid nende enda majapidamises. Nimelt saabus juba aastakümneid tagasi, teise maailmasõja ajal talusse Hitleri lähikondlaste käsul sakslasest ajalooteadlane Wirth (Michael Fassbender, tulevane noor Magneto), et uurida pinnasest leitud iidset ruunikivi. Ent niipea, kui algas ruunikivi uurimine, algasid ka rituaalideks nõutavad vereohverdused. Esmalt laskis aadrit perekond, seejärel hakati aga nüüdseks koletislike võimete tasemel küündinud endise teadlase jaoks suvalisi teekäijaid vangistama, et nende verega siis jõletist toita. Vastutasuks peatas mees pererahva vananemise. Wirth sidus endid maagiliselt võimsa ruunikiviga, et siis viimaks, oma jõu tipul, maapealse jumaluse staatusesse tõusta. Pererahvas aga pani okultisti raamatud pihta ja luges sealt välja, milliste ruunimärkidega ennast ebardi eest kaitsta ning millistega takistada tegelase talumaalt välja pääsemist.

Loomulikult lähevad peategelased vennakesed suure kisaga õnnetuid pereliikmeid maha laskma, ent äparduste jada tulemusena pääseb surematu Wirth taas vabadusse, et oma lõplik transformatsioon läbi teha. Üldiselt on film alates sellest hetkest üsna sisulage rabistamine, Wirth loob oma salajaste rituaalidega surnud hobuste armee ja püüab kiuslikke kohalikke majast välja saada. Viimaks muidugi antakse natsikollile üle tahi ja nõiduse käest pääsenud talurahvas sureb kibekiiresti vanadusse. Majale pannakse tuli otsa ja vennad pöörduvad tagasi koju. Ent enne minekut võtab Evan kaasa nimekirja teistest Wirthiga koos ühendriikide pinnale tulnud agentidest, kes kõik erinevaid ruunikivisid uurima sõitsid üle riigi. Lõpukaadrites märgib Evan kaardile kõigi ruunikivide asukohad, võtab kaheraudse ühes ja istub autosse, Victor aga seisab maha põlenud talumaja varemete kohal ja mõtleb juhtunu üle järele.

Tagantjärele on arusaamatu, mil moel see soperdis kinofilmi staatuse välja teenis. Tegu on läbi ja lõhki videofilmiga, seda nii näitlejate, kaameratöö kui ka üldise eriefektide taseme poolest. Dialoogi nämmutatakse nagu oleks kõigil näitlejatel suu vett täis ja kolli tausta räägitakse minimaalselt lahti. Puudub ehtsa ohutunde olemasolu, kogu see lugu on kuidagi ühele poole kaldu. Mina hakkasin seda vaatama tavapärasest huvist okultismuse ja natsi-ideoloogia vastu, ent tegelikult olin ilmselgelt kuumarabanduse saanud.

Ei tea tänini, kas see film plakati olemasolu järel kodumaistes kinodes üldse jooksis.

kolmapäev, 4. august 2010

Inception (2010)

Kui Christopher Nolan midagi oma karjääri jooksul korralikult ära on õppinud, siis on see filmi tegemise visuaalne pool. Iga kaader, iga stseen selle mehe viimastest teostest on reaalsusest või ebareaalsusest välja lõigatud ja perfektselt raamitud tükk visuaalset maiuspala. Ning selle suurepärase optika kõrval on mees alati suutnud väga hästi oma filmides narratiivi üleval hoida. Tõsi, Nolani jutustused on viimaste linateoste ajal muutunud aeglasemaks, raskemaks ja rusuvamaks, ent ometi väga hästi jälgitavaks.

Inception ei ole nende väidete puhul mingi erand. Mina ei hakka siinkohal lahti seletama filmi süžeed, huvilised võivad ise kinno joosta või siis mujalt grafomaanide ümberjutustusi lugeda. Mina püüdsin filmi sisu puudutavat enne teose nägemist vältida ja teatud mõttes oli see õige lähenemine, mida soovitan ka lugejatele. Võtan ette hoopis need komponendid, mis minule huvi pakuvad.

Enne kõike muud on oluline mõista, et Inception on heist movie, ehk siis maakeeli röövlite film. Tõsi küll, põhiline rööv on küll selline äraspidine tegevus, ent filmi ülesehitus ja teostus on märkimisväärselt lähedal teostele nagu Ocean's Eleven, The Killing või siis Bottle Rocket. Mõne võrdluse puhul ei pea eriti kaua mõtlema, teiste puhul natuke enam. Kuid kõnealuses filmis on olemas kõik vajalikud elemendid: professionaalne meeskond, kellele peab vahest teisele poole maakera järele minema, kindel objekt, mida on vaja tabada, takistajad, piiravad tingimused, oht ebaõnnestuda ja kohtumine tundmatusega. Kõik see mängib kenasti kokku ühe kergesti komistava meistriteose. Kuigi üldiselt on näitlejate valik laitmatu, ei saa minagi üle ega ümber DiCapriost. Kui pool aega on tunne, et see mees ei pea näitlemiseks absoluutselt pingutama, siis teine pool aega ei ole aru saada, kas ta üldse midagi teeb. See on omaette paradoks, mis on tema puhul varemgi tuntav olnud. Tahtmata avaldab selline kõikuvus filmi üldmuljele mõju, kallutades seda kord tüütuse, kord kaasahaaravuse lainele. Ent läbinisti hea rolli teevad siin Joseph Gordon-Levitt, Ellen Page ja Cillian Murphy. Viimane on küll olude sunnil sellises pisaraväänamise osas, aga tuleb sellegagi ilma liigse tatistamiseta hakkama.

Kuid süvenedes korraks filmi unenägude temaatikasse... Unenäod on minu arvates erakordselt individuaalne nähtus. Väga pikka aega ei olnud mina suuteline korralikult und nägema või siis puudus igasugune võime neid ärgates meenutada. Samas võis tajuda erakordselt teravaid košmaare väga värvika kujundite spektrumiga. Ja kuna inimestele meeldib oma unenägudest sageli rääkida, ennekõike seepärast, et unenäod on miski, mille üle paljudel ei ole vähimatki kontrolli, aga ka seetõttu, et isiklikud unenäod avaldavad paljudele väga sügavalt muljet ning mida intensiivsem unenägu, seda tuntavam on selle lainetus ärkvel olles. Alateadvus, mis unenägusid toodab, on vähemate tabudega, kui inimese tegelik teadvus, seega võib paljudele seal toimuv tunduda kui aktsepteeritav, normaalne - isegi kui see kõrvalt kuulajale nii ei näi. Nagu öeldud, unenäod on väga isiklik, ent samas lõbus teema. Omal ajal muretsesin ja töötasin läbi Jungi unenägude tõlgendamise teosed. Kuid nende läbi hakkasin ma mõistma midagi, mis alles hiljem ära sai tõestatud: und nähes on minul tunduvalt tõhusam kontroll oma unenäolise enese tegutsemise üle. See kontroll ei ole küll sageli paisutatud väljaspoole reaalset kontrolli keha üle, ent samas on see tajutav ja reaalne. Mõne aja eest oli uuring, kus tõestati videomänge mängivate inimeste aju eripära, läbi mille nad on suutelised oma unenägusid samal kombel mängima. Kuigi see jutt nüüd filmist näiliselt väga kaugele jääb, siis tegelikult on sel kõigel oma tähendus.

Filmis nähtud uned ja unenäoline maailm, mis nende tarbeks on loodud, põhineb tegelikkusel, olgu siis selle tegelikkuse väänamisel mistahes tagajärjed või meetodid. Ning veel kolmandat korda unenägusid isiklikuks nimetades peab ütlema, et filmis nähtud unenäolisus ei tundu kuigivõrd ehtne. Isegi kui siin on ridamisi huvitavaid kontsepte, misläbi unenägudes on inimesed tahtlikult ja tahtmatult suutelised maailma muutma või mõjutama, ei tundu see tõeline ega ka viimaks liiga hästi läbi mõeldud. Kui tugevam mõistus peaks nõrgema alla suruma ja oma alateadvusega tahes-tahtmata maailma ümber tegema hakkama, siis ei ole vähimatki põhjust mingi keskse, eeterliku reaalsuse manifestatsiooni jätkuks. Et sellest lausest aru saada, peab film enne ära nähtud olema. Kuid ega sealgi kogu unenäotehnoloogiat üksipulgi lahti ei seletata.

Kõik need kirjeldatud puudused ja plussid teevad ühtekokku filmi, mis on igati sobilik ning mis peamine, ligemale kaks pead üle kogu muu saasta, mida Hollywood viimaseid aastakümned massiliselt ekraanidele paiskab. Kuid filmist saadud elamus on juurtega kinni selles, kuidas inimene ise oma unenäolisust tõlgendab või kontrollib. Ometi ei ole siin The Dark Knighti tasemel eepilisust, Inception on ja jääb samale pulgale The Prestige'ga.

Salt (2010)

Spioonidraamad on üldiselt toredad filmid, Spy Game (2001) on üks minu lemmikuid läbi aegade, samuti Bourne, Bondidest rääkimata. Kui soola tegema hakati ja esimesed infokillud rahva ette jõudsid, tundus film üsna tõenäolise kassahitina. Sulnis Angelina, ohtralt Bourne'i stiilis madistamist ja suuremat sorti vandenõuteooria eelprogrammeeritud agentidega. Ent kahjuks pean nentima, et lõpptulemus on tunduvalt vähem kohesiivne teos.

Evelyn Salt (Angelina Jolie) ehk siis keskluureagentuuri meisterspioon, kelle terve elu alates agentuuriga liitumisest on olnud suuremalt jaolt oma identiteedist loobumine ja kellekski teiseks olemise teesklemine, satub kahtluse alla vastuluure heaks töötamises. Nimelt kõnnib ühel päeval CIA kontorisse venelane, kes ähvardab peatset föderatsiooni presidendi atentaati ühendriikide viitsepresidendi matuste ajal. Rääkib pika ja traagilise loo paljudest juba lapsena ümber programmeeritud ameeriklastest, kes tänini omi ülesandeid ootavad. Väljaheited lendavad ventilaatorisse siis, kui venelane peategelase nime vene agendi pähe ütleb. Edasi läheb asi natuke logisema.

Sool kardab kohe, et selle kõige taga on vandenõu tema vastu ning üritab tabada oma abikaasat, kes tema topeltelust midagi ei tea. Abikaasa on otse loomulikult ammu venelaste poolt röövitud, mispeale peategelane kolleegide eest meisterlikult põgeneb (kahtlemata ei suuda terve agentuur teda seejuures peatada). Ning Sool läheb ja mõrvab venelaste presidendi. Seejärel põgeneb preili veelgi edukamalt föderatsiooni pinnale, kamraadide keskele. Eks igaüks võib võtta vaevaks teos ise lõpuni vaadata. Luban, et vaatajal tõmmatakse vähemalt kaks korda vaip jalge alt ära. Kuid mis mõneti olulisem selle ülevaate kontekstis: vaataja ei saa piisavat seletust, miks selline vaibakiskumine aset leiab. Filmi suurimaks puuduseks peale Angelina üldiselt tuima sihverplaadi ja piiratud näitlemisoskuse jääb fakt, et peategelane tegutseb üksinda ja ilma nähtava motivatsioonita. Isegi kui vaadates neid motivaatoreid enesele välja mõelda, lükkab film need ideed ümber. Sool jookseb lõputiitriteni kord ühe, kord teise poole heaks. Lõpupuänt on mõneti ette aimatav, kuid vähemalt efektselt teostatud.

Salt on niisiis üle keskmise müramine, aga stsenaristile võiks kaigast anda, sest sellise filmi formaat eeldab asjade etemat lahti seletamist. Antud puhul jääb kinost välja astudes selline kukalt kratsiv tundmus, sest tegelikud nööritõmbajad kulisside taga jäävad tundmatuks. Kiidusõnad Liev Schreiberi filmi valimise eest.

esmaspäev, 2. august 2010

MG Wing Gundam

Käesolevaga lükkan ümber tõdemuse, et minu ajaveeb nüüdsest vaid filmide ja videomängude kroonika on. Vastupidi, Paldiski mudeliehitajate klubil on kindlasti hea meel teada saada, et mina jätkuvalt plastikutükke teineteise külge kinnitan. Paus on sisse tulnud pigem seetõttu, et minu nüüdseks aasta jagu vana uus korter piisava varustusega varustatud pole olnud. Kuid tasapisi olen neid puudujäämisi likvideerinud, paari kuu eest muretsesin enesele soliidse tooli, millega töölaua taga sootuks etem istuda on. Ning ma olen ka palju aega pühendanud oma - seda korda siis nullist - tööriistakasti täitmisele, muretsedes erinevaid liivapabereid, näpitsaid, poleerimisvahendeid, aga ka muud vajalikku. Nüüd, kui vanameistri tööriistakapp kättesaamatu on, pean ehitamisel rohkem eksperimenteerima erinevate kombinatsioonide ja muu võimalikuga.

Umbkaudu täpselt kolimise ajal tabas mind teataval määral gunpla faas. Üleminek sellele toimus tegelikult aeglaselt, aga etapp näib senini kestvat. Viimased Armored Core mudelid, mis ma ehitasin, olidki Fascinator, Rosenthal ja White Glint. Kuigi viimane neist jäi pooleli, sest hakkasin elukohta vahetama ning on kusagil karbis juppidena tänini. Glint jäi pooleli ka seetõttu, et mulle selle mudeli kvaliteet sootuks vastukarva oli. Nimelt on too mudel ebamõistlikult keeruliseks disainitud, samal ajal aga ei ole liigendid ega jäsemed piisavalt hästi läbi mõeldud. Tagatipuks said vist disainerid isegi aru, et see mudel mõneti flopi tegi ja andsid välja spetsiaalse movie color versiooni. Kuigi mul seda karpi veel riiulis ei ole (hind jääb sinna kümne tuhande jeeni kanti, sest karbis on peale mudeli veel booster), planeerin kunagi AC poolele naaseda. Erinevatest väga lahedatest AC mudelitest on vahepeal oma järge riiulis ootamas Lahire ja Helios. Nendest esimene on mulle eriti südamelähedane. Kuid kaldun teemast liialt kõrvale.

Nagu öeldud, leian endid praegu gunpla faasi keskelt. Eks see algas White Ogre tellimisega, siis Macrossi mudelite ehitamisega oli üleminekuperiood ja nüüd olen juba ridamisi päris legendaarseid gundameid kokku ehitanud. Ei, ma ei ole veel oma ainsat perfect grade mudelit voodi alt välja tõmmanud ja ehitama hakanud. Selleks puudub hetkel lihtsalt vaimne teravus ja kuumalaine käes ei taha ma oma töntside rasvunud sõrmedega tolle mudeli ideoloogilist perfektsust puudutada: pigem ehk jahedal talvekuul, kui pikad pimedad üksinda kodus veedetud ööd selleks enam põhjust annavad. Ent keskmine master grade on minu oskustele paras ja nende ehitamine on kiire, lõbus, ent samas piisavalt täpsust nõudev.

Kuigi alustasin selle suve sellise toreda masinaga, nagu Strike Gundam, siis üsna peatselt lasi Bandai välja legendaarse Wing Gundami uue versiooni. Kes algusest peale minu emoblogi lugenud on, teab minu suhet Gundam Wing seeriaga, seega tellisin ma nimetatud mudeli peaaegu automaatselt ja ootasin pikisilmi, et maksta värdjatest postitöötajatele ja tollile suuri summasid, et karp omakorda kätte saada. Ning kuigi mudel ise on tunduvalt etem vanematest sama gundami master grade esindajatest, on siin siiski väga palju üle nuriseda. Esimest korda on tabatud soovitud soomuse tegelik disain, kuid selle arvelt on tehtud ohtralt mööndusi. Veel mõne sõnaga selle soomusrüü disainil peatudes: selle mudeli puhul on minu meelest kõige paremini kombineeritud gundami massiivsus ja jõulisus, ent samas on mudel piisavalt proportsionaalne ja graatsiline. Umbes nagu gunpla maailma Su-27.

Mudeli sisemus on tavapäraselt MG kombel detailne ja kenasti artikuleeritud. Sisemine raam on efektne, kuigi pisut ebaaerodünaamiline. Esimene suurem kaebus tuleb avatava kabiini kohta. Siin on nii juppide kui ka liikuvate osakeste vahemine ruum sedavõrd tilluke, et igasuguse hilisema lihtsustatud liikumise sootuks unustada võib. Mis aga suurem probleem ei ole, sest nende luukide avamine minu meelistegevus nagunii ei kipu olema. Ent mida komponentidega edasi, seda ebameeldivamaks töö muutus. Pea tundub ülejäänud mudeli suhtes ebaproportsionaalselt väike ja selle arvelt jätab tunduvalt viletsama efekti, kui peaks. Kael on samas tarbetult pikk, ent seda soovitud poseerimise tarbeks. Ning nii pea kui ka ülakeha ja tiibade juures tuleb mängu minu suurim probleem. Nimelt on animusarjast ja karbikaanelt näha, et nimetatud soomuse teatud osad kahvatult kollast tooni on. Miks oh miks on need siis selle mudeli puhul tehtud erkoranžist plastikust? Üks võimalus oleks need komponendid uuesti lahti ühendada ja üle värvida, kuid praegu puudub mul selleks vajalik varustus ja soovitud kapp värvidega. Tulles tagasi komponentide üldise kvaliteedi juurde, siis selle mudelid õlad on ühed kohutavamad, mida ma olen üle pika aja kohanud. Harva suudavad gunpla disainerid midagi nii jaburalt kokku ehitada, kuid antud puhul on seda tehtud transformatsioonile mõeldes.

Mudeli transformatsioon on mõõdukalt lihtne (võrreldes näiteks selle mudeliga), kuid soovitud lõpptulemus bird mode's näeb sedavõrd mõttetu välja, et isegi minutaoline nostalgik sellest midagi ei hooli. Päris kindlasti oleks transformatsioonist loobumine pakkunud võimalust ehitada paremad õlad ja korralikum torso. Viimasena tuleb ära öelda, et isegi mudeli tiivad on ebaõnnestunud. Esmalt viivad need torso külge kinnitatuna terve mudeli tugevalt tasakaalust välja. Teiseks on tiibade eneste artikulatsioon praak, nõudes isegi lihtsaima ehitamise jaoks teatud nurkade maha lihvimist. Ning viimaks n-ö tiivasirutamise juures jääb pind hõredaks ja inetuks.

Ei oskagi selle ülevaate lõpuks midagi täpset ära öelda. Ühelt poolt olen mudeli kui selle soomuse pädeva tõlgendusega rahul, teisalt aga on selle madal kvaliteet murettekitav. Ometi hindan ma seda mudelit sootuks algaja vääriliseks, ehk siis hea algusmaterjal, et siseneda master grade mudelite maailma ilma liigse piinata. Päris kindlasti tähendab selle vilets esitus seda, et ma MG Deathscythe EW ostmise päris kindlasti vahele jätan (kuid jälgin siiski tolle arvustusi ja lõplikku värviskeemi).

Kellel huvi rohkem pealkirjas mainitud mudeli pilte ja ülevaateid sirvida, kasutagu neid viiteid:

Ülal nähtavad pildid ei ole samuti minu enese tehtud, kuigi nüüd on tunduvalt toredam kaamera juba riiulis.

Kellel huvi mudelit enesele tellida, soovitan (nagu alati) Hobby Link Japan suurepärast teenust: Osta MG Wing Gundam. Karbi hinnaks on ¥4000 ehk siis kadunud kalli kodumaise valuuta numbrites peaaegu täpselt 550 kr. Kes juba eurodes kalkuleerib, nendele läheb mudel ilma saatmiskuludeta maksma €35. Ning kes varem pole nii kaugetelt maadelt miskit tellinud: selline pakk läheb üsna tõenäoliselt ja iga ilmaga tolli alla, mispeale vereimejad teilt veel ligemale 200 kr kasseerivad.