Alternating Wallpaper

reede, 8. jaanuar 2010

Whitechapel (2009)

Aastate eest hakkasin huvi tundma ajalooliste sarimõrvarite ja nende kuvandi vastu populaarses meedias. Ühelt poolt on siin vaieldamatu sisuline hullumeelsus, teisalt abnormaalne hea ja kurja eristuse kontsept. Oma lugemuse poolest ajalooliste sarimõrvarite osas pean nentima, et ühiseid jooni on vähem, kui arvata võiks. Kuid nende ebainimlike tegelaste portreteerimine tele- või kinolinal on alatasa kergelt müstilise auraga. Näitlejad ise näivad teine kord nende tegelaste mängimist enam nautivat (Nicholson, Hopkins, Bale). Jack the Ripper ehk siis Londonis 19. sajandi lõpul tegutsenud sarimõrvar ühendab endas sarimõrvarliku smorgasboardi: groteski, jultumuse, müstika ja lõppude lõpuks ka tabamatuse.

Joseph Chandler (Rupert Penry-Jones), noor ja hakkaja, valgekraest korda ja puhtust austav uurija suunatakse kohaliku naisterahva mõrva uurima, mis peaks olema viimane ülesanne enne tema ametikõrgendust. Ootamatult aga tuleb ilmsiks, et nii esimese kui ka sellele järgnevate mõrvade meetod on identne üle sajandi varem tegutsenud Jack the Ripperi mõrvadega. Chandleri vankumatu fassaad hakkab mõranema. Lootus kergesti loodetud ametikõrgendust saada hakkab tasapisi ulatumatusse kaugusesse nihkuma, sest sarnaselt originaalile kavaldab kurikael kordnikke üle, seda vaatamata ka kõikvõimalikele tehnoloogilistele uuendustele. Esiotsa ei ole suuremaks abiks ka uurijale usaldatud meeskond staažikaid, ent viilivaid reapolitseinikke, kes eelistavad ülikonnale higist särki, hanemaksapasteedile karrit ja kelle isiklik hügieen ei ole just parimate killast. Ometi hakkab koostöö tänu rühma tegelikule juhile, Ray Miles'ile (Philip Davis) mõnevõrra ladusamalt kulgema, kuid pingestatud olukord ja tabamatu kurjami jõletud teod ei näi kuidagi lõppeda tahtvat. Kimbatuses Chandler võtab nõustajaks ka kohaliku Ripperi-fanaatiku, Edward Buchani (Steve Pemberton, legendaarne Härrasmeeste Liiga liige).

Kõigest kolmest episoodist koosnev miniseeria pakub igati nauditavat, tänapäevastatud mõrvalugu. Brittidele kohaselt on näitlemine väljapeetud, rahulik ja mõõdukalt ettearvatav. Erakordselt nauditavaks teeb vaatamise fakt, et millegagi ei ole üle pakutud, lugu on sama palju usutav kui ta on väljamõeldis. Kuigi netiavarustes on kommenteeritud heitlikku montaaži, millega vaatajat vahepeal ärritatakse ja loo tegelikku lahtist lõppu, siis ei tundnud mina ennast kummagi osas halvasti.

0 viimaseid kommentaare: