Alternating Wallpaper

teisipäev, 19. jaanuar 2010

Kiire vahemärkus mudelite teemal...

Möödunud aasta juunikuu lõpul ostsin enesele pealinna inetute solgihaisuste müüride vahele isikliku korteri ja kolisin järgnevate kuude jooksul oma elamise sinna üle. Elamisväärsete tingimuste loomise nahka läks veel paar kuud, siis sai ruumidesse personaalse netiühenduse, kööginurga ja pesumasina. Veelgi enam väljaminekuid seisab veel ees: puudu on diivani- ja telerilaud, kardinad, ohtralt riiuleid ning lugematul hulgal muid vähem ja rohkem tarvilikke esemeid. Selle sissejuhatusega siis tegeliku teema juurde: mul pole viimasel ajal olnud eriti võimalust mudelite ehitamisega jätkata. Kuigi tööpind puhtfüüsilise, korraliku laua näol on olemas, jääb vajaka valgustusest ja korralikust töötoolist.

Kuna tegu on esimest korda päris otseselt minu vahetu elamiskeskkonnaga, siis ei taha ma igasugust esimest ettejuhtuvat odavat sodi sinna osta. Seega veeretan valgusti- ja toolimõtteid juba pikemat aega kulmukortsu taga ning ei ole senini ostudeni jõudnud. Pealegi on kvaliteettooted - nagu alati - mõõdukast kõrgema hinnaga. Üht või teist pidi on praegu mudelitega kerge paus. Proovisin korra niisama näpu otsas ühte uut masinat lihvida ja lõigata, ent selline lähenemine mõjub minu niigi keskmise kvaliteediga tööle laastavalt.

Mis aga ei tähenda, et mudelikarpide virnad vahepeal kasvanud ei oleks. Pigem vastupidi. Järgnevalt siis kerge ülevaade viimaste kuude jooksul lisandunud mudelitest, mis kõik alles oma järge ootavad.

Master Grade MS-06J Zaku II Ver. 2.0 White Ogre

Tegelikult ei ole ma kunagi ühtegi puhastverd master grade mudelit kokku pannud. Traditsioonilise gunpla jaoks on MG loomulikult parim šabloon, millega oma kollektsiooni laiendada. Mis puutub tegelikku meisterlikkusse, siis tegelikult on enamus Armored Core mudeleid ehitusdetailsusega, mis asetab need pooleldi MG, pooleldi sammult kõrgema järgmise kvaliteediastme valda. Olulise erinevusena tuleb ära märkida, et MG on siiski vaid autentne Gundam, Armored Core oma mänguseeriast pärinevad masin. Peale selle on MG mudelitel selgelt eristuv soomusealune tugistruktuur ja kordades etem artikulatsioon liigeste kohalt. Ent viimase puudumine AC mudelite puhul ei ole minule miinus, pigem positiivne nähtus. Samas tuleb siin ära nimetada (kui ma seda kunagi varem kusagil juba ütelnud ei ole) , et AC mudelite detailidel on eriomaselt peenem viimistlus. Samuti on AC raamide disain paremini läbi mõeldud.

Zaku kui taoline on kurjamite soomuste seas alfa ja oomega. Sellest siis ka kõnealuse mudeli valik. Valge või kergelt hallikas variatsioon sai valitud seetõttu, et muud värviskeemid (ennekõike tumeroheline, sinakate toonidega ja punakas) sedavõrd vastumeelsed olid. Kuigi mudeli enda proportsiooniline esteetika ja arsenal ei ole teab mis iludusauhindade esikümnesse kuuluv, ootan ehitamiselt mõõdukat väljakutset.

Olukorda teeb keerukamaks värvimise võimaluse täieline puudumine uues elukohas. Mina maksin mudeli eest omal ajal ¥3500.

Master Grade RX-0 Unicorn Gundam Ver. Ka Titanium Finish

Kaks toredat sõpra kinkisid selle haruldase ja kalli mudeli mulle möödunud aasta sünnipäevaks (tänud veel kord). Samuti MG kvaliteediastmega, kuigi tegelikult oma ehituselt ning transformatsioonilt kordades keerukam.

Kui mudeli mastaap ei oleks 1/100 (traditsiooniline MG skaala), siis võiks selle vabalt liigitada Perfect Grade hullumise kilda. Teadkem siis: selle mudeli transformatsioon on läbi ajaloo kõige keerukam, mida MG seerias teostatud on. Et aga asja veelgi uhkemaks ajada, on terve mudeli raamid kaetud spetsiaalse metalli-imitatsiooni meenutava lakiga, mis selle töötlemise ekstra peenekoeliseks muudab. Tavapoed müüvad seda mudelit hinnaga ¥8000.

Ülal näha olev lakkpind teeb komponentide raamidest välja lõikamise ja hilisema töötlemise eriti keerukaks. Alternatiiviks oleks sama läikeastmega metallik-lakiga lõppviimistlus, kuid mul ei ole praegu vähimatki aimu, kust või kes sellist ainest müütab.

VF-27ɣ Lucifer Brera Sterne

Säherduse kurjakuulutava nimega mudel Macross seeriast. Skaala on 1/72, mis asetab selle mudeli AC kasti. Mul on Macrossi suhtes alati selline pehme suhtumine olnud, eks seda nii kaugest minevikust, aga kõige suurem respekt on seeria vastu nimega Macross Zero. Bandai andis mingi hetk välja seeria fikseeritud lennuki faasis mudeleid Zero masinatest, mis on siiani ühed kõige toredamad minu kollektsioonis. Kuid nood olid puhastverd lennukimudelismi näited: identsed ühevärvilised raamid, ohtralt liimimist, pahteldamist ja lihvimist. Suurepärased masinad, ent suhteliselt tüütu ehitamisprotsessiga. Vanameister arvab loomulikult teistpidi, temale on selle stiili mudelid iganädalane hobi.

See mudel siin on suhteliselt teisest universumist: see on pooleldi snap-fit, pooleldi värvitav, pooleldi dekaalidega, aga sada protsenti kolme faasi vahel transformeeruv. Mis teeb selle ehitamise erakordselt huvitavaks, aga hilisema konfiguratsiooni tüütuks nokitsemiseks. Kui see masin kunagi valmis saab, siis hakkan mina seda suure tõenäosusega puhtalt lennuki faasis hoidma. Mina maksin selle mudeli eest ¥5500 (tavaväljaanne).

Ning kõige magusam tükk kõige viimaseks.

Perfect Grade Gundam Astray Red Frame

Tagantjärele (aga ka ette!) võtab sellele masinale mõtlemine südame kiiremini lööma, sest see on minu esimene tõeline Perfect Grade mudel. Kellele säherdune klassifikaator tundmata on, teadku: PG on kõrgeim lihtsurelikule saadaolev mudeli kvaliteediklass. Esmalt on PG mudelid skaalas 1/60. Teiseks kasutatakse nende mudelite raamide juures tunduvalt tugevamaid plastiku sulameid. Mudeli keerukuse tõttu on selle keskuses valatud metallist detailid. Veelgi imposantsema väljanägemise tarbeks rakendatakse PG mudelites väiksemaid LED valgusteid. Loomulikult on sellel kõigel oma hind, aga sellest pikemalt lõpupoole. PG mudelid hakkasid ilmuma 1998. aastal ning tänaseni on neid kokku välja antud minu teada neliteist (lisaks erinevate väljaannete limiteeritud versioonid, mida vahest eraldi loetakse) (viimasena möödunud novembris PG 00 Raiser). Mina valisin enese PG mudelit üsna pikalt, sest ilmselgelt on see investeeritava aja (aga ka finantsi) poolest päris pikaldane projekt. Valisin Astray, sest hindasin selle esteetika ja profiili kõige efektsemaks ning selle värviskeem oli üks rahulikumaid muidu sõgedate võimaluste hulgas. Järgnev siis väike pildiseeria selle kolossaalse, reisikohvri mõõtu mudelikasti saabumisest minu koduuksele möödunud septembri keskel.

Mõne sõnaga selle ekstravagantsi maksumusest siis. PG Astray hind tuttavas ja turvalises netipoes oli täpselt ¥18,000. Ent kuna selle kauba olulisust ja maksumust peetakse üle teatava künnise küündivaks, siis oli poe poolt ainus võimalus seda transportida kullerteenusega, ühes kindlustusega. Arvelehel oli viimaseks numbriks seega ¥25,800 ja selle eest laekus saadetis minuni Jaapanist ligemale kahe päevaga ning anti minule koduuksel üle. Mõtteaineks nii palju, et PG Raiser maksab juba ainult karbiversioonina ¥25,000.

0 viimaseid kommentaare: