Alternating Wallpaper

pühapäev, 25. juuli 2010

Kick-Ass (2010)

Kuigi paljud lugejad teavad, et ma taasalustasin blogi pidamist selleks, et saada naisi ja raha ja kuulsust, siis seekord pean ma populaarsele arvamusele näkku lendama. See film siin ei ole mingit pidi efektiivne vaatamismaterjal. Kui The Dark Knight (2008) kirjutas koomiksifilmide šablooni ümber, siis see film siin püüab endid nii häälekalt tollestki mallist veel kaks korda suuremalt näidata. Ning see, kallid lugejad, lihtsalt ei toimi.

Ihaldatud Ameerika Ühendriigid. Koomiksite pärusmaa; ning miks ka mitte - paistab, et igaüks loeb neid suuremal või vähemal määral. Näiliselt piiramatu vabaduse pärusmaa: võimalus igal soovijal sooritada seksuualakti igast soost, rassist, tõust, materjalist, religioonist või mistahes muust kildkonnast objektidega. Seksuaalakt on küll poeetiline liialdus, aga võimekaim ekstreem, millega kirjeldada seda tabudeta ühiskonda selle tuumani. Ning maailm, kus ei ole tabusid ja mis seda mõttelaadi sedavõrd suuresti propageerib, sünnitab idioote ja muidu väärastunud isendeid.

Antud teose kretiiniks on Dave, kelle maailm on katkiste väärtushinnangute ja koomiksikangelaste lõbustuspark. Ning oma määndunud mõttemaailmaga ei lähe poisil liiga kaua aega, et endale roheline kostüüm tellida ja tänaval kurikaeltele kallale minna. Internetiajastu teeb käpardist kiirelt staari ja edasi läheb lugu juba mõneti tõsisemaks. Kuid siit tulebki filmi suurim komistuskivi: ebaühtlus. Kui segada n-ö whimsical laadi meelelahutust ehtsa tapmise ja rappimisega, siis tulemus ei saagi olla pädev. Isegi kui koomiksiraamatu kaante vahel selline asi veel natukenegi töötab, siis filmis ei tea pool aega, kas nutta või naerda. Erinevalt peategelasest on Nicolas Cage, kelle maailm on tegelikult katki tehtud ja kontrast on hiiglaslik. Kuid needki osad, kus teised tegelased tegelike motivaatoritega asju teevad, on õõnsad ja põgusad. Koomiks ise oli kohati lohakas ja vildakas, kuid eeldatavasti ei ole filmi puudujäägid sellest põhjustatud.

Lihtsaimal moel on Kick-Ass järjekordne noore ameeriklase juhend, kuidas süütust kaotada. Antud puhul siis on tarvis ennast rohelisse kostüümi riietada ja valetada soovitud koinimisväärsele, et armastad teiste meeste aanuseid. Ja hei presto!

Vilets film, viletsad noored näitlejad, kaheldava väärtusega lugu. On kümneid etemaid koomikseid, mida ekraniseerida. Ent hei! See siin on see sihilikult ebatäiuslik maailm, mis tänastele noortele nii väga meeldib. Piirjoonte hajutamine reaalsuse ja koomiksi vahel lihtsalt ei tööta sel moel. Ning kõik need poolearulised lapsukesed, kes seda filmi selle suurepärase sisu ja geniaalse muusika tõttu taevani kummardavad, väärivad keldris maha lastud saama.

esmaspäev, 19. juuli 2010

Outlander (2008)

Viikingite teemal edasi minnes sai kõnealune film oma sinikiireriuulisse muretsetud. Kuigi mina nägin teose ära juba enam kui aasta eest, ei olnud tookord mahti pikemalt kirjutada, samuti ei jätnud teos siis nii head muljet.

Sõdurist - ebamaine - ent humanoidist Kainan (James Caviezel, tuntud ka Jeesuslapse ja tagumise hävituslennuki piloodina) satub maale põlevas kosmoselaevas, mis õnnelikul kombel viikingite aegsesse (antud puhul 8. sajand) järve Norras prantsatab. Mees ujub vrakist välja, tuvastab olukorra, õpib andmebaasi abil ära kohalike keele ja asub otsima laeval kaasa reisinud koletislikku Moorweni(kiire vahemärkus siinkohal sellele nüansile, et peategelase andmebaasi järgi on meie planeet abandoned seed colony, mis on muhe nüke). Moorwen on võitmatu elajas tundmatust maailmast, kelle suhtumine muudesse eluvormidesse just eriti sümpaatne ei ole. Tuleb tunnistada, et selle jumalavallatu loomakese disain väga nõrk on, plagieerides paljusid kuulsaid filmikoletisi. Ülejäänud film on aga lõbus ja lõpule lähenedes ka hoogne madistamine tugevalt üle keskmiste eriefektidega.

Enamus näitlejaid on mõttetud, kelle jaoks dialoog tuleb üle huulte nagu piinamiskambris. Ainus erand ses osas on legendaardne John Hurt, kelle esitus filmi muidu videolevikvaliteeti natukenegi kosutab. Tahaksin öelda, et oma panuse annab ka Ron Perlman, ent tema tegelaskuju saab verelaskmise käigus liig kiirelt otsa. Õnneks ei võta film endid kuigi tõsiselt, igale rappimisele on vastu panna mingi huumorikild või siis nämmutatud dialoog. Kuid mis filmi tegelikult põnevaks teeb, on selle lähedus Beowulfi saagale. Kuigi seda ei ole kordagi välja öeldud, on teos siiski tolle loo enam loominguline reinterpretatsioon. Ning minu meelest töötab see selles maailmas suhteliselt hästi. Tugevamaid viiteid, et tegu just selle teemaga on, leiab sinikiire kustutatud stseenide seast.

Outlander oli majanduslikult täielik ebaõnnestumine, teenides eelarvest üle maailma tagasi napilt kümnendiku. Vaevalt, et plaadimüük seda enam edasi aitab. Kuid film ise on minu meelest piisavalt raha maitsega ja kannatab vaadata keskmise kolmapäeva õhtul, erilisi ootusi ja lootusi sisule ega tegelastele seadmata. Tugevad eriefektid päästavad sageli ka muidu vildaka disainiga etteaste täielikust unustusest.

neljapäev, 15. juuli 2010

Ninja (2009)

Umbes sel ajal, kui Ninja Assassini ülevaade kirja sai pandud, vaatasin ära ka selle teose. Tegemist on tegelikult mõneti sarnaste tükkidega, kuigi esimesena nimetatu oli oma koreograafia ja üldise tunnetuse poolest etem. Eks see ülevaade jäigi selle taha toppama, et Ninja vaadates nii palju nõrgem oli. Samas jällegi on siin rohkem rõhku pandud ajaloolisele taustale, puhtloogilisele jutustusele ja tegelaste motivatsioonile.

Peategelaseks on dojo's üles kasvanud, ameerika päritolu orb Casey (keda mängib Scott Adkins, n-ö selle kümnendi Michael Dudikoff: lihtsalt heas vormis, minimaalse näitlemisoskusega võll), kes otse loomulikult on saanud parimaks võitlejaks kui kohalikud. Läbi selle on mehel ka loogiline lootus saada järgmiseks meistriks, kes omakorda järeltulevaid sõdureid treenima asuks. Konkurendiks on arhetüüpiliselt tige Masazuka (Tsuyoshi Ihara), kes sensei staatust omale ihkab. Kui konflikt Casey'ga filmi alguses põhjustab mehe dojo'st välja heitmise, misjärel Masazuka tõhusaks palgamõrtsukaks hakkab. Mõni aeg hiljem naaseb Masazuka ja nõuab endale kohalikku ninja-aaret: soomuskirstu, milles hoitakse viimase ehtsa Koga ninja varustust. Keeldumise järel saadab sensei kirstu ühes Casey ja naisninja (otse loomulikult) eskordiga uude maailma hoiule. Mõni aeg hiljem tungib Masazuka röövimise eesmärgil dojo'sse ning leidmata aardekirstu tapab kohaliku meistri, siirdudes seejärel kirstu ja Casey järele.

Edasi toimub valdavalt lihtsakoeline madistamine läbi vähem ja rohkem rumalate jälitus-, kaklus- ja niisama pingestatud tseenide.

Mis on tore, sest kui tänapäeva meelelahutusäri midagi vajab, siis on selleks keskmisest suurema rahaga tehtud erakordselt mõttetud filmid. Soovitan lugejail leida ja ära vaadata mõni etem Dudikoffi või Norrise film, tegu on puhta huumoriga. Ainult et madalam resolutsioon ja tegelased on rohkem higised.

Thor (2011)

Kuigi Thori ekraanile jõudmiseni läheb veel pisut aega, tahtsin siinkohal jagada uut ja mõnevõrra murettekitavat pildikest sellest linateosest. Pildil vajutades näeb asja kolossaalsuuruses.

Mina ei oska hetkel veel öelda, kas sellest filmist mingit väärt meelelahutust loota on. Koomiksites on tegelane seinast seina, mitte just filmitav kraam.

esmaspäev, 12. juuli 2010

Valhalla Rising (2009)

Meisterblogija Trash kirjutas sellest filmist juba maikuus, mina aga tellisin sinikiire oma kollektsiooni alles mõne päeva eest. Kuid nüüd on plaat käes ja võib rahus kirjutama hakata. Seekord alustaks sissejuhatusega eriti kaugelt, ehk siis sellest videoklipist. Eks too väheke pikk ole, ent see-eest hea. Kuigi selle video taha jääb palju keerulisem, filmidest kaugemale jääv teema. Vajadusel sellest mõni teine kord. Nimetagem siinkohal seda, et minu haridusega seotud taust on muistse skandinaavia keele (Old Norse) eriti südamelähedaseks soojendanud. Mis veelgi enam: selles filmis räägitud puhas inglise keel kõlab sageli oma vähsesuse tõttu nagu vanapõhja keel. Võib mõelda nii - möödudes või hajameelselt dialoogi kuulates ei pruugi kord ja teine arugi saada, et tegu on inglise keelega: sedavõrd lüüriline on näitlejate esitus. Eks näitab see seik sedagi, kui vähe inglise keel tegelikult oma viimase seitsme sajandi ja hulgaliste reformide läbi muutunud on.

Õnneks on kõneldud dialoogi väga vähe. Tegelased on olukordades ja positsioonides, kus neil polegi tarvis palju öelda. Tarbetu on lisada, et selline stiil lisab niigi vähesele dialoogile suuresti kaalu, mis omakorda muudab tegelaste vestlused enam nauditavaks. Pealegi on peategelane Üks-silm sootuks vait. Karbikaanel ja filmi promomaterjalides oli kirja pandud, et mees on tumm. Otseselt ei näe mina vajadust seda välja osutada, Üks-silm võib minu nägemuses olla ka enda valikul lihtsalt vait, sest ümberringi pole midagi, mis kirjeldust või rääkimist vajaks.

Üks-silm (Mads Mikkelsen) on kohalike hõimude võitlev ori, lähedal omamoodi gladiaatori definitsioonile. Mees tapab oma vastased armutus lähivõitluses, hõimupealikud maksavad teineteisele kihlveo pealt krõbisevat. Pärast maadlemist topitakse ori tagasi puuri. Ainsana julgeb Üks-silmale ligineda tema eest hoolt kandev noor poiss, keda mees igal avaneval võimalusel tappa ei ürita. Kuid võimaluse avanedes rapib vaikiv võitleja oma ülemad ära ning läheb oma teed. Poiss, kel pole nüüd midagi paremat ette võtta ning kes oma kodupaigast enam midagi ei mäleta, läheb Üks-silmaga kaasa. Üsna pea ristub seltskonna tee ristirüütlite pundiga, kelle fanaatikust juht lubab teed pühale maale, ristiretke, rikkusi ja andeksandmist kõigekõrgema poolt. Kõik see, mis edasi toimub, jääb unenäolise ja tegeliku maailma piirile, kus proovile pannakse nii meeste vaimne kui füüsiline vastupidavus. Igaüks reageerib ja rihib oma ootused erinevale pääseteele. Nendes stseenides ilmneb teose tegelik ristiusuvastane sõnum. Pime usk ja suurusehullustus viib hukka ristirüütlite retke sisu, sest tundmatu maastik ja metsikud põlisasukad ei ole lihtsalt miski, mis jumalateenritele vastuvõetav oleks.

