Alternating Wallpaper

teisipäev, 5. jaanuar 2010

Up in the Air (2009)

Kes veel ei teadnud, siis George Timothy Clooney on juba pikemat aega teinud toredaid reklaamklippe Nescafe Nespresso kohvimasinate jaoks (kui sellist madalat terminit just säherduse kosmosetehnoloogia kohta tarvitada). Espressomasin ja George on võrdselt esteetilised, värskendavad ning omavad teatud kõrgemate kvaliteetide aurat, mis lihtsurelikule ehk teine kord püüdmatu näib. Viimastes videolõikudes on lisaks Clooney'le üles astumas vanameister John Gavin Malkovich. Soovijad saavad reklaamklippe kiigata siin ja siin.

Kõnealune film maalib suuremate ja peenemate pintslitõmmetega pildi millestki üliväga läänelikust, ehk siis koondamisagendist. Kontsept ise pole just uus, ent selle tõelisus ja kuvand on samavõrd iroonilised kui need on masendavad. Ehk siis, kui mõni ettevõte leiab, et on tarvilik koondada üks või enam kaastöötajaid, ent juriidiliste ja muude võimalike tagasilöökide oht tundub hirmutav, tellitakse säherdune malbe ukse näitamise teenus spetsialiseerunud inimsuhete firmast. Spetsialistid tulevad kohale, kutsuvad hundipassisaaja jutule, seletavad talle olukorda, nõustavad minimaalselt või siis pakuvad erialast lugemist, mille abil endile tööturul uuesti jalad alla saada. Omast kogemusest tean, et Euroopa riikides teostavad sellist teenust teine kord psühholoogia-alase haridusega nõustajad. Filmis üles astuvad ameeriklastest spetsialistid on pigem juriidilise taustaga. Ühel või teisel viisil on mõlemi töö sisuks koondatule selgitamine, et kohene enesetapp ei pruugi olla see õige teguviis, vaid et esmalt peaks isik järele mõtlema oma oskuste, võimaluste ja muude asjaolude üle ning ennast siis ära koksama. Selline väike sarkasminoot siia majandussurutise paratamatusse argipäeva (sellest natuke pikemalt allpool).

Peategelane Ryan Bingham (Clooney) on üks säherdusi koondamisagente, kes on oma kogemuste pagasi (pun) ja staažiga omandanud meisterlikkuse, samal ajal minetades kristlikud pereväärtused, võõrastunud perekonnast ja loobunud isiklikust elamispinnast, sest terve tema elu on senini möödunud lähetuste raames hotellitubades ja veelgi enam - ühendriikidesiseste lendude pardal. Aastate jooksul on mees lähetustega kogunud nii palju kilomeetreid ja boonuspunkte, et lennuliinid, hotellid ja muud reisimisega tegelevad asutused on arvanud ta kõigi oma püsikundede ja elitaarsete programmide hulka. Bingham on suuteline mahutama terve oma elu ühte keskmist mõõtu reisikohvrisse, mis teenib terve filmi vältel ka metafoori osa. Peale selle, et peategelasest koondamisagent on meisterlik reisija, on ta saavutanud meisterlikkuse samaväärselt oma töös, osates inimesi tööturule saata naeratuse ja lootusepisikuga, olles samas ise kalestunud ja mugav. Kui koondamisagentuur täiendab oma ridasid hüperaktiivse infotehnoloogiat propageeriva neiu Natalie Keener'iga (Anna Kendrick), satub Binghami reisiv elustiil küsimärgi alla: nimelt paneb verivärske koolilõpetaja ette hakata koondamisteenust müüma veebikaamera läbi. Kuniks projekt küpseb, antakse noor trotsliku peategelase käe alla, kes teda elulistes situatsioonides koolitama peab. Bingham žongleerib juhututvuse läbi sõlmitud armusuhte Alexiga (Vera Farmiga), samal ajal planeerib üks Binghami (kehvemates oludes elavatest) õdedest abiellumist ja teine püüab ära hoida lahutust. Kumbki situatsioon ei tundu peategelasele ei eluline ega paeluv. Pooleldi romantilise komöödia ja näpuotsa peredraama raames lahatakse nii töö- kui armusuhete loomise ja lagunemise faase, lähedaste kaugenemist ja liginemist, kuid tõeste järelduste hulka peab nentima iga vaataja isiklikult.

Kuigi tahaksin kirjutada, et „Clooney sobib siia rolli nagu valatult”, oleks see väär, sest roll kirjutati sihilikult selle näitleja tarbeks. Isegi kui suudan ette kujutada näiteks Cage'i (viimase aja lemmik) või Spacey't või isegi Vince Vaughn'i õõnsa Binghamina, ei suudaks keegi peale valitud härrasmehe nii veenvalt triiksärgiga lennujaamades joosta. Alati klanitud, perfektse soengu, peene triibuga ülikonna ja sulni naeratusega on Clooney tavarollivõimekus siin sama nauditav kui Daniel Ocean'ina. Teistes tegelastes näitab esmalt Farmiga seikluslikku ja teravmeelset naudisklejat ning seejärel Kendrik mõnevõrra puist ja targutajast, ent selle võrra tolles maailmas enam naiselikku õppijat. Komplekt töötab, elulised õppetunnid ristuvad ja nende lõppedes naasevad tegelased oma harjumuspärastesse kestadesse.

Tasub mõtiskleda, milline oleks teos olnud ilma majanduslanguse reaalsuseta. Käsikirja esimesed lehed ulatuvad tagasi 2002. aastasse ning surutise tegelikkus koondamisi võimendava aspektina pidi filmi teemakäsitlust suuresti muutma. Kuigi leian, et pereväärtuste oluliselt enam peale surumisena filmi kvaliteet just ei parane, pean tunnistama, et antud võtmes hoiab film siiski positivismi lippu kõrgel. Ning kuhu positivismi kõrgus ei küündi, sealt on filmitud linaloo kaunimad kaadrid: linna- ja maastikustseenid, nii nagu need tegelikkuses ilusa ilmaga paistavad reisilennuki pardalt. Üllataval kombel meenutas Up in the Air minule Matchstick Men nime kandvat 2003. aasta draamat. Kas see võrdlusmoment oli pigem reeturlikkuse, pettumuse, leplikkuse või perekondlike väärtuste ajel, jään vastuse võlgu.

0 viimaseid kommentaare: