Alternating Wallpaper

pühapäev, 25. juuli 2010

Kick-Ass (2010)

Kuigi paljud lugejad teavad, et ma taasalustasin blogi pidamist selleks, et saada naisi ja raha ja kuulsust, siis seekord pean ma populaarsele arvamusele näkku lendama. See film siin ei ole mingit pidi efektiivne vaatamismaterjal. Kui The Dark Knight (2008) kirjutas koomiksifilmide šablooni ümber, siis see film siin püüab endid nii häälekalt tollestki mallist veel kaks korda suuremalt näidata. Ning see, kallid lugejad, lihtsalt ei toimi.

Ihaldatud Ameerika Ühendriigid. Koomiksite pärusmaa; ning miks ka mitte - paistab, et igaüks loeb neid suuremal või vähemal määral. Näiliselt piiramatu vabaduse pärusmaa: võimalus igal soovijal sooritada seksuualakti igast soost, rassist, tõust, materjalist, religioonist või mistahes muust kildkonnast objektidega. Seksuaalakt on küll poeetiline liialdus, aga võimekaim ekstreem, millega kirjeldada seda tabudeta ühiskonda selle tuumani. Ning maailm, kus ei ole tabusid ja mis seda mõttelaadi sedavõrd suuresti propageerib, sünnitab idioote ja muidu väärastunud isendeid.

Antud teose kretiiniks on Dave, kelle maailm on katkiste väärtushinnangute ja koomiksikangelaste lõbustuspark. Ning oma määndunud mõttemaailmaga ei lähe poisil liiga kaua aega, et endale roheline kostüüm tellida ja tänaval kurikaeltele kallale minna. Internetiajastu teeb käpardist kiirelt staari ja edasi läheb lugu juba mõneti tõsisemaks. Kuid siit tulebki filmi suurim komistuskivi: ebaühtlus. Kui segada n-ö whimsical laadi meelelahutust ehtsa tapmise ja rappimisega, siis tulemus ei saagi olla pädev. Isegi kui koomiksiraamatu kaante vahel selline asi veel natukenegi töötab, siis filmis ei tea pool aega, kas nutta või naerda. Erinevalt peategelasest on Nicolas Cage, kelle maailm on tegelikult katki tehtud ja kontrast on hiiglaslik. Kuid needki osad, kus teised tegelased tegelike motivaatoritega asju teevad, on õõnsad ja põgusad. Koomiks ise oli kohati lohakas ja vildakas, kuid eeldatavasti ei ole filmi puudujäägid sellest põhjustatud.

Lihtsaimal moel on Kick-Ass järjekordne noore ameeriklase juhend, kuidas süütust kaotada. Antud puhul siis on tarvis ennast rohelisse kostüümi riietada ja valetada soovitud koinimisväärsele, et armastad teiste meeste aanuseid. Ja hei presto!

Vilets film, viletsad noored näitlejad, kaheldava väärtusega lugu. On kümneid etemaid koomikseid, mida ekraniseerida. Ent hei! See siin on see sihilikult ebatäiuslik maailm, mis tänastele noortele nii väga meeldib. Piirjoonte hajutamine reaalsuse ja koomiksi vahel lihtsalt ei tööta sel moel. Ning kõik need poolearulised lapsukesed, kes seda filmi selle suurepärase sisu ja geniaalse muusika tõttu taevani kummardavad, väärivad keldris maha lastud saama.

0 viimaseid kommentaare: