Alternating Wallpaper

teisipäev, 12. jaanuar 2010

Sherlock Holmes (2009)

Loogika, ratsionaalsus ja aus analüüsivõime ei saa eales lõppeda millegagi peale pettumise inimkonnas. Varem või hiljem on enamus animeeritud liha väiklane, tühine ja läbinisti eksiv ilma neid eksimusi tunnistamata.

Kurikael Henry Blackwood (Mark Strong, kolmandat korda juba Ritchie filmis) korraldab Londonis jõledusi, ohverdab sulneid neitseid satanistlike rituaalide käigus ja kavaldab kordnikke igal sammul üle. Põlistest põmmpeadest koosnev Scotland Yard kaasab viimaks kaose kammitsemiseks Sherlock Holmesi (Robert Downey Junior), kes meisterkriminaali hea õnne (või siis ehk mitte?) peale koheselt tabab. Kuid kõik ei näi selles kostüümidraamas päris õigesti kulgevat, pahalane jalutab pärast üles poomist oma hauast hea eest taga paremaks minema, košmaarsed mõrvad jätkuvad ning enamusel pole toimuva kohta muud selgitust kui et tegu on musta maagiaga. Skeptikutest paar Holmes ja tohtrihärra John Watson (Jude Law) aga asuvad ühes uuesti kadunukese jälgedele õigluse ja tõe, aga ka isikliku reputatsiooni taasvõitmiseks. Sündmuste kulg viib vaataja lennukalt läbi kahetunnise spektaakli, kust ei puudu üle keskmise dialoog, Ritchie'lik hea huumor, ohtralt viiteid Arthur Conan Doyle'i raamatutele ega ka kaunid naised. Pealekauba hakkab tasapisi tunduma, et Jude Law'le sobivad enam „löövad” rollid üha rohkem.

Holmes karakterina on maiuspala mistahes ajastul. Ilmselgelt ajaliselt lähima võrdkuju leiab doktor Gregory House'i persoonist, sest mõlemid nimetatud tegelased on võrreldavalt düsfunktsionaalsed, üle keskmise intelligentsed ning suutmatud selle atribuudiga otseselt ühiskonnas tavarolli omandama. Kui seda võrdlust natuke kaugemalegi viia, siis House varem või hiljem alati paindub ja allub sotsiaalse võrgustiku ootustele, Holmes see-eest sulaselgelt mõnuleb, kui ehk siis vaevleb oma kastivälise mõtlemise ajel. Downey teostab viimase kuvamist väga edukalt, kuid miski osa tema mannerismidest reedab, et tegu ei ole puhastverd britiga. Nii või teisiti on Holmes trotslik, kuid nauditav teisitimõtleja. Tema düsfunktsionaalsuse parim näide on stseen, kus Holmes praktiliselt inimkonnast võõrdununa oma üürikorteri põrandal pühendab, ning Watsonilt tööd ja ajutegevust anub, mida varem, seda parem.

Peale nauditavaid nüansse jääb üle kirjeldada filmi suurimat pahupoolt. Ritchie on oma lühikese, kuid eduka karjääri jooksul kiiresti õppust võtnud lombitaguste töödest, kopeerides vajalikku ja kahandades ülearust. Ühes sellega on mees suurepäraselt teadlik publikumi ootuste ja võimete osas. Kuid meie, vana maailma elanikud, teame piisavalt pädevalt, et ameeriklastele meelelahutust müües tuleb see teha nii lapsemeelseks ja rumalaks, kui vähegi võimalik. Väär oleks öelda, et režissöör langeb nimetatud puuduse lõksu, sest tegu on siiski väga populaarse ja funktsionaalse jutustamisvahendiga. Ehk siis, üleliigne ekstrapolatsioon. Ei piisa sellest, et midagi mingil hetkel lahti seletatakse, enne kulminatsiooni peab uuesti kõik nüansid uuesti ja eriti pikaldaselt lahti harutama, et ka kõige aeglasem, suu kaudu hingav, kretiinist kinokülaline ilma liigsete abivahenditeta omaenese roe ja täiskasvanumähkmete sees istudes ikka loo pisidetailidest aru saaks. Kibestunud kriitik minus on suuteline sellist suhtumist puhtakujulise solvanguna võtma, ent vananev ja väsinud melanhoolik lihtsalt muigab ehk siis teine kord ohkab, kui hõbeekraanilt sisu supilusikaga pärasoolde topitakse. Killuke minust ihkab, et mõni saladus olekski jäänud lahti selgitamata, mõni müsteerium vaataja nuputada. Ent teadkem, et kinost lahkudes on igale küsimusele vastus käes.

Sarnaselt Revolverile vihjab Ritchie siingi mööduvalt vandenõuteooriatele ja salaseltsidele Impeeriumi ladvikus. Kuid seda vaid kaudse mõjuga: teadkem siis, et need helgete peade ja valgustatud maailmaga tegelased on alatasa juhthoobade juures olnud, siin rakendatakse neid sekundaarse kanalina, miskaudu tõsimeelsed kurjamid ihaldatu poole saavad püüelda. Revolver oli laetud illuminaatide maailmakorra ja sellega seotuga, 19. sajandi lõpu impeeriumi keskus on aga kõige vabamüürlusega seotu pärusmaa. Sarnasusi leiab nii kostüümidest, rituaalidest kui ka näidatud loožiarhitektuurist.

Mingil juhul ei kinnistu see siin filmitaevasse jäädava tähena, küll aga on tegu erakordselt huvitava taastöötlusega. Jääb üle oodata ja ära näha, mida suudab autor ületada ja mida lisada paratamatus järjes. Viimasele on nii selles filmis kui nüüd ka juba tänu kassaedule hulganisti vihjeid. Kuid kas Brad Pitt tõesti professor James Moriarty't mängima hakkab... Mine võta kinni.

0 viimaseid kommentaare: