Alternating Wallpaper

neljapäev, 11. veebruar 2010

Stan Helsing (2009)

Ajaveebi uuesti täitma hakates lubasin enesele ja teada-tuntud lugejatele, et sedakorda ei hakka kedagi emoblogimisega ruunama. Nüüd, kui puhkuseni on jäänud vaid üks lühike päev, on selle lubaduse pidamine erakordselt raske. Vaid üks päev veel ja mul on viimaks ometi kahekohaline arv päevi vaid enese huvide jaoks. Kasutan seda aega mööbli ostmiseks, inimkonnast irdumiseks ja kõigeks muuks, mida sootsium halvaks paneb.

Vahest ikka aga satub vaatamisele säherdust sõnnikut, mis omab võrdset kvaliteeti kellelegi taburetti kasutades näkku valamisega. Uskumatul kombel suudetakse toota ikka midagi sedavõrd pöörast, et iga vähegi kainema mõistusega inimene suisa vahtu välja ajama hakkab. Jääb üle küsida, kuidas ei tulnud kellelegi asjaosalistest pähe keset võtteid lihtsalt minema jalutada, et endid ja publikumi viimaks pärssimisest päästa? Kuigi mina vastust ei tea, eeldan siiski, et kaamera ees püsimine tugines suuresti meelemürkide meeletul manustamisel ja mõtlemisvõime represseerimisel. Ent nüüd kõigest lähemalt.

Nooruk Stan Helsing (näitleja nimi ebaoluline) töötab kohalikus videolaenutuses kassapoisina, ei oma vähimatki austust klientuuri, oma ülemuse ega kellegi teise vastu. Noormees on narkomaan. Noormehel on sõber, kes on mustanahaline ja omab spargli intelligentsi. Mustanahalisel on tütarlaps, kes on ühtaegu nümfomaan ja psühhopaat. Ning Stanil on veel endine tüdruksõber, kellele kuuluvad filmi suurimad talendid.

Loomulikult tõmmatakse endid esimesel võimalusel autoroolis pilve, loll ja katkematu dialoog muutub üha väljakannatamatuks ning kusagil taustal toimub pooleldi homaaž, pooleldi paroodia (ent mõlemil juhul läbikukkunud) viimaste kümnendite õudusfilmide pihta. Tajutavaima aimduse sellest, mis kategooria põhjakaabet see soperdis endast kujutab, annab Leslie Nielseni tegelaskuju (vaata allpool pilti). Kui päris aus olla, siis eile oli Leslie sünnipäev ja tema sai 84 aastat nooreks. Palju õnne, aga seda filmi ärge vaadake. Või siis vaadake, aga varuge enne mingeid hobuserahusteid või muud aistinguid ahendavaid abivahendeid.

esmaspäev, 8. veebruar 2010

Universal Soldier: Regeneration (2009)

Mäletate seda JCVD (2008) nime kandvat linateost, mis algab Jean-Claude'i võlts-filmi võtetega ning mees kurdab, et ta ei suuda enam kõiki võitlusstseene järjest linti mängida? Noh, see otse-DVD film siin näitab, et suudab ikka küll.

Kusagil Ida-Euroopa kolkas röövib üks hõimupealik teise hõimupealiku lapsed ja ähvardab teada-tuntud Tšernobõli betoonsarga ühes seal sees oleva radioaktiivse materjaliga õhkida. Röövis osaleb tundmatu koljat, kes hoolimata tihedast kuulirahest kuidagi otsa ei taha lõppeda. Intsident äratab jänkide uudishimu ja sealt algab tavapärane vaipade sikutamise ja kukalt kratsima ajavate sündmuste jada. Tundmatu surematu osutub peatselt uuema generatsiooni universaalsõduriks, kes on kiirem ja täpsem ja erakordselt inetu slaavi mordaga (Andrei Arlovski). Peategelane Luc Deveraux, siiani õnnestunuim universaalsõdur, elab kusagil mägikülas ühes teda rehabiliteerida üritava näitsikuga. Kuid mees on siiski pigem tõhus tapamasin kui et juustusööja, tambib kõrtsis näilise põhjuseta naabri sandiks ja ei saa ise midagi aru. Eks see olegi filmi kõrgeim filosoofialend. Siit edasi sikutatakse vanur tagasi lahingumöllu, süstitakse sõdurikütust uuesti täis ja verd valatakse võrdselt viimase Rambo seeriaga. Lõpule lähenedes tõmmatakse külmkapist lagedale samaväärselt tudisev Andrew Scott (Dolph Lundgren). Viimane on jätkuvalt suuresti dementne, esitab rumalaid küsimusi ja tapab üsna valimatult kõike, mis ette jääb. Huvitaval kombel on vananemine seda meest rohkem räsinud ja sügavad vaod näkku vedanud.

Vaataja saab mingi hetk aru, miks film otse plaadile valati ja miks seda kinosaalis näitama ei hakata. Kuid kvaliteet on üle keskmise selle kategooria teose, madistamine on tõepärane, head eristuvad kurjadest ja publik saab meelt lahutada. Kindlasti ei vääri seda filmi tõsiselt võtta ega sest pingsalt iva otsida.

esmaspäev, 1. veebruar 2010

BAKA.EE 7. aastapäev

Hommikul tavapärase trammiseltskonnaga tööle sõites tundus maailm mõnevõrra värvilisem. Meeldival kombel olin saanud endid enne töönädala algust korralikult välja magada, isegi sootuks uneta laupäevaöö võrra. Tahaksin enne krooniku mängimist maha hõigata tänusõnad kõigile neile, kes korraldajatena kohustused enese peale võtsid, ehk siis ennekõike peakorraldaja, viktoriinide organisaatorid, kinokooli tudengid jpt. Ainult nende tegelaste huvile ja entusiasmile sai kokkutulek nii kenasti toimuda.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada ühest tööjärgsest õllekannust Vabarnamehe seltskonnas. Olin suhteliselt masendunud ja väsinud ning ütlesin, et ei kavatse peatselt saabuvast kokkutulekust seekord sootuks osa võtta. Töökaamos ja rusuvad olud paljudel rinnetel olid minust viimasedki elumahlad välja pigistanud. Kuid niipea, kui mõni päev hiljem kontoris toksides peakorraldaja jutuaken tööribal plinkima hakkas, kinnitasin koheselt oma osalemissoovi ja kandsin enne teisitimõtlemist osavõtumaksugi üle. Mõni päev pärast seda võtsin nõuks maha hõigata ka Gundami konkursid, mille auhinnad juba mõnda aega riiulis tolmunud olid.

Päev enne kokkutulekut võtsin töölt sahtlist ühes pudeli musta Juhan Jalutajat ja sõit võis alata. Ärkasin laupäeva hommikul hilinemise hirmus liiga vara, loputasin endid veega ja süstisin ainevahetusse megatonni kohvi. Saabusin kokkulepitud kohtumispaika ligemale pool tundi liiga vara, seega võis mind täheldada rahvusraamatukogu sissekäigu ees võimlemas ja stereokuularitest jänkirokki kuulamas. Poole kümnest hakkas rahvas kogunema ning sõiduvahend ühes piloodiga saabusid. Viimasena jõudis pärale unesegane Trash, kellele ei antud hetkegi suitsetamise tarbeks ja sõit lõuna poole algas. Noored väänasid muusikamasinasse otsekohe erakordselt koledat emovingumist, mis justkui vaakumpumbana tahtis mõtlemisvõimeliste inimeste ajusagaraid läbi nina välja puhuda. Palvetele tagareast, mis anusid selle pöidlakruvimüra lõpetamist, ei reageeritud. Õnneks olin enese ja filmiguru Trashi jaoks hõivanud kõige mugavamad istmed salongis ja nii me enamus aega vestlesime roppudel filmi- ja muudel teemadel.

Laupäevahommikune kodumaa lumega kaetud loodus oli südantlõhestavalt kaunis (vähemalt niipea, kui auto väljus pealinnas roojaste seinte vahelt) ja päike paistis päikeseliselt päikesepaistet päikese kombel. Jõudes eepilise Sakala maakonna piiresse, tegime päikeselise pausi Viljandi linnas, käisime kohalikus rämedas armeenlaste söögikohas keha kinnitamas (minu poolt tellitud šaurma oli meeldiv, kuigi lavaš oli mõneti jahe, kurgihakkijal oli käsi ära väsinud ja kohalik sibul lõi ümbrikunoana silmadesse; liha oli see-eest tore ja adžika vürts). Pärast seda kerget einet jalutasime kohalikku toidupoodi, et täiendada provianditagavara joomis- ja söömismaterjaliga. Mina leidsin ainsana riiulist viimase nelipaki Guinnessi, mõned palad magusat kiire energiatarviduse rahuldamiseks ning siis seisin ligemale kaheksa minutit näguripäeva näinud silmnähtavalt näkase viskiriiuli ees. Lõppude lõpuks loobusingi seal seismast, sest ühtegi inimväärset vedelikku sealt ei leidnud. Poes sai kohtutud teistegi kokkutulekule tulijatega.

Pärast ambroosia laadi õlle avamise autos jätkus sõit sihtmärgi poole. Loomulikult tulistati esimese hoobiga talukohast rämedasti mööda, ent siis keeras neljast autost koosnev kolonn James May kiirusega maanteel ümber ja leidis lumme mattunud metsasihi, mida mööda jõuti kaunisse Kopra Tallu. Teel talukompleksi sai esimest korda näha talu uhket šoti mägiveiste (kyloe) karja. Hiljem laua ümber olid nooremad inimesed segaduses, et mis loomadega tegu on ja et kas neid ikka ohutu toita on. Ütlesin rumalatele, et tegu on mõõkhambuliste tiigritega. Mind jäädi uskuma.

Pärale jõudes poetasin pambud hotellituppa ja liitusin massidega peamajas. Pärast põgusat tuttavate tervitamist ja enese sisse seadmist algas tutvustusring, mis sedakorda hordide rohkuse tõttu ekstra pikalt aega võttis. Viimaks saadi kõigi nimed ja muud vähem või rohkem ropud detailid teada ning edasi mindi fotojahi konkursiga. Mass jaotati meeskondadeks ja igaühele anti ülesandeks taasluua kontsept etteantud nimekirjast. Kuna kuulun antud hetkel vabalt samasse fotogeenilise kvaliteedi osakonda, kust leiaks näiteks musta augu ja Jabba Desilijic Tiure, siis võtsin enese kanda kaadritaguse kunstilise juhi taaga, mis viimaks tõi meeskonnale auväärse teise koha. Fotojahi lõppedes oli aeg traditsioonilise viktoriini jaoks, mille tarbeks loodi uued meeskonnad ning jaotati laiali tavapäraselt pöörased küsimused. Mina näiteks teadsin vastuseid ligemale kahele protsendile küsimustest, kuid ühe vastuse panin koguni isiklike rasvunud töntside sõrmedega kirja. Pärast viktoriini lõppu anti kergem paus hingata, sest mingi osa planeeritud sündmustest jäi ära. Seega avanes mul veel enne õhtusöögi osa laiali jagada need plaadid, mis olin selleks eesmärgiks kaasa võtnud. Loodetavasti leidsid kõik need endale hea uue kodu ja vaadatakse vähemalt kord enne panni alla viskamist läbi.

Õhtuse supisöömise järel tegi genky ettekande kokkutulijate lemmikseeriate kohta viimase kümnendi jooksul. Kuigi esikohtadele olid jõudnud masendavalt viletsad sarjad, oli küsitlus ja ettekanne ise vähemalt põhjalikud. Pärast ettekande lõppu andsin üle auhinnad Gundami konkursi võitjatele. Olgu siinkohal siis ära märgitud, et esimese konkursi võitjaks oli kasutaja inz002 pilt ning auhinnaks GFF Shin Musha Gundam mudel. Esseekonkursiga läks natuke nigelamalt, laekus vaid kaks esseed, aga võitjaks osutus Ummi essee. Tema auhinnaks oli GFF Cosmic Region Legend Gundam. Üllatusena andis minu kätte oma pildi kokkutulekul ka Kuroneko. Ilmselt peaks sellele eriauhinna andma, ent see võib väheke aega võtta. Kindlasti toimub pildikonkurss enne järgmise aasta kogunemist uuesti ning tõenäoliselt esseekonkurssi selle arvelt enam ei toimu. Mõtteid teemade ja muu jaoks on juba praegu, ent eks kuulutan need välja lõpliku formuleerumise ajaks.

Viimaks loeti ette ka fotojahi ning viktoriini tulemused. Selleks ajaks oli ametlik programm suuresti läbi saanud ning rahvas jagunes väiksemateks või suuremateks gruppideks. Mõnes kohas alustati tantsimistega, mujal istuti ja puhuti niisama juttu, keski noortest oli kaasa toonud mängukonsoole, mis seati terasrusika tarbeks püsti ning mille taga tegevus hommikunigi ei peatunud. Mina liikusin kõrvalruumi ja veetsin meeldivalt aega piljardimänguga, ühtekokku suhteliselt pikki tunde. Mingi hetk enne saunaplaane saabus piljardiruumi karjuv Trash, kes lubas kõigile üle tahi anda, sest meie räuskamine segavat suures saalis filmivaatamist. Tegime seega spordis pausi ja läksime eesti õudust (enam kui ühes tähenduses) vaatama. Ei oska arvata, kui palju voli mul on sel filmiteemal sõna võtta, aga hiljem kuluaarides jagas lühildane linateos rohkelt kõneainet. Mingi hetk nentisin, et filmi teeks paremaks see, kui Lauri Nebel iga teda sisaldava stseeni lõpul kusagilt parditopise läraki välja tõmbaks ning kui süngelt sulnis dunn dunn dunn õudusmuusika asendada saksa šlaagritega (näiteks sellega või sellega). Pärast filmi jätkasin valdavalt piljardiga ning sellest tüdinedes istusin niisama kohvilauas, kus taas kord kerkisid päevakorda filmid, teleseriaalid ja muu meelt lahutav. Lahatud sai ka värsket aipäädi ning selgus, et aifõun ei olegi enam kõigi lemmiktelefon. Kuna öösel hakkas elekter vingerpussi mängima ja netiühendus lakkas, siis kukkusid kõik sõltlased juhtmest tõmmatuna valdavalt jooma. Mina tiksusin siin ja mujal laudades varajaste hommikutundideni ning kuigi lauluhuvilisi seekord vähem oli, mõmisesin siiski ühe karaokehiti ise ka ära. Nimetatud tegevuse jaoks oli tarvitatud teisejärgulist UltraStari rakendust, mis oma faux pas' olemusega minus alati tahtmise tekitab oma etemini töötavaid SingStari konsoole kohale tarida. Kahjuks armastan ma oma omandit liiga palju, et seda vabalt lõhkumiseks kohale vedada.

Kella kuue paiku läksin ja viskasin natukeseks ajaks pikali. Poole üheteistkümnest anti hommikusöögiks erinevaid häid ja paremaid asju ning eluks vajalikku kohvi. Mõni aeg hiljem said asjad kokku pakitud ja tagasi pealinna kloaagi poole teele asutud. Pool teed seletasin kaassõitjatele jõuspordi kadunud saladusi, kuid napilt enne Kose pseudotsivilisatsiooni lasin silma korraks looja. Tänud siinkohal Tanelile, kes kindla käega läbi lobi ja tuisu kohale ja tagasi sõidutas. Koju jõudes kukkusin näoli voodisse ja ei ärganud enne keskööd. Järgmine aasta uuesti.