Üks-silm näeb vahest vääramatut tulevikku, kus maailm on veripunane ja kummastav. Ning peale tuleviku nägemist liigub ta ise kindlameelselt selle tuleviku poole. Mõneti on siin peidus üks filmi enam tähendusrikkaid nüansse, loetagu seda siis saatuse sunniks või ettemääratuse valikuks. Eks igaüks võib ise filmile pilgu peale heita ja toimuvale oma tõlgenduse anda.

Teos on üles võetud Šotimaa karmi looduse keskel ja enamus näitlejaid on samuti šotlased. Võin siinkohal öelda, et loodus on kohati väga koduse tundega, soovi korral leiab sarnaseid metsasalku isamaa pinnalt.

Valhalla Rising on keskmise saasta vahele natuke raskem vaatamine. Filmi tempo on väljapeetud, tegelased konarlikud ja kulminatsioon võõrastav. Kuid kogu siinse sümbolismi vahelt on justkui lüli puudu jäänud. Kui pealkirjas poleks viidet ennemuistse Skandinaavia mütoloogiale (ja paari kindlat visuaalset elementi, mida võiks ennekõike seostada viikingitega), võiks see siin vabalt olla mistahes varajase ristiusu leviku ääremaa. Eks seegi eemaldab vaatajat teema lõpuni mõistmisest. Kuigi film oma eraldi seisvate komponentidega on väga tugev esitus, ei loo teos ühtsena arusaadavat jada. Kuniks siia jääb meelevaldne voli tõlgendada filmi mistahes nüansse pidi, ei ole käesolevale teosele ühtset tuuma. Kui Trash viitas võimalusele, et Üks-silm on Odini manifestatsioon (tema ülevaade teosest) ja film seeläbi kujutab enesest religioonide ristteed... Mine tea. Minu une pealt teadmised Skandinaavia mütoloogiast on küll pädevad, aga märkidesse liigse sisu lugemine jääb seekord ära.

Predators (2010)

Paari nädala eest paisati jaemüüki kultusfilmi Predator (1987) teine sinikiireplaat. Seda korda lisati pealkirja alla hüüdlause Ultimate Hunter Edition (soovitan seda ülevaadet kiigata), kuid tegelikult polnud lõplikkusest kõppugi. Pigem topiti selle plaadi väljaanne väga trenditeadlikult uue filmi avanädala mesti, et siis rohkem rohelist peki seest välja väänata. Minul on riiulis peale DVD eriväljaande esimene sinikiireversioon. Ning mõnes mõttes meeldib too mulle enam, sest pilti ei ole erinevalt uusväljaandest vaseliiniga kokku mäkerdatud. Originaal oli üsna halastamatu rappimine 80ndate lõpule omases stiilis ja minule meeldib see väga. Sedapsi ootasin siis uuest versioonist vähemalt võrdväärset splätterit.

Ehk siis, kui originaal ilmavalgust nägi, olin mina alles kuus aastat noor. Loomulikult läks esmalt mööda palju aastaid, kuid mingi hetk nägin minagi Kiskja sakslaste telekanalite vahendusel ära. Toona oli filmi kõvasti nuditud, verisemad stseenid välja lõigatud ja roppused tõlkimata jäetud, kuid hing oli olemas. Toona oli minust saanud üsna fanaatiline Arnoldi filmide vaataja - ja Kiskja oli läbi ja lõhki selle mehe andetuse parim kandja. Üht või teist teed mööda tahaksin ma öelda, et ootasin uuest linateosest just originaali näinutega kaasa minemist, mitte ääri-veeri lapsikust.

Adrien Brody tegelane kukub filmi avastseenis vilinal maapinna poole. Leidlik, et mees alles kukkumise ajal uuesti pildi ette saab, sest mõni hetk hiljem prantsatab ta ebamaisest langevarjust hoolimata üsna muheda raginaga vastu maad. Kui kark jälle alla saadud, kohtab metsa vahel igasuguseid käpardeid, kes kõik omal moel kiskja mentaliteediga on (filmi ingliskeelse pealkirja abil saab moodustada lingvistilist kahemõttelisust). Kogu see vandersellide punt meenutab esimese kolmandiku jooksul tugevalt ebameeldivat maitset suhu toovate teoste seltskondi: Saw, Lost, Cell jne. Õnneks hakatakse kaadrit kiiresti kohalike poolt harvendama, mis tähendab küll seda, et lemmikute ekraaniaeg võib üürikeseks jääda. Seekord siis on jahti pidavaid tulnukaid kolm. Konksnina ja latiinomemm jäävad loomulikult kõige pikemalt ellu. Natuke üle keskkoha tuuakse mängu Fishburne'i tegelane, kes on suhteliselt segane, ent saab selle võrra eriti kiirelt otsa. Allesjäänud õnnetud visklevad veel natuke, taplevad isekeskis ning loomulikult lõpuks tapavad jahimehed maha (sest ameeriklased on kõige tigedamad tapjad universumis).

See alla keskmise madistamine ei üllata ega tõuse oodatust kõrgemale. Viited originaalile tunduvad kõhukinnisusega punnitatud ja need vähesed, mis õnnestuvad, jätavad meh tundmuse. Film, mis viib tegevuspaiga võõrale planeedile, mängib selle abil väga viletsasti. Mets on igav, loomad aimatavad. Nõnda nimetatud jahitsoonis aga võiks ju olla kümneid erinevaid tulnukaid, kellele jahti pidada, eelmiste jahtide õnnestunud ja ebaõnnestunud jäänukeid, ohtralt ohtlikke metsloomi ja enam vaheldust piknikulaadsele loodusele. Miks peaks arstist röövitu teadma, missugune taim tulnukate metsas on mürgine või mitte? Miks üldse jahiloomi oribiidilt metsa visata?

Mäletate kiskjatulnukate laevu ja nende trofeeruume eelmistest filmidest? Mina mäletan. Seal olid majesteetlikud pealuud ja muud kola, mis kõik oleks võinud siin kasutusse lastud saada. Selle asemel said disainerid maha n-ö kutsadega, mis on puhtalt varastatud kahest filmist: Le Pacte des Loups ja Outlander. Kümnete erinevate jahitud tulnukate rasside asemel on filmis üksik puukoort meenutav saamatu kummikostüüm... Pingutatud verivaen erinevate jahimeeste tõugu tulnukate vahel on lihtsalt laisk meetod lugu edasi vändata. Kõike seda arvesse võttes on see siin masendavalt laisk ulme.

Predators on imelik episood maailmade vahel. Rääkides nüüd puhtalt koolkondade erinevustest, siis siin filmis ei ole peale jäävalt jahti pidavate tulnukate nooblimat poolt ega ka otsest lakkamatut rappimist. Samas teisalt ei ole inimtegelastel ka reaalset võimalust jahist eluga välja tulla, sest see siin on võõras planeet (olgugi, et filmitud Hawaii'l ja Texases). Ehk siis lootusetu situatsioon ebameeldivustele lisaks.

Kuid lõpukaadrid annavad lootust, et tuleb järg ja et järg saab olema etem. Nüüd siis on vaenlane tunda ja teada, on olemas võimalik liitlane jahimeeste oma leerist ja on aega planeedilt jalga lasta. Mina oleksin väga üllatunud, kui Brody järgmises filmis oma etteastet kordab. Üldsegi oli tema kohta väga imelik samm sellesse rolli asuda. Mitte ainult seepärast, et tema nina perifeerset nägemist segab ega võimalda tal ilma endid reetmata nurga tagant välja piiluda, vaid et siin filmis peale tema ühtegi tegelikku näitlejat ei olnud. Ja ilma Brody'ta oleks see siin otse DVD peale valatud.