Alternating Wallpaper

esmaspäev, 1. märts 2010

Ninja Assassin (2009)

Lõpetasin eile selle aasta senini parima kahenädalase puhkuse, mille ajal püüdsin teha nii vähe kui inimlikult vaid võimalik. Selle hulka kuulus ka täieline hoidumine kirjade kirjutamisest ning vaikus blogosfääris. Vaikisin isegi foorumites ning ei kippunud liialt uudiseid lugema. Käisin kahel korral ka Tarbatu kallimates ruumides ning kiikasin, kuidas noored tavasid ülal hoiavad. Puhkuse teise nädala keskel aga sattusin ninja filmide lainele, alustades just järgnevates lõikudes kirjeldatuga. Üldiselt on tore, et žanr jätkuvalt elab ja et sealt midagi enam-vähem vaatamisväärset leida annab. Vaatamist alustasingi seega filmiga Ninja Assassin, mis möödunud aastal märkamatult kinodesse lipsas (kuigi mitte vist kodumaal). Maha hõigati reklaamides sedagi, et kaamera taga olid ametis samad juudid, kes omal ajal maatrikseid produtseerisid. Tegelikult ei paista see antud puhul suurt korda minevat.

Kiiruga kirjeldan ära selle meelelahutusannuse paberõhukese süžeeliini (ning see tõepoolest on nii õhuke). Noor Raizo (Rain) kasvab üles palgamõrtsukate salaordus, kus kord on karm ja distsipliin vaieldamatu. Poiss saab parima väljaõppe ning viimaks seisab ees esimene palgamõrv. Pärast ohvri viimast korinat aga nõuab õpetaja Ozunu (elav legend Shô Kosugi) lojaalsuse märgiks veel teisegi inimese hukkamist. Raizo keeldub ja põgeneb, pühendades oma ülejäänud elu ordu vastu töötamisele. Kiirelt tänapäeva naastes liidetakse sündmuste kulgu salaordu tegemisi uurima sattunud Europoli agent Mika Coretti (Naomie Harris). Loomulikult saabuvad ühes varjudega neiu juurde uurimise kiiret lõppu soovivad salamõrtsukad, sündmustesse sekkub Raizo, kes neiu pääastab ja sealt edasi läheb verepulm oma rappimisega filmi lõpuni pea et katkemata välja.

Avakaadrite jooksul raiutakse maha juba nii palju käsi, jalgu ja päid, et sellega võiks keskmist mõõtu splätterit matkida. Kuid film võlub palju enam korraliku koreograafia kui et vägivallaga, olgu selle toimumise kohaks siis treeningud dojo's või parkour sõiduteel autode vahel.

Selle toreda popkornivaatamise juures ei saagi filmile eriti midagi ette heita. Kuid minule muutusid siiski mingi hetk ebameeldivaks pingutatud eriefektid, eriti mis puudutasid ninjade müstilisi liikumisi ruumis jms. Kui filmi algusminutitel on see kujutatud elegantselt ja efektselt, siis lõpule lähenedes muutus pidev halvasti animeeritud varjude digihüplemine kuidagi animafilmilikuks. Kuid ninja kui müstiline sõdalane hoitakse filmi lõpuni au sees, kuigi lõpp enam kui soovida jätab. Ent viimased 15 eluaastat kinosaali ukse taha ootama jättes on Ninja Assassin hoogne ja lõbus romantiline komöödia (mitte nagu müstilis-psühholoogiline õudustriller Leap Year).

0 viimaseid kommentaare